Haridus 30 aasta pärast (5): Meie hariduse tulevik sõltub majandusest rohkem, kui me arvame
30 iseseisvusaastaga on läbinud meie hariduselu pika ja sisuka tee. Nüüd aga uurime asjatundjatelt, mis probleemid on veel lahendamata ja missugune võiks olla meie haridus 30 aasta pärast.
ja Minu Ise“ (2017) ja „Minu Ise areng: inimlapsest Inimeseks“ (2020). Foto: Raivo Juurak
Paljud teadlaste head soovitused on jäänud piisavalt rakendamata nappide ressursside pärast ja seda võib juhtud ka tulevikus, osutab TLÜ psühholoogiaprofessor Aaro Toomela.
Kas Eesti inimene on 30 aasta pärast praegusest inimesest ratsionaalsem?
See küsimus on praeguses vaktsiinivastase võitluse õhkkonnas üsna asjakohane, kuid raske on siin midagi ennustada, sest ratsionaalsust mõjutavaid tegureid on väga palju. Üks neist mõjuteguritest on meie hariduse sisu. Vaatasin mõni aeg tagasi põhikooli ja gümnaasiumi õppekava, et leida sealt sellist pädevust nagu põhjendamise oskus. Seda ei ole seal. Võib-olla on see üks põhjus, miks inimesed ei oska oma seisukohti teaduslikel alustel põhjendada ja miks meil on vaktsiinivastaseid, lameda maa uskujaid jt.
Samas ei saa me kooli selles süüdistada, sest kui haridus on alafinantseeritud, siis lihtsalt ei jõuta ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse probleemidega piisavalt tegelda – näiteks ei saa õpetajatele õpetada, kuidas õpilasi põhjendama õpetada. Nii olemegi olukorras, kus näiteks kliimamuutusi on teadlased üsna veenvalt tõestanud, kuid inimesed elavad rahulikult oma mullis edasi või isegi protestivad selle probleemi lahendamise vastu, luues uusi probleeme. Teine näide nõrga põhjenduspädevuse kohta on usk rahvameditsiini, millest arvatakse, et see on teaduspõhisest meditsiinist parem. Ei tulda selle peale, et rahvameditsiini ajal elasid inimesed keskmiselt 40-, teadusmeditsiini ajal aga 80-aastaseks.
Teatav irratsionaalsus ja põhjendamispädevuse puudulikkus ei iseloomusta ainult vähema haridusega inimesi, vaid isegi teadlasi. Näiteks psühholoogias on uuringuid, mis toetuvad statistilisele andmeanalüüsile, ehkki statistiline andmeanalüüs ei saa põhimõtteliselt vastata küsimusele, kuidas psüühika töötab. Ometi on miljoneid inimesi, kes arvavad, et nad on just faktoranalüüsiga leidnud midagi, mis kirjeldab kõigi inimeste või loomade psüühika toimimist. Kontrollimisel selgub aga alati, et nii see pole. Olen kirjutanud sellest probleemist mitukümmend artiklit ja raamatupeatükki. Inimesed ei küsi endalt, kas nende kasutatav fakt on tõene, kas seda fakti saab ikka kasutada oma väite kinnitamiseks jne. Meil ei ole teaduspõhise põhjendamise kultuuri.
Samas peame andma endale aru, et seda kultuuri on ka väga raske tekitada. Kui põhjendamispädevus võetakse õppekavasse, siis tuleb ju kõigepealt õpetajad välja õpetada, et nad oskaksid oma õpilastel seda pädevust välja arendada. Lisaks on vaja keskkonda, kus teaduspõhiseid põhjendusi aktsepteeritakse. Tihti on ju nii, et rumalad inimesed peavad arukat põhjendust rumalaks, sest nad ei saa sellest aru, aga mõndagi irratsionaalset põhjendust arukaks, sest seda nad mõistavad, kuna on ise ka nii mõelnud. Kui meie riik on tulevikus rikkam ja saab haridusele rohkem kulutada, võib küll juhtuda, et 30 aasta pärast on meie ühiskonnas irratsionaalsust vähem. Ressursside piisavus määrab antud näite puhul meie tulevikku rohkem kui teaduse saavutused, arvan ma.
Mike Judge’i filmis „Idiokraatia“ (2006) näeme, et praegu keskpärane inimene oleks 500 aasta pärast geenius.
