Digiajastu hariduses: paind- ja distantsõppe võlu ja valu

Enam kui aasta tagasi oli kogu maailm olukorras, kus olime sunnitud päevapealt üle minema tavapärasest erinevale õppimisele ja õpetamisele, mida seni vähesel määral kasutati. Kriis kohustas kõigi tasandite haridusasutusi tegema kaugtööd ja rakendama erakorralist distantsõpet. Hoolimata distants- ja paindõppe kogemustest pole olnud aega muutunud olukorda mõtestatult planeerida ning töö jätkub erakorralistes oludes. 

Toetamaks õpetajaid, on Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis välja töötatud koolitus „Haja- ja distantsõppe võlu ja valu“. Koolitusel saavad õpetajad enda kogemusi jagada, koostöiselt õppida kasutama õpikeskkondi ja -vahendeid ning kohandada enda õpetamist. Siinses artiklis avame termineid ja uuringutulemusi, millel haja- ja distantsõppe koolitus põhineb.

Uued terminid õppemaastikul

Uudisdigisõnade korjel „Sõnaus 2020“ otsiti digikultuuriaastal suupäraseid eestikeelseid termineid digitehnoloogiaga seotud mõistetele. Uue terminina pakuti ka sõna „kaugõpe“, mida soovitatakse juurutada distantsõppe emakeelse vastena, kuigi kunagi tähistas see ülikooli õppevormi. Aeg näitab, kas terminit hakatakse piisavalt kasutama või vajub see unustuse hõlma.  

Oma panuse uute digiõppe terminite kasutuselevõttu on andnud ka HARNO loodud digipädevuse sõnastik. Artikli esimeses osas anname ülevaate digiõppe terminitest, mida visualiseerib joonis. 

Esimese suurema plokina on joonisel kolm terminit: kaugõpe, lähiõpe ning põimõpe. Kaugõpe ehk distantsõpe on õppevorm, kus õppija on õpetajast ruumiliselt eraldatud ja õppeprotsess sisaldab kahepoolset kommunikatsiooni. Kuigi, nagu varem mainitud, on kaugõpe soovitatud eestikeelne vaste distantsõppele, näitab praktika, et distantsõpe on levinud termin ning tulnud selleks, et jääda. Vähemalt terminina.

Lähiõpe on õppevorm, mille puhul õpitakse ühises füüsilises ruumis. Kaug- ja lähiõppe vahele jääb põimõpe, mis on nende kahe õppevormi omavaheline põimumine. Põimõpe on õppevorm, kus õppetöö toimub osa ajast klassiruumis ja vahepeal kasutatakse kaugõpet. Põimõppe puhul kasutatakse vaheldumisi nii lähi- kui ka kaugõpet. Põimõpet on õpetajal lihtsam korraldada, sest tegevusi, mida oleks keeruline teha distantsilt, on võimalik viia läbi lähiõppes (nt katsete tegemine loodusainetes). 

Kaugõpe on niisiis see, kui õpetaja(d) ja õppija(d) on füüsiliselt eraldatud, lähiõppe korral ollakse ühes füüsilises ruumis ning põimõppe puhul on vahel nii ja vahel naa.

Nii kaug-, põim- kui ka lähiõpe on kontaktõppe vormid. Kontaktõpe on ühises füüsilises või virtuaalses õppekeskkonnas toimuv õppetöö, milles osalevad samal ajal nii õppija kui ka õpetaja, õppejõud või koolitaja. Kuid tuleb märkida, et kuigi iga lähiõpe on kontaktõpe, pole iga kontaktõpe lähiõpe. 

Väärib väljatoomist, et Sõnaveebi kohaselt on lähiõpe ja kontaktõpe sünonüümid, kuid definitsioonidest on näha, et nende tähendus ei ole siiski sama.

