Haridus 30 aasta pärast (6): Mis vaevab Anu-Safarat?

12. nov. 2021 Kersti Kivirüüt ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja - 2 kommentaari

30 iseseisvusaastaga on läbinud meie hariduselu pika ja sisuka tee. Nüüd aga uurime asjatundjatelt, mis probleemid on veel lahendamata ja missugune võiks olla meie haridus 30 aasta pärast.


Kersti Kivirüüt on erialalt ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Ta alustas oma pedagoogilist karjääri 21 aastat tagasi Tartumaa alaealiste komisjonis toonase Kaagvere erikooli tüdrukute tugiisikuna. Kersti on töötanud läbi aegade õpetaja, vabatahtliku noorsootöötaja ning haridusametnikuna. 2012. aastal pälvis ta Eesti silmapaistvama noorsootöötaja tiitli. Praegu osaleb ta vabakutselise eksperdina haridusprojektides. Kersti sulest on ilmunud mitmeid raamatuid, sh antisotsiaalselt käituvate laste hingeelu avav noorteromaan „Mina, Raimo. 5. klass“. Foto: Anneliis Voore

Lehekuu viieteistkümnes päev 2051. aastal. Või siis 15. mai, nagu ütleks vanamoeliselt Eesti koolitüdruku Anu-Safara ema. Aga see on ka andestatav – see oli ju kõigest kümme aastat tagasi, kui ÜRO soovitas riikidel loobuda roomapärastest kuunimetustest ja võimendada rahvapäraseid. Kõik selleks, et väärtustada maailma kultuuride mitmekesisust. Neljateistkümneaastase Anu-Safara jaoks on need roomapärased nimed suisa naljakad.

Praegu aga on Anu-Safara käes kortisooli kiirtest. Ta hingab mitu korda sügavalt sisse ja välja, et kunstlik ärevus kortisooli taset kõrgeks ei lööks. Lehekuu viimasel päeval on Anu-Safaral põhjalik õppetöös edasijõudmise ja isiksuse arenemise ülevaatus ning selleks ajaks peab test normis olema. 

Vahepeal logib Anu-Safara sisse Euroopa õppeportaali, et laadida üles aritmeetika probleemlahendusülesande õppemapp. Sellega saab edukalt lõpetada matemaatika üheksanda taseme. Anu-Safarale matemaatika meeldib. Kuna alates kaheksandast tasemest saab õpilane tänu Euroopa Liidu individuaalse õppe programmile valida endale juhendajaid ka mujalt Euroopa riikidest, siis selleks õppeaastaks valis Anu-Safara matemaatikaõpetajaks Elizabeth McDonneli Šoti vabariigist. 

Tänu standardiseeritud Euroopa õppekavale võib ta õpetaja valida ükskõik millisest Euroopa Liidu riigist – kas või Maltast või Gruusiast. Õppeportaal võimaldab ka automaatset tõlget mis iganes Euroopa keelest, isegi mitteametlikest, nagu saami, setu või megreli. Aga Anu-Safara tahtis ka inglise keelt praktiseerida, mistõttu läbis ta matemaatikaõppe preili McDonneli juures inglise keeles. 

Hoopis kehvem olukord on Anu-Safaral sotsiaalainetega. Siin on ta alles kuuendal tasemel. Karta on, et kohustusliku kümne aasta õppeaja sees ta maksimaalse, kümnenda tasemeni ei jõuagi. Järgmisel õppeaastal kavatseb Anu-Safara õpetajat vahetada. Mis sest, et ta on seda igal aastal teinud ja valinud õppeportaalist endale välja kõige kõrgemate reitingutega õpetajad. Äkki seekord läheb õnneks! Hea on vähemalt see, et põhihariduse saamisel tohib üks ainevaldkond jääda ka seitsmendale tasemele ja ilmselt sotsiaalainetega nii lähebki. Erinevalt matemaatikast, kus Anu-Safara jõuab pärast kümnenda astme edukat lõpetamist kindlasti siseneda andekate õppesse. 

Anu-Safara vaatab tülpimusega ees ootavat lähiajaloo õppetöö ülesannet: „Taastuvenergia revolutsioon 2030. aastate globaalse energiakriisi ajal – analüüsi põhjuseid ja tagajärgi“. Hingamisharjutused stressi peletamiseks on läinud kõik tühja – pelgalt ajaloo ülesande lugemine on ärevuse täiel tuuril käima tõmmanud. Anu-Safara teeb kiiresti testi ja ohkab kergendatult – näidud on normis, aga ohtlikult piiri peal. Sõrmeotsast vereproovi võttes kirub ta mõttes Nobeli preemia laureaati dr Sakurit, kes tõestas ära, kuidas varajane kortisooli ohjamine hoiab Euroopa Liidus aastas kokku triljoneid eurodollareid nii tööturul kui ka meditsiinisüsteemis. Kui lehekuu lõpuks näite normi ei saa, siis ootab ees tüütu ja alandav vaimse tervise hindamise komisjon ning kõige mustema stsenaariumi puhul jaanikuu kahel esimesel nädalal Restart-laager. 