See on fantaasiafilm, mis lähtub seisukohast, et inimkonna IQ-tase aja jooksul langeb, sest meie elu muutub üha turvalisemaks, toit paremaks, uni pikemaks ja väljakutsed väiksemaks – tekib keskkond, kus inimene ei pinguta, tema probleemilahendusvõime tervikuna hakkab langema ja see toob kaasa ka kogu ühiskonna allakäigu. Teadlased vaidlevad IQ üle, mõne arvates on see sünnipärane ja muutumatu, teiste arvates keskkonnast mõjutatud. Algselt oli IQ-ga lihtne – see näitas inimese võimet ülesandeid lahendada. Kas see võime on 30 aasta pärast parem või halvem, sellele on raske vastata, sest me ei tea, missugune on siis meie elukeskkond. Kui elame siis ülimalt stabiilses ja mugavas keskkonnas, kus meie eest kõik probleemid ära lahendatakse, siis võib karta küll, et IQ langeb ja „Idiokraatia“ on hoiatusfilm.
Näiteks väga ühekülgne tegevus võib viia IQ alla. Kui inimene ei suuda ennast nutitelefonist lahti rebida ja vaatab 200 pilti minutis, oskabki ta lõpuks ainult pilte vaadata. Päevade kaupa televiisori vaataja lõpetab samuti sellega, et ei oska enam ühtki probleemi lahendada. Kui tippsportlane harjutab kuude ja aastate kaupa ühte ja sama asja, siis treenib ta oma motoorsete oskuste lihvimisega aju teatavad piirkonnad hästi efektiivseks, kuid mõistuse kasutamiseks vajalike piirkondade potentsiaal jääb kasutamata.
Kas teadus aitab 30 aasta pärast HEV-lapsi rohkem kui praegu?
Teatud juhtudel saab meditsiini abi kasutada. Medikamentide abil saab reguleerida ärkveloleku seisundit, meeleolu või muud taolist, kuid matemaatika tabletti olemas ei ole ega tule. Tegelikult oskame juba praegu erivajadustega lapsi aidata. Me teame, et väga tähtis on probleeme varakult märgata ja nendega süsteemselt tegelda. Küsimus ei olegi siin psühholoogia abis, vaid eelkõige selles, kas meil on ressursse juba olemasolevaid teadmisi piisavas ulatuses rakendada. Ma isegi ei mäleta enam, millal muutus kaasav haridus meil kohustuslikuks, aga seda ei ole praeguseni piisavalt rakendatud, sest ressursse ei ole taga olnud ja õpetajad pole piisavat koolitust saanud. Pealegi on kaasamine mõnigi kord ka kahjulik. Kui meil oleks rohkem ressurssi, siis oleks õppe individualiseerimine – ja mitte ainult erivajaduste mõttes! – palju paremini välja arendatud ning õppimine efektiivsemalt korraldatud. Kui keegi oskaks öelda, mis seisus on meie riigi majandus 30 aasta pärast, siis saaksime aimu ka sellest, kuidas on lood siis HEV-lastega.
Kui suur on meie õpilaste koormus 30 aasta pärast?
Aasia riikides õpivad lapsed entusiastlikult, sest näevad õppimises väljapääsu olukorrast, mis neid ei rahulda. Meil on seevastu neid, kelle arvates peaks lastel olema õnnelik lapsepõlv, ehkki lapsepõlv on ajalooliselt üsna hiljutine nähtus. Varasemas maailmas vaadati lapsi kui täiskasvanute väiksemaid versioone. Aga kui tahame, et lapsepõlv oleks mugav, õnnelik ja probleemivaba, siis võib juhtuda, et saame õnnetu ja probleemirikka täiskasvanupõlve. Uuringutest on teada, et kui laps noores eas piisavalt ei pinguta ega õpi, siis vanemana ta ei suudagi enam õppida, sest paljude asjade õppimiseks on oma kindlad „ajaaknad“. Näiteks on teada tütarlaps (teaduskirjanduses tuntud Genie nime all), keda hoiti tingimustes, kus tal praktiliselt puudus võimalus maailma kohta midagi teada saada. Tema eluolu muutus 12-aastaselt, mil talle anti parim võimalik õpiabi ja toetus, kuid järgmise kümne aastaga jõudis ta ainult 5-aastase lapse tasemele, sest tema õpivõime oli juba kahanenud. Analoogilisi näiteid on pimedana sündinud täiskasvanute kohta. Kui nad on saanud meditsiini abil nägijateks, ei ole paljud neist suutnud täiskasvanuna enam kolmemõõtmeliselt nägema õppida, ehkki väike laps õpib selle ära kolme kuuga. Missugune peaks siis lapse õpikoormus olema? Lev Võgotski on öelnud, et laps peaks tegutsema oma võimete piiril ja see teooria on endiselt oluliselt paremini põhjendatud kui ükskõik milline teine psühholoogiateooria.
Kuidas mõjutavad aju-uuringud tulevikus õppimist?
