ELU ärgitab pisiasju märkama
Tallinna Ülikoolis on juba mitu aastat olnud kohustuslike õppeainete seas ELU – erialasid lõimiv uuendus, mille käigus eri erialade ja kõrgkoolide tudengid lahendavad meeskonnatööna elulisi probleeme. Üliõpilaste mõtte- ja kätetööna ongi valminud kasutajasõbralikke õppevahendeid, mis sobivad laiemale sihtgrupile ja arvestavad samas erivajadusi. Tudengite ja ka juhendajate töid koos infomaterjaliga saab 31. jaanuarini vaadata Eesti Rahva Muuseumi osalussaalis näitusel „Kaasav ELU“.
Näitusel „Kaasav ELU“ jagatakse infot ning on võimalik vaadata ja proovida põhiliselt taaskasutuse võtmes valminud praktilisi töid.
Informatsiooni on võimalik saada nn kihtide kaupa: vaadates ja kuulates ekraanil olevaid minutiloengu stiilis intervjuusid, lugeda plakatitelt ja saada põhjalikku teavet QR-koodide vahendusel nii eesti kui inglise keeles. Punktkirjaga varustatud QR-koodid on mõeldud vaegnägijatele, kes nutitelefoni ekraanilugejat kasutades saavad koodi alt avanevat teksti etteloetuna kuulata, kuid need sobivad kõigile teistele külastajatelegi.
Näitusel esitatu on jaotatud alateemadeks. Tutvustatakse kasutajakeskse lähenemise põhimõtteid, andes ülevaate läbi viidud uuringutest ja praktilistest tulemitest.
Eriti ülevaatlik on vaegnägijatele lastele integreeritud tehnoloogiate ja käsitöö erialal 15 aasta ning ELU projektõppe rühmades nelja aasta jooksul valmistatud puuteraamatute kollektsioon.
Kaasava keskkonna poole liikudes ongi järjest enam tekkinud tarvidus luua tooteid ja teenuseid, mis arvestaksid eri sihtgruppide vajadustega. Õppevahendite ja -keskkondade loomisel tuleb arvestada õpilaste vajadustega. Disainerid peaksid looma tooteid, mis sobivad kasutajale, mitte vastupidi.
Tudengid on õppevahendite loomisel lähtunud kasutajakeskse disaini põhimõtetest, mille kohaselt selgitatakse välja kasutaja vajadused ja hinnatakse tulemust kasutajate kogemuse kaudu.
Miks tasub õpetajail näitust vaatama tulla ja mida seejuures tähele panna?
Näituse kuraatorid, TLÜ õppejõud Tiia Artla ja Jana Kadastik:
„Õpetajad kogevad oma töös, et õppevahendid ei toeta õpitavast arusaamist, ja näevad seetõttu oma tööd tehes päris palju vaeva. Näitusel räägime kasutajakeskse lähenemise vajalikkusest ja sellest, kuidas luua õppevahendeid, mis on universaalsed, kuid kohandatavad individuaalsetele vajadustele. Ei pea olema alati eraldi asjad erivajadustega inimestele.
Nutikas ei tähenda iga kord elektroonilist vidinat. Öeldakse, et disain on kuju saanud mõte. Nutikas ongi uudne ja edasiviiv mõte ühendada disainiga.
Näitust külastav õpetaja võiks vaadata oma õppeaine seisukohalt kogu protsessi, mitte ainult konkreetseid asju.
Koostöös tudengitega tehtud õppevahenditest ei pea lõplikku tõde otsima ega arvama, et need kõigile lastele ühtviisi sobivad ning on ideaalsed. Iga üliõpilane soovis anda küll endast parima, kuid ka nende loodud asjades esineb väikseid möödalaskmisi. Märgates mõnd apsakat, märkige see kindlasti külalisraamatus ära, siis saame ka meie edasi mõelda ja uusi nutikamaid lahendusi otsida!
Õppejõududel on hea meel kui eri erialade tudengid leiavad väljundi, mida nad ei osanud algul näha, sobitades kokku oma individuaalsed erialased ja uued saadud teadmised interdistsiplinaarseks tulemiks.
Oleme täheldanud, et pärast ELU kursust märkavad noored enda ümber olevat rohkem, ka igapäevaseid asju, mis vajavad kohandamist, et neid saaks kasutada võimalikult paljud inimesed. See ongi kõige tähtsam.
Näitusega tahame ärgitada kõiki mõtlema, sest ilma mõtteta disaini ei vaja keegi. Kui disaini taga on kasutajakogemusele toetuv uuenduslik lahendus, siis tulemus sobib tavaliselt väga laiale tarbijaskonnale.
Kogeb ka vastupidist. Näiteks puuteraamat võib ju olla väga korralikult teostatud, aga kui pime inimene seal esitatut kombib, võib ta sattuda segadusse, kuna raamatusse on kinnitatud kas üleliigseid või liiga tillukesi vidinaid või kasutatud üksteisest eristamatuid materjale.
Ka paberil illustratsioonidega on sama lugu, näiteks väga toredate piltidega raamat, kus tekst ei eristu foonist, muudab selle lugemise ebamugavaks kõigile.
Tasub mõelda lihtsate lahenduste peale, et elu oleks natuke kaasavam. Kaasamist ei tohi võtta kui sotsiaalset almust, et oleme erivajadustega inimestele midagi suurt ja uhket ära teinud. See peaks olema täiesti tavaline lähenemine ja mõtteviis ehk elus ongi ju kaasamine ja märkamine oluline.
Meie peamine sõnum on: ärge otsige näituselt valmis lahendusi ega lihtsalt kritiseerige nähtut, vaid proovige ise protsess läbi mõelda. Vaadake, kuulake, tunnetage ja nii saate leida vastuse, kas erivajadus on eriline või mitte.“