Haridus 30 aasta pärast (7): Erivajadustest saab normaalsus

19. nov. 2021 Raivo Juurak toimetaja - 5 kommentaari

30 iseseisvusaastaga on läbinud meie hariduselu pika ja sisuka tee. Nüüd aga uurime asjatundjatelt, mis probleemid on veel lahendamata ja missugune võiks olla meie haridus 30 aasta pärast.


HTM-i kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg on õppinud eripedagoogikat Tartus ja Joensuu ülikoolis Soomes. Ta on töötanud kriminaalhoolduses, olnud kümme aastat Tartu vanglas taasühiskonnastamise juht ja 11 aastat HTM-i riigi peetavate erikoolide ekspert ning vastutanud psüühika- ja käitumishäiretega õpilaste koolide ja vanglahariduse eest. 

Ilmselt liidetakse juba lähitulevikus erikoolid tavakoolidega, kus õpetajatel aitavad erivajadusega lapsi õpetada abiõpetajad, ennustab Jürgen Rakaselg kaasava hariduse tulevikku. 

Samas osutab ta, et arhailisest usust karistuse ja kättemaksu heasse mõjusse on inimestel raske lahti saada, kuid lääne ühiskond peab teistest erinemist üha enam normaalseks nähtuseks. 

Jürgen Rakaselg: Nägin mõni aeg tagasi vilksamisi videoklippi, kus Marlene Dietrich astus 1930-ndatel publiku ette meestepükstes, kutsudes sellega esile tohutu poleemika ja hukkamõistu. Täna ei vaata pükse kandvatele naistele enam keegi viltu ja ma arvan, et ka erivajadustega lapsi võetakse 30 aasta pärast samuti nagu kõiki teisigi lapsi lihtsalt nendena, keda on vaja toetada ja julgustada nagu kõiki teisigi. 

Olen kindel, et 30 aasta pärast oleme vabanenud Nõukogude aja nn keskmisele õpilasele fookustatud pedagoogikast ja keskmisest erinevaid õpilasi ei suunata enam eraldi õppima lootusega teha neist sel viisil keskmised inimesed.

Tartu Ülikoolis eripedagoogikat õppides oli esimesel kursusel mahukas psühholoogiakursus, kus käsitleti väga suures mahus inimeste individuaalseid eripärasid, alates tajust ja mälust ning lõpetades mõtlemisega. Nägime, et varieeruvus on kõiges selles väga-väga suur, mistõttu on igal õpetajal kasulik teada, et mõnegi tema õpilase puhul standardlahendused ehk keskmise õpilase õpetamise meetodid ei tööta. Iga lapse individuaalne lähim arengutsoon on ja saab üha enam siin võtmeks. Nii nagu me räägime personaalmeditsiinist, kõneleme juba õige varsti ka individuaalpedagoogikast.

Kui lapsed on nii erinevad, kas personaliseeritud õpe on siis peamine lahendus? 

Selles suunas me kindlasti liigume, kuid see eeldab radikaalseid muutusi nii koolis kui ka õpetajakoolituses. Kujutan ette, et 30 aasta pärast on meil klassis üks meisterõpetaja ning paar-kolm abiõpetajat (või õpetaja abi), kes tegutsevad meisterõpetaja juhendamisel mõne väiksema rühma lastega, kes vajavad spetsiifilist abi. Meisterõpetaja arutab oma abilistega regulaarselt kogu klassi ja eri rühmade seisu ja ühiselt otsustatakse, kuidas edasi liikuda. Meisterõpetaja on sõna otseses mõttes meister: tunneb teooriat, on kogenud ja vilunud, ta teab, missugust abi üks või teine õpilane mingis olukorras vajab. 

Praegu on meil aga see probleem, et kvalifitseeritud meisterõpetajaid napib ning praeguse iibe juures neid hoogsalt peale ei kasva. Seepärast peame arvestama sellesama spetsialistide ringiga, kes meil olemas on, ja neid abiõpetajatega toetama. See omakorda eeldab abiõpetajate väljaõpet, mis võiks põhimõtteliselt sarnaneda arste toetavate meditsiiniõdede koolitusega. Praegu esitatakse meil igale õpetajale väga laialdasi ja kõrgeid kvalifikatsiooninõudeid, kuid kujutan ette, et varsti hakatakse abiõpetajaid välja koolitama nende tööst lähtuvate spetsiifiliste nõuete järgi. Usun, et abiõpetajate koolitus ei kujune niisama laiahaardeliseks ja pikaajaliseks kui õpetajatel, vaid keskendub vaid õpetamise üksikutele valdkondadele ning nõudmised neile on ka vastavad. Kui arste on nappinud, on õdesid täiendavalt koolitatud ja delegeeritud osa arstitööd neile. Niisamuti võtavad abiõpetajad tulevikus õpetajatelt osa koormust üle. See ei tähenda, et abiõpetaja oleks meisterõpetajast kehvem, lihtsalt tema tegevusvaldkond on kitsam ning vastutus mõnevõrra väiksem. Õpetajate suure nappuse olukorras on tähtis ka see, et abiõpetaja ettevalmistus ei oleks nii pikk kui õpetajal, vaid et lisatööjõudu saaks palju kiiremini välja koolitada. 