Anu-Safaral on aga muud plaanid: jaanikuu esimesel nädalal võtab ta ette pika rongi- ja laevasõidu Accrasse Ghanas. Sealne IT-ettevõte, kust ka Anu-Safara ema kaugtöötajana palka saab, lubas Anu-Safara kui tubli arvutaja suvisele töövarju praktikale. Emal on firmaga juba kõik kokku lepitud ja Accras ootab Anu-Safarat ema kolleeg ja hea sõber Safara. Just tema järgi sai Anu-Safara pool oma nimest. 

Laager tähendaks Accra praktikaaja vähenemist ja seda Anu-Safara kindlasti ei soovi. Praktika on juba iseenesest äge, aga lisaks sellele arvestab praktikat õppeportaali karjääriplaneerimise liides. Kui liides väljastab sügisel Anu-Safarale karjääriplaneerimise eesmärgid, siis on suurem tõenäosus, et nende hulgas on ka suurte rahvusvaheliste IT-ettevõtete mainekad töökohad. Anu-Safara avab ajaloo koduse töö juures oleva hindamiskriteeriumite tabeli ja uurib töö positiivseks hinnanguks vajalikke miinimumnõudeid. Mõistlik on ülesanne kohe praegu ära teha, siis võib kindel olla, et rohkem stressiallikaid lehekuu lõpuks ei teki.  

Egas midagi. Anu-Safara esitab õppeportaali ajaloo töö jaoks materjalide tellimuse ning mõne sekundi pärast on ta virtuaalse raamatukogu kaustas vajalik kogus artikleid, e-raamatuid, videofilme, väljavõtteid uudislõikudest ja palju muud, mida analüüsi kirjutamiseks vaja läheb.

Kas Anu-Safara on väljamõeldis?

Otse loomulikult. Kuid temaga seotud futuristlik visioon ei ole pelgalt siinkirjutaja fantaasia vili, vaid tugineb ka mõningatele juba käima lükatud protsessidele, millest kõnekaim on õppe individualiseerimine digiprogrammide abil. Digitaalne õppekava, kus riiklike eesmärkidega on seotud õppeprotsessi kirjeldused ning õppevara soovitused, pole enam mõnda aega üllatuslik uusarendus. Ka Eestis tehakse suurt tööd digitaalse õppekeskkonna loomisel, mis võimaldab õppijale individuaalseid õpiradu. Ehk on tõesti mõeldav, et mõnekümne aasta pärast võetakse riikide parimad praktikad kokku, et luua üleeuroopaline (või isegi laiahaardelisem) õpivõrk, et ühest küljest toetada tõhusamalt õppijate individuaalset arengut ning teisest küljest hõlbustada rahvusvahelist õpirännet. Sellises keskkonnas on kindlasti esindatud ka karjääriteenuste korraldus, kus algoritm pakub õpilase õpiraja infole toetudes optimaalselt kõige sobivamad edasised valikud õppes ja tööturul.  

Robot saab edukalt hallata suuri andmekogusid, aga õppimise eest võtab vastutuse ikka õpilane ise ning inimlikku inspiratsiooni pakkuvat kontakti juhendajate ja nõustajatega ei asenda ükski tehnika. Seetõttu ei kao kindlasti kuhugi ka õpetaja ega nõustaja ametikoht. Küll aga on siinkirjutaja nägemuses edaspidi võimalus, et õppija saab ise endale õpetajaid ja nõustajaid valida laias laastus peaaegu samasuguse võrkteenuse põhimõttel, nagu praegu saab tellida autotransporti. 

Mis saab koolidest? Kindlasti on vaja ka küberkeskkonnas olevat koolivõrku administreerida nii riigi tasandil kui ka väiksemates allüksustes. Seega jääb alles koolivõrk virtuaalsel kujul. Tõenäoliselt väheneb koolimaja kui hoone tähtsus üldharidusasutusena ning neist hoonetest saavad laiapindsed kogukonnakeskused, kus paljude muude tegevuste raames saab broneerida ruume ka virtuaalkeskkonnas planeeritud õppetegevuste läbiviimiseks. Küll aga kaob tulevikuvaates ära klass kui sünniaastate baasil kokku kombineeritud õppegrupp. Virtuaalses keskkonnas tekivad õpikogukonnad lähtuvalt õpilaste individuaalsest arengust ning erihuvidest. Iga õppeaasta lõpus vaadatakse õpikogukondades tehtud töö üle ning tehakse plaane uueks perioodiks. 