Korralduslikult on kõige suurem väljakutse õpetajale paindõpe ehk õppevorm, mille puhul kasutatakse korraga kombineerituna auditoorset ja kaugõpet. Põimõpet peetakse sageli paindõppest efektiivsemaks, sest säilib füüsiline kontakt õpetajate ning kaasõppijatega. Paindõppe keerukus seisneb selles, et samal ajal viibib osa õppijaid klassiruumis, teine osa osaleb virtuaalselt. Järelikult tuleb õppetegevused valida viisil, et need sobiksid mõlemale grupile, ning õpetaja peab samal ajal toetama nii klassiruumis kui ka distantsilt õppijaid.

Jooniselt leiab veel kaks terminit: veebiõpe ning digiõpe. Veebiõpe ehk veebipõhine õpe on kaugõppe vorm, milles kasutatakse õppetegevuste korraldamiseks internetti. Veebiõpe võib, aga ei pruugi olla kontaktõpe. Digiõpe ehk e-õpe on digivahendite kasutamine õppetöös, mis võib toimuda nii lähi-, põim-, paind- kui ka veebiõppes. Terviklikkusele rõhudes võiks terminina tuua juurde ka koduõppe, kuid digiterminoloogiliselt jääb see praegusest fookusest kõrvale. 

Kuidas saan õpetaja kaug- ja paindõppes oma õpetamisprotsessi mõtestada ja eesmärgistada?

Veebipõhine kaugõpe on midagi enamat kui õppematerjalide või -ülesannete jagamine. Tegemist on õppeprotsessiga, mis annab õpilasele (ja õpetajale) tegutsemisvabaduse, vastutuse, paindlikkuse ja valikuvabaduse. Eduka õppeprotsessi väljatöötamine sisaldab endas mitut väljakutset, mis puudutavad eesmärkide valimist, hoolikat planeerimist ja kavandamist. Seetõttu on vaja keskenduda õppijate õppeprotsessi, õpikeskkondade ning tööriistade kättesaadavuse ja juurdepääsetavuse parandamisele. 

Kui varem on kaugõpe olnud õpilaste jaoks paindlik alternatiiv lähiõppele, siis nüüd on kaugõpe tulnud, et jääda. Esialgu oli vaja kohustusliku kaugõppega küll erakorraliselt kohaneda, kuid edaspidi tasub kaugõppe korraldamine põhjalikumalt läbi mõelda ja mõtestada, võttes kasutusele ka teaduspõhised taktikad ja meetodid.

Iga tegevuse planeerimine nõuab teoreetilist baasi, kus uus seostatakse eelneva kogemusega ja luuakse enda jaoks õppetöö organiseerimise, läbiviimise ja analüüsimise süsteem. Pakume süsteemi loomiseks välja Garrisoni jt raamistiku, kus fookuses on õppimine ja eduka haridusliku kogemuse määrab kolme kohaloleku koosmõju: 

1) sotsiaalne kohalolek, mis on seotud osalejate (õpilaste, õpetaja) oskusega suhelda neid mõjutava kogukonnaga ning teha seda sihikindlalt koostöökeskkonnas, arendada inimestevahelisi suhteid ja mõista end indiviidina; 

2) kognitiivne kohalolek ehk ulatus, mil määral osalejad suudavad järjepideva mõtlemise ja suhtlemise kaudu kaasõppijatega koos olles tähenduslikkust konstrueerida; 

3) didaktiline kohalolek, mis siin kontekstis on sotsiaalsete ja kognitiivsete protsesside kujundamine, hõlbustamine ja suunamine eesmärgiga saavutada tähendusrikkaid õpitulemusi. 

Eeltoodud raamistiku valguses toome näiteid COVID-perioodi õpetamist kajastavatest uuringutest, kus uuriti, mil moel saavutati kaugõppe tingimustes kolme kohalolu. Samuti toodi analüüsitud uuringutes välja tehnikaid, mis pärssisid või soodustasid kaug- ja paindõppes õppetööd.

