Distantsõppe kogemused ja võimalused

Pärnus toimunud hariduskonverentsil arutleti distantsõppe õppetundide ja võimaluste üle. Eesmärk oli saada ülevaade selle õppe mõjust õpilaste õpitulemustele ning hariduse uutest väljakutsetest. Uus kooliaasta oli alanud, pandeemia kolmas laine oli siis alles pigem võimalus kui tegelikkus.  

Kõigepealt said sõna Pärnu Koidula gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse ning Sütevaka humanitaargümnaasiumi ajalooõpetaja Siim Ruuli õpilased, kes rakendasid oma väitlemisoskust teemal „Ei või jaa distantsõppele“. 

Koduõppe võimalus 

Eesti laste vaimne tervis halveneb. Paljudele noortele ei sobi müra ja pinge koolimajas, see teeb nad haigeks. 21. sajandil, kus on võimalik olla interneti kaudu kohal, ei peaks neid lapsi kooli sundima. Vaimsest tervisest tuleneva haiguse ajal, mis käib lainetena, pole neil võimalik koolist puududa, sest selleks pole piisavalt põhjust. See muudab nad veel haigemaks. Puududes jäävad nad õppimises teistest maha, sellest tekkivad raskused halvendavad tervist veelgi. Tervise Arengu Instituudi (TAI) andmetel ütleb 55% õpilastest, kes on kogenud depressiivseid episoode, et neile ei meeldi koolis käia. Süsteem, mida väitluses pakuti, aitab nende vaimsel tervisel paraneda. Kui nooruk tunneb, et tal on kehv päev, siis ei pea ta kooli minema, sest võimalik on distantsõpe.

Kolmandik õpilasi on sama TAI uuringu põhjal vähemalt korra poole aasta jooksul kogenud kaasõpilaste kiusamist. Ka neile ei meeldi koolis käia. Lahendus oleks kodus veebi kaudu õppes osaledes saada sama haridus, mille saavad teisedki õpilased. 

Vastaspoole selge ei

Vastaspoolel, s.o kaugõppe eitajatel olid vastuargumendid: pole ressursse, et pakutud plaan töötaks, õpetamise kvaliteet ja õpilaste õppimise tase langeks, kui õpitaks ainult veebis. Õpilased vajavad õpetajaid. Kojujääjatele tehakse selle võimalusega hoopis halba, sest nad jäävad ilma hariduse mõnest aspektist. 

Kui õpetajatele kohustusi lisada, peavad nad rohkem õppematerjale ette valmistama, pealegi vajab õpilane koduski lisaabi. Õpetajad on juba praegu ülekoormatud, kodusõppijate pärast peavad nad rohkem tööd tegema, mistõttu nõuavad rohkem palka. Kust see raha tuleb? Ja kui raha selleks isegi on, siis väsinud õpetajad peavad oma tähelepanu jaotama kodus ja koolis õppijate vahel ning nii langeb õpetamise kvaliteet. Õpilased ei saa sel juhul ka nii palju personaalset abi, kui neil vaja on.  

Kuna õpetajad teeksid oma tööd pealiskaudsemalt, sest peaksid oma tähelepanu jaotama ega saaks olla kõiges põhjalikud, oleksid nad väsinud, ei jaksaks olla rõõmsad. See vähendab õpilaste motivatsiooni koolis käia. Võiks palgata uusi õpetajaid kodusõppijate jaoks, aga kust võtta neile palgaraha? 

Jaatuse eestkõneleja arvates pole uusi õpetajaid vaja. Õpetajad annavad tunde koolis ja osa õpib kodus kaasa samal ajal. Teine võimalus oleks jagada õpetaja tööaeg nii, et ühe tunni tegeleb ta e-õpilastega ja teise tunni kooliskäijatega. 

Eituse eestkõneleja arvates suureneks nii õpetajate koormus, kuid lisatundideks tööajavaru pole. Kõikidel koolidel üle Eesti pole võimalik e-õppele jääjatele arvuteid jm tehnikat koju kasutada anda. Õpetajad peaksid siis ka e-õpilasi järele aitama, nagu nad kohapeal õppijaid aitavad. Pealegi, kui näiteks ühe pere lapsed jäävad koju distantsõppele, ei ole kodus rahulikum kui koolis, eriti kui nooremad õed-vennad segavad.  

Väitlust kuulanud õpetajad hääletasid distantsõppe poolt või vastu ning hääled jagunesid üsna tasavägiselt: 17:15 eitajate kasuks.

Saue gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Terttu-Triin Tomusk tuli pärast õpilaste etteastet välja mõttega, et ehk ei peakski e-õpet tegema ühe kindla kooli juures. Võib-olla oleks mõttekas luua üle-eestiline põhiharidust andev e-õppe kool kõigile õpilastele, kes seda vajavad. 

