Võimalused õppetöö läbiviimiseks kaasavas klassiruumis

Kaasav haridus on juba aastaid aktuaalne teema nii õpetajate, koolide kui ka poliitikute jaoks. Meediast on korduvalt käinud läbi küsimus, kas kaasamise idee on ikka kõikidele õppijatele hea. Vähem räägitakse sellest, kuidas rakendada kaasavat haridust nii, et kõik saaksid sellest oodatud kasu. Tartu Ülikooli uurimisrühm tegi põhjaliku kirjanduse analüüsi selle kohta, millised on need klassiruumi praktikad, mis kaasava hariduse puhul töötavad. Kirjeldame, mida saaksime meie õpetajatena teha, et oma tundides kaasavat haridust rakendada.

Kirjandust analüüsides töötati läbi 57 teemakohast artiklit, mis kajastasid kaasava hariduse klassiruumi praktikaid, ja sellega seoses üle maailma korraldatud empiirilisi uuringuid. Üldjoontes jagunevad uuringute tulemused kaheks: üldised õpetamispraktikad ning spetsiifilised sekkumised. Kui sekkumised on suunatud pigem ühe konkreetse õpilase toetamiseks, siis üldised õpetamispraktikad rakenduvad kogu klassile. Järgmiseks toome välja mõningaid näiteid mõlemast kategooriast, nii sekkumistest kui ka üldistest õpetamispraktikatest, mis on rakendatavad Eestiski.

Sekkumisprogrammid kaasavas klassiruumis

Sekkumine võib olla suunatud nii tervele klassile kui ka ühele õpilasele, kuid tavaliselt on nende eesmärk sama – parandada üldist klassikliimat ning toetada õppimisega seotud protsesse. Näiteks on leitud, et kui klassis on autismispektri häirega õpilane, soodustab sotsiaalselt aktsepteeritavat käitumist just eakaaslaste positiivne suhtumine ning autismi olemuse mõistmine.

Kuidas seda saavutada? Uurimused on näidanud, et klassi õhkkonda aitab parandada sotsiaalsete lugude lugemine ja nende üle arutlemine. Sotsiaalsete lugude all mõeldakse kirjandustekste, mis tutvustavad autismi eripärasid ning kirjeldavad mitmesuguseid sotsiaalseid situatsioone. Sotsiaalsete lugude kasutamine on tõestanud ka eakaaslaste sotsiaalse toetuse olulisust autismiga laste õpikogemusele.

Kui rääkida spetsiifiliselt õpiraskustest ja akadeemilisest edukusest, siis nende puhul on tõestatud enesemonitooringu rakendamise efektiivsus. Enesemonitooring tähendab enda teatud käitumiselementide ülesmärkimist mingil kindlal ajaperioodil käitumise muutmise eesmärgil. Käitumisraskustega õpilaste puhul on tõestatud ka abiõpetajate kasulikkus. Abiõpetajad saavad aidata õpetajat õpilase häiriva käitumisega (nt valjult rääkimine, teiste segamine tähelepanu saamiseks) toimetulekus, õpetajatel endal ei pruugi olla selleks piisavalt võimalusi.

Lisaks sellele võib autismiga laste puhul välja tuua rollimängude tõhususe, mida saab kasutada näiteks sotsiaalsete lugude abil. Tulemuseks võib oodata soovitava käitumise sageduse tõusu ning häiriva käitumise vähenemist. Häiriva käitumise vähendamiseks ning sotsiaalsete oskuste suurendamiseks on veel kombineeritud sekkumine, kus kasutatakse nii sotsiaalseid lugusid, eakaaslaste modelleerimist kui ka individuaalseid tunde, kus arutletakse emotsioonide ja käitumise üle. Mitmesuguste käitumise funktsioonipõhiste sekkumiste efektiivsust nii autismi, ATH kui ka käitumisraskuste puhul tõestavad mitu uuringut.

Ka akadeemiliste tulemuste toetamiseks on mõistlik kasutada enesekontrollil põhinevat sekkumist. Lisaks on tehtud kindlaks eripedagoogide ja aineõpetajate koostöö (eesmärkide seadmine, tundide planeerimine, ühine õpetamine) kasulikkus.

Üldised õpetamispraktikad

Kui sekkumisprogrammide eesmärk on arendada ja toetada ühte spetsiifilist aspekti ning programmid on tavaliselt ajaga piiritletud, siis üldised õpetamispraktikad on suunatud läbivalt kogu õppimisprotsessile. Väga suur mõju nii erivajadusega lapse õpimotivatsioonile kui ka üldisele sotsiaalsele aktsepteerimisele on õpetaja tagasisidel. Kui õpetaja tagasiside erivajadusega lapsele väljendab pidevat rahulolematust ja negatiivsust, ei aktsepteeri seda last suure tõenäosusega ka ülejäänud klass. Lisaks õpetaja tagasisidele on rõhutatud üldist suhtumist – kui õpetaja suhtub erivajadusega lapsesse halvasti, hakkavad tõenäoliselt samamoodi suhtuma kaasõpilasedki.

Tõhusa kaasamise eelduseks peetakse ka koosõpetamist. Eriti oluline partner seejuures on eripedagoog, kellel on õpetajast rohkem teadmisi ja oskusi HEV-õpilaste toetamiseks. Tänu kahe õpetaja olemasolule on võimalik pakkuda lastele efektiivsemalt tuge, mis mõjub hästi nii õpilaste akadeemilistele teadmistele kui ka sotsioemotsionaalsele arengule. Et toetada koosõpetamist, võiksid koolijuhid võimaldada eraldi aega koolitöötajatele. Näiteks Soome õpetajad toovad välja, et nende tugev tugivõrgustik põhineb koostöisel õpetamisel ja spetsialistidest koosneval lisatoel. Arutelud kolleegidega, kes on spetsiaalselt koolitatud hariduslike erivajaduste jaoks, näivad olevat hädavajalikud, et Soome õpetajad saaksid korraldada igapäevast õpetamist ja õppimist.

Teine oluline osa tõhusa kaasamise saavutamiseks heterogeenses klassis on õppetöö diferentseerimine. Soomes, nagu ka Eestis, diferentseeritakse nii õpitu sisu (sama teema, erinev tasand) kui ka õpikeskkonda (õpilased eraldi klassiruumis). Olulised märksõnad on seejuures eakaaslaste juhendamine, klasside koostöö, projektitööd ja õppimisnurgad (hea alguse metoodika). 83% Soome õpetajatest väidab, et kasutavad diferentseerimist regulaarselt, kusjuures klassiõpetajad teevad seda tihedamini kui aineõpetajad (kes kasutavad vähem ka koosõpetamist ning grupitöid).

Praktikaid, mida kaasavas klassiruumis rakendada, on veel palju: näiteks VEPA, kohandatud õppematerjalid, visuaalsed tähised, vaikuseminutid. Milline neist valida, sõltub palju konkreetsest olukorrast.