Õpikogukondade sidusust, osalejate teadmiste koos konstrueerimist ning veebipõhise õpetamise ja õppimise praktikat mõjutab suuresti õppijate ja õpetajate oskus suhelda, teha koostööd ja luua suhteid. Sotsiaalset kohalolu suurendas veebivahendite kasutamine, mis oli suunatud koostööle ning hõlmas järjepidevat osalemist, kiiret suhtlust, regulaarset grupiarutelu, õigeaegset ja asjakohast panustamist ning pühendumist ülesandele.

Optimaalse sotsiaalse kohaloluga on tihedalt seotud grupi sidusus ja didaktilise kohalolu puhul on vaja keskenduda pigem õppeprotsessile, mitte lõpptulemusele (hindele). Õpetaja on pigem teadmiste vahendaja, mitte teadmiste allikas.

Sotsiaalne sidusus on teadmiste loomise arutelu eeldus, kuna kõrgemal tasemel kognitiivseid oskusi ning õpetajate aktiivset sekkumist on vaja just tähenduse konstrueerimise protsessis. Protsessis on oluline oskus küsida küsimusi, see süvendab refleksioonioskust ning võimaldab mudeldada reflektiivset mõtlemist. 

Suhtlus kaasõppijate ning õpetajatega on koostöö ja suhete edendamisel võtmetähtsusega, kuid sellest ei piisa sotsiaalse kohalolu loomiseks. Sotsiaalset kohalolu suurendavad õppijate seotus ja nende afektiivsed ja tõhusad reageeringud teineteisele, samuti nende omavaheline ideede vahetus suhtluses.

Millised tunnused iseloomustavad toetavate õpikeskkondade ja õpikogukondade loomist, kus sotsiaalne kohalolu oli kõrgel tasemel? Enim suurendas sotsiaalset kohalolu hea koostöö, interaktiivsus, vastastikune lugupidamine ja iseseisvus, jagatud väärtused ja usalduslikud inimsuhted. See võimaldas leevendada õppijate eraldatusetunnet ning suurendada enesekindlust ja entusiasmi õppimise suhtes.

Varasemad uuringutulemused näitavad, et kui õpetaja planeerib tegevusi veebis, siis on hädavajalik õpetaja optimaalne sotsiaalne kohalolek, mis tagab õppijate osalemise, koostöö ja õpikogukonna ühtekuuluvustunde. Kuigi õpetajad, kes veebipõhises keskkonnas aktiivselt osalevad, toetavad õppijate tegevusi, on nad aruteludes ja tegevustes domineerivad ning õpilastele jääb osalemiseks piiratud ruum. Õpilaste roll veebipõhises õppes on samuti olulise tähtsusega. Veebis õppides saavutasid häid tulemusi õppijad, kes olid aktiivsed ja avatud, usaldasid ja toetasid teineteist ning osalesid aktiivselt aruteludes. 

Uurimistulemused sotsiaalse kohalolu kohta näitavad, et rühmaliikmete sarnased rollid ja huvid võimaldavad õppijatel suurendada ühtekuuluvustunnet ja koostööd väikestes rühmades, mis aitavad arendada omavahelist usaldust ning luua sidusamaid õpikeskkondi. Regulaarsed arutelud ning rühmaliikmete tugi ja koostöö parandab õpitulemusi ning autentsed ja praktilised ülesanded soodustavad õppijate osalemist ja õpiülesannetele pühendumist. Sotsiaalse kohalolu teke on tõenäolisem, kui tähtsustatakse suhtlust kui protsessi, mitte kui ülesande sooritust.

Eeldatavasti ei ole kellelgi kahtlust, et suundume õppes paindlike ja personaalsete õpiteede juurde. Samas on paindlikkus toonud kaasa selle, et õppijad püüavad õpetajat/õppejõudu ise painutada. Selle lihtsaimaks näiteks on soov kontaktõppeks, kuid endale sobivas vormis ja sobival ajal. Sellest tulenevalt on oluline oma õpetamist mõtestada, võttes arvesse enda ja teiste kogemusi ning teaduspõhiseid taktikaid ja meetodeid.