Kahe koroona-aasta kogemused 

Pärnu-Jaagupi põhikooli direktor Katrin Kohjus, kes juhib ka Pärnu-Jaagupi muusikakooli, rääkis oma distantsõppe kogemustest kahel koroonaõppeaastal: 2019/2020 ja 2020/2021. 

Mõne aasta eest võeti lisaks IT-juhile Pärnu-Jaagupi kooli tööle haridustehnoloog. „Pidime kaaluma, millist tugipersonali võtta, ja distantsõppe valguses kulus see inimene marjaks ära. Haridustehnoloog hakkas õpetajaid koolitama ja individuaalselt toetama,“ rääkis Kohjus. Pedagoogidele seati sisse arvutitöö nipihommikud, kus osalemine oli vabatahtlik. Muusikakoolis oli just enne pandeemiat kasutusele võetud e-kool. „Ei kujuta ette, kuidas oleksime selleta hakkama saanud,“ tunnistas Kohjus. Kui üldhariduse õpetajatel oli juba enne pandeemiat võimalus õppida arvutit tundma, siis huvihariduses oli arvutit tunduvalt vähem kasutatud. 

Kõigile õpetajatele oli kool soetanud sülearvutid. Kui koolimaja lukku läks, võtsid ka muusikakooli õpetajad arvutid koju kaasa ja said edasi tunde anda. Lapsed said põhikoolilt ühe klassitäie jagu arvuteid kasutuslepinguga kodudesse, lisaks saadi mõned arvutid kampaaniaga „Igale lapsele arvuti“. N-ö jooksu pealt õpiti tundma mitut platvormi, nagu Classroom, Zoom jt.

Kaks distantsõppe aastat erinesid, tõdes Kohjus. Kaugõpe kestis täpselt selle aja, mille oli kehtestanud HTM. Esimesel kaugõppeaastal kohandati tunniplaani: kunsti-, kehalise kasvatuse jm sarnased tunnid tõsteti sealt välja. Koolipäev läks lühemaks ja pärast tundide lõppu tegelesid lapsed kunsti-, käsitöö- ja liikumisprojektidega ning korra nädalas andsid õpetajatele tehtu kohta tagasisidet. 

Kohjus nimetas väga oluliseks, et lapsevanematele ei pandud õppetööga seotud kohustusi. Kooli ootus kodule oli selgelt sõnastatud: õpetaja õpetab, lapsevanem loob kodus õppimiseks tingimused. 

Teisel koroonaõppeaastal aga tunniplaani ei muudetud, nihutati vaid koolipäeva algusaega. Õpetajad leppisid kokku, et koduülesandeid ei anta. Kui aeglasemad lapsed tunnis valmis ei jõudnud, said nad oma töö lõpetada tunni järel, kuid iseseisvat õppimist kodus kool ei eeldanud.  

Muusikakoolis käis mõlemal aastal töö tavatunniplaani alusel, välja arvatud esimesel aastal solfedžotunnid, kus õpetaja õpetas kirja teel. „Kas kujutate ette noodiõpetust kirja teel?“ küsis Kohjus kuulajailt. „See oli väga keeruline.“ Sama õpetaja leidis järgmiseks aastaks Youtube’ist õppematerjale ning 2021. kooliaastal muutus ka solfedžoõpe. 

Kord nädalas, kuid Zoomis, jätkusid tavapäraselt õpetajate koosolekud ning loodi oma kooli Chat, mida kutsutakse mulliks. Igahommikune direktori või õppealajuhataja muhe tervitus kolleegidele mullis tegi tuju heaks. Paljud klassijuhatajad andsid oma klassile kontaktaja, millal lapsed said omavahel suhelda. „Otsustasime juhtkonnas, et võtame pinge õppetulemuste pärast maha,“ rääkis direktor. Selline psühholoogiline lähenemine tasus koolijuhi sõnul ära. 

Iga õpetajaga toimus koostöövestlus nii 2020. kui ka 2021. aastal, esimene Zoomis ja teine juunis enne puhkusele minekut koolimajas. „Kuid 2020. aasta kevadeks olime kõik väga väsinud,“ tunnistas Kohjus. „Kui ministeerium soovitas tol kevadel teha midagi muud, rõhuda üldoskustele, siis meie seda ka tegime.“ 

2020. a maikuus ei õpetatud enam vanaviisi, vaid nädalad sisustati projektõppega. Ühel õpetajal oli kümme õpilast sellest kooliastmest, mille teema ta välja pakkus. Õpetajal oli kolm nädalat üks ja sama teema ning õpilased said valida igaks nädalaks erineva. Iga teema vältas esmaspäevast reedeni ja reedeks valmis näiteks näituse esitlus, uurimistöö vm. „Ettevõtmine õnnestus, lastel oli põnev ja 2020. õppeaasta lõppes vahvalt,“ lausus Kohjus.  