Pedagoogikale on aju-uuringud ja neuroteadused suhteliselt vähe andnud, sest need uurivad aju nagu bioloogilist organit, analüüsivad selle keemilis-füüsikalisi protsesse, molekulide liikumist, närvivõrkude ehitust ja toimimist jms. See on kahtlemata väga põnev uurimisvaldkond, kuid pakub vähe psüühika mõistmiseks. Eriti huvitav on uurida aju ja keskkonna vastasmõju. Näiteks Luria koolkonna neuropsühholoogilised uuringud on võimaldanud mõningaid psühholoogiateooriaid kõrvale jätta, kui need on eeldanud asju, mida närvisüsteem ei võimalda. Tallinna Ülikooliski on uuritud, kuidas inimese arengukeskkond mõjutab tema mõistuse kujunemist. Selgunud on, et sõltuvalt arengukeskkonnast erinevad aju eri piirkondade funktsioneerumisega seotud tunnetusprotsessid kvalitatiivselt. Sellistest teadmistest oleks õpetajal nii mõndagi kasulikku õppida. Sama ei saa öelda nüüdisaegse kognitiivse neuroteaduse kohta.
Mis saab 30 aasta pärast digiõppest?
See on täiesti ennustamatu. Kolmkümmend aastat tagasi ei olnud meil õrna aimugi, kui palju arvuti ja internet kõike muudavad. Arvan, et arvamise asemel tuleb asju lihtsalt järele proovida. Proovime näiteks kõige nüüdisaegsema arvuti toel mõnes kitsas teemas lapsi õpetada ja vaatame, mis saab. Mõne aasta pärast võib selguda, et seegi ei olnud hea mõte. Kogu õppe arvutipõhistamine aga ei saagi hea mõte olla, sest digivahendid ei võimalda õppida kõike seda, mida õppima peaks – eelkõige maailma mitmekesisusega suhestumist ja sellega toime tulemist. Arvuti probleem on selles, et maailma mitmekesisust temas ei ole. Näiteks tunded ja varasemad kogemused seal puuduvad.
Arvutil on maailma mingite aspektide tundmaõppimisel selgelt oma roll. Arvuti aitab väga hästi näiteks matemaatikaülesandeid lahendada. Selline õpe võib olla tavaõppest efektiivsemgi, kui programm ei osuta ainult veale, vaid aimab ka vea põhjust ja reageerib vastavalt. Arvutiga on mõnelgi õpilasel ka rahulikum õppida, sest ta ei jää klassikaaslastest maha, õpetaja ei muutu tema pärast närviliseks jne. Aga küsimus on selles, kas arvutipõhine õpe saab asendada kogu kooli.
Võtame sellise äärmusliku näite, et eemaldame kõik digivahendid haridussüsteemist: kas haridussüsteem saab siis edasi toimida? Saab küll, ainult arvuti kasutamist ei saa õppida, sest arvuteid pole. Kui aga võtta haridussüsteemist ära kokkupuude reaalse maailmaga, siis kukub kõik kokku, sest me õpime ju selleks, et tulla toime just nimelt reaalses maailmas. Ilma reaalsete kogemusteta ei oska me võib-olla iseseivalt poodigi minna.
Digiõppe probleem on, et maailm on niivõrd mitmekesine ja hõlmamatu, et ei mahu arvutisse ära, lisaks muutub maailm pidevalt ja seda on võimatu lõpuni ära „kirjeldada“, et seda arvutisse üle kanda. Maailmas juhtub ka asju, mida mitte iialgi varem juhtunud ei ole, ja neid asju ei ole samuti mitte kuidagi võimalik juba ette arvutisse panna. Nii saabki digimaailm joosta ainult reaalse maailma sabas ja mitte ees.
… ja meie MAJANDUSE TULEVIK (rahvuskultuurist rääkimata) sõltub HARIDUSEST veelgi rohkem, kui me kasvatusteadlased praegu ARVAVAD!
P.S.
Kesise gümnaasiumihariduse tõttu on meil takerdumas INSENERIKOOLITUS ja olematu töökasvatuse tulemusena ei soovita enam õppida TÖÖLISELUKUTSEID … Aga kõrge enesehinnanguga noorte “superstaaridega” majandust ju ei arenda!
“aga mõndagi irratsionaalset põhjendust arukaks, sest seda nad mõistavad, kuna on ise ka nii mõelnud.”
Ka teadlast tabab vahel sõnaline lõks. Majavammist lahti saamiseks on ratsionaalne maja põlema pista! Irratsionaalsus on mõistusepärasuse (ratsionaalsuse), mitte mõistlikkuse loogiline vastand.