Arvestades tehnoloogia arengut, on tõenäoline, et maailm muutub kujundlikus mõttes pigem väiksemaks kui suuremaks. Juba praegu on võimalik Kolgaküla kadakate või Kõrkküla kuuskede vahelt kaugtöö vahendusel olla New Yorgis või Singapuris paiknevate suurettevõtete palgal. Anu-Safara ema töötab Accras asuvas ettevõttes. Eesti teeb juba aastaid tihedat arengukoostööd Ghana ja Keeniaga, eeskätt tuleb siin tunnustavalt mainida MTÜ Mondo vedamisel tehtavaid koostööprojekte. Nii Accra kui ka Nairobi on kiiresti arenevad suurlinnad. Seega pole sugugi võimatu, et Eesti koostöö Aafrika riikidega laieneb edaspidi ka teistesse valdkondadesse ning tulevastel kooliõpilastel avanevad samasugused karjääriõppe võimalused nagu Anu-Safaralgi. 

Anu-Safara elu foonil on ka muid motiive, mis kindlasti mõjutavad õppetöö korraldust tulevikus. Vähem mõjutab ilmselt Suurbritannia ja Kaukaasia riikide saatus Euroopa Liiduga seoses. Rohkem aga globaalne keskkonnatervis. Siinses tulevikuvisioonis vihjatakse üleelatud keskkonnakriisile, mille mõjul ei lenda Anu-Safara Accrasse mitte lennukiga, vaid sõidab rongi ja laevaga. Võimalik, et kriisist mõjutatud taastuvenergia revolutsiooni käigus on leitud viis need sõidukid tõhusalt tööle panna päikeseenergia vm taastuvenergia mõjul. 

Samuti on ühiskonnas märgata Lääne-Euroopa suurte kaanonite mõju vähenemist ühiskonnaelu mõtestamisel ja maailma kultuuride mitmekesisuse väärtustamise kasvu. Tendents, mis avab võimaluse maailma väikerahvaste, sh eestlaste kultuurirenessansiks. Anu-Safara loos on selle tendentsi vihjeks rahvapäraste kalendrikuude ametlikku kasutusse võtmine. 

Samuti ei oska me detailideni ette aimata, milliseid pöördelisi avastusi toob lähikümnenditel teadus. Pole kuigi tõenäoline, et 30 aasta pärast on haridussüsteemi osana tööle pandud poolsunduslikud vaimset tervist taastavad laagrid, kuid suure tõenäosusega on oodata pöördelisemaid teadusavastusi just psühholoogia vallas. Vaimne tervis on infoühiskonna müras muutumas järjest haavatavamaks, samas muutuvad teaduspõhised arusaamad inimpsühholoogiast iga aastaga järjest selgemaks ning neid uusi teadmisi rakendatakse ka hariduse valdkonnas. Vereproovi keemilist koostist õpilase stressitaseme hindamiseks on kasutanud näiteks MTÜ Vaikuseminutid. Tulemused olid piisavalt kõnekad selleks, et sarnast hindamisviisi tulevikus ka riigi tasandil mõõdikuna kasutada. 

Visioon tuleviku koolimajast. Arvestades tehnoloogia arengut on tõenäoline, et maailm muutub kujundlikus mõttes pigem väiksemaks kui suuremaks. Juba praegu on võimalik Kolgaküla kadakate või Kõrkküla kuuskede vahelt kaugtöö vahendusel olla New Yorgis või Singapuris paiknevate suurettevõtete palgalised. Allikas: New Atlas


2 kommentaari teemale “Haridus 30 aasta pärast (6): Mis vaevab Anu-Safarat?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kui OMANDAMISPROTSESSI ei tunne,
    siis võib mõelda välja igasuguseid asju … Sellises koolimajas nagu pildil pole TÕSIST ÕPPETÖÖD võimalik läbi viia -!? Olen ise töötanud tänases Eestis meie arhitektide poolt “välja mõeldud” KLAASPALEEDES ja seal ei taha töötada isegi TÄISKASVANUD, sest OMANDAMISPROTSESSIS tuleb koondada kogu oma tähelepanu, aga … kui klaasseina taga on midagi NÄHA, siis läheb meie TÄHELEPANU tahtmatult sinna ja protsess katkeb!

    Muidugi – kui eesmärk pole teadmiste omandamine ja mõtlemise arendamine, siis … (vt ka “Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis” (TÜ kirjastus, 2000).

  2. Justus Puustak ütleb:

    Mulle endale tundub küll, et sellistes klaasseintega kõledates hoonetes võib pigem pead tuulutamas (tühjendamas) käia, kui teadmisi omandamas või keskendumas õppimisele. Selline atmosfäär ei anna võimalust omaette jääda, asjade üle mõelda … Huvitav, kui palju on tehtud uuringuid arhitektuuri mõjust õppimisele/omandamisprotsessile?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!