Järgmisel pandeemia-aastal käis õppetöö tavalise tunniplaani järgi ilma kodutöödeta. Õppimine, kuigi distantsilt, ei koormanud kedagi üleliia ja pärast luba taas koolimajja minna tuldi kokku rõõmuga. „Kool muutus kohaks, kus õpilastel ja õpetajal on armas olla. Distantsõppel olek tõstis koolis käimise väärtust,“ nentis direktor. 

Tähelepanekuid kaugõppest

Kohjus tunnistas, et tema jaoks oli väljakutse teha esmakordselt Zoomis lapsevanemate üldkoosolek, mis koos haridustehnoloogiga õnnestus. Uutest kogemustest rääkides rõhutas direktor, et kui ainekavadega tehakse suurepärast tööd, siis üldoskuste õpetamine peab pälvima senisest suuremat tähelepanu. Ta loetles probleeme, millega tuleb tegeleda: aja planeerimise, eesmärgistamise ja koostööoskused jne. Probleemid tekkisid tublidel õpilastel, kes on harjunud ära tegema seda, mis öeldakse. Aga kui tuli ise oma aega planeerida, siis jäid hätta. 

Kolleegidega on arutatud ka olulise eristamist ebaolulisest, rääkis Kohjus. Ta selgitas, et distantsõppel, kus koduseid töid ei antud, jäid õpetajad liiga detailidesse kinni ja õpitu üldvaade kannatas. Kohjus, kes on ka matemaatikaõpetaja, toonitas, et lapsed pole harjunud harjutama, ja sedagi, miks on vaja seda teha, tuleb neile palju põhjendada. 

Kaugõppe ajal oli pedagoogidele palju huvitavaid koolitusi, vahest isegi liiga palju, arvas Kohjus. Ka arvuti taga istudes on vastuvõtuvõimel ju piirid. „Vahel oli tunne, et ei jaksa enam vastu võtta või realiseerida kõike, mida peaks,“ sõnas ta. 

Kohjus loetles koroonaga tulnud muutusi koolielus: saadi aru, et haigustunnustega püsitakse kodus, hügieenile pööratakse nüüd rohkem tähelepanu, õpetajad kasutavad hübriidõpet õpilaste puhul, kes on kodus nõrgemate haigustunnustega ning võimelised kaasa õppima. Ka muusikakoolis saab vajadusel anda tunde veebi kaudu. Koolis hakati senisest aktiivsemalt arvuteid kasutama – kui varem oli koolil vaid ühe arvutiklassi jagu sülearvuteid, siis nüüd on kolm ja kõik arvutid on kogu aeg kasutuses. Õppetöös kasutatakse mitmeid õpikeskkondi ning õpilased ja õpetajad on sellega rahul. 

Eelmisel aastal plaaniti 7. klassis õppetöös üle minna Opiqule. Direktor tutvustas platvormi lapsevanematele ja sai neilt nõusoleku üleminekuks. Kuid siis tuli koroona ja selgus, et on teisigi huvitavaid keskkondi ning et paberõpikulgi on oluline väärtus. 

„Me mõtleme nüüd rohkem läbi, mida ja miks me õpetame, ning väärtustame kokkusaamise aega,“ lõpetas Kohjus muutuste loetelu, lisades, et rohkem pööratakse nüüd tähelepanu õpilaste üldoskustele ja õpihuvile. 

Tiigirihüppe rekord 

Konverentsi korraldas naiskoolitajate rahvusvahelise Delta Kapa Gamma (DKG) ühingu Eesti organisatsiooni Pärnu allorganisatsioon. Margarita Hanschmidt, kes juhib ühingu Euroopa regiooni tegevust, tõdes, et Eestil läheb hästi, hoolimata kõigest, mida oleme pandeemia tõttu läbi elanud. „Meil on mingi eelis – nähtavasti see, et me oleme head IT-alal,“ oletas Hanschmidt. Ühe aastaga hüppasid tema sõnul õpetajad tiigrihüppe rekordi. 

Hanschmidt tõi välja kolm olulist aspekti nüüdisaja koolitöös. Need on veebipõhine õppimine, õpetaja muutunud roll ja mahajääjate järeleaitamine. Iga tund, mida me ette valmistame, peab tekitama uudishimu ja pakkuma positiivset õhkkonda. Ning tuleb mõista mahajääjat, kes pole harjunud iseseivalt hakkama saama, ja teda aidata, rääkis Hanschmidt. 

Kui sa õpetad midagi, siis õpeta see selgeks, tee puust ja punaseks, soovitas ta kolleegidele ja rõhutas kordamise tähtsust alanud õppeaastal. „Las läheb natukene rohkem aega. Ei ole vaja kiirustada,“ soovitas ta. Ei ole vaja anda õpilasele ülesannet, millega ta hakkama ei saa, sest sellega langeb lapse enesehinnang. Ülesandeid võiks anda diferentseeritult, kuna õpilasi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. „Ja me peame emotsionaalselt neid palju rohkem aitama kui akadeemiliselt. See on selle aasta, üleminekuaasta prioriteet,“ lausus Hanschmidt.