Mis tulevikus erikoolidest saab?

Arvan, et erikoolide ajastu on 30 aasta pärast läbi, nad on integreeritud tavakoolidega. Olen seda varemgi öelnud ja see on mõnikord tugevaid emotsioone esile kutsunud, kuid 30 aasta pärast on erikool eilne asi. Oma olemuselt on ju erikool materialiseerunud etteheide haridussüsteemile. Mul ei ole seda öeldes etteheiteid erikoolidele, sest seal teevad suure südamega inimesed väga tõsist tööd, kuid kaugemale tulevikku vaadates on mul raske uskuda, et erikoolid oleksid oma praegusel kujul siis veel alles. Arvan, et erikoolidest saavad varsti tavakoolide mingit liiki filiaalid ja koostööpartnerid. Mõnes omavalitsuses ongi erikool juba tavakooliga ühendatud ja lastevanemad on olnud rahul, et nende lapsed õpivad tavalises koolis ega ole erikooli nimetusega sildistatud. Eri- ja tavakoolide liitmist võiks nimetada füüsiliseks integratsiooniks ja see ongi integratsiooni väga oluline alus, sest neid koole füüsiliselt kokku viimata ei saa tekkida piisavat psühholoogilist ja sotsiaalset sidusust ega sisulist kaasamist. 

Kui liiguksime vastupidises suunas ja hakkaksime uut erikoolide võrku välja arendama, siis oleksime varsti päris suures hädas, sest levima hakkaks eristav ja välistav mõtteviis, mille mõjul hakatakse tavakoolist üha rohkem õpilasi erikooli suunama, sest erinevusi leiab ikka ja eraldamine on trend – nn normaalsus läheb pidevalt eest ära. Kaasava hariduse mõte on aga täpselt vastupidine – võimalikult palju õpilasi peab õppima tavakoolis. See ei tähenda, et tavakooli kaasatakse absoluutselt kõik õpilased, sest praktikas pole see mõeldav. Rõhk on pigem sellel, et otsitakse ja proovitakse kõiki võimalusi, et erivajadustega lapsi tavakoolis hoida. 

Kust tavakool erivajadustega lastele õpetajad võtab?

Esiteks tulevad abiõpetajad õpetajale appi. Teiseks tuleb leida üles inimesed, kes siiralt tahavad erivajadustega lastega tegelda. Nii on olnud ka erikoolides. Me ei saa väita, et tänased erikoolid oleksid ülikooli lõpetanud eripedagoogidega üle ujutatud. Arvan, et mõnes tavakoolis võib kõrgharidusega eripedagooge isegi rohkem olla kui mõnes erikoolis. Enamasti ei teata, et erikoolide õpetajad on valdavas osas õppinud eripedagoogikat töö kõrvalt, ka seal on kvalifikatsioonita õpetajaid nagu tavakoolis. Neil on olnud samuti ajutine tööleping, kuid neil on olnud alati tahtmist oma töös paremaks saada. Selle pinnalt on saanud nendest inimestest eksperdid, kes aitavad oma noorematel kolleegidel ennast samuti üles töötada.

Eri- ja tavakooli peamine erinevus on olnud pigem selles, et erikooli inimesed tahavad erivajadustega lastega tegelda, kuid tavakoolis on inimesi, keda see praegu veel ei huvita. 

Tõsi, mõned mu kolleegid ja õppejõud on avaldanud kartust, et erikoolide sulgemise järel kaob Eestist eripedagoogiline kompetentsus. Inimlikus plaanis saan sellest murest aru, kuid arvan, kaasava hariduse korral eripedagoogiline kompetentsus Eesti haridussüsteemis isegi kasvab, sest eripedagoogilist oskusteavet on vaja igas õppeasutuses. Kaasavas koolis peavad ju kõik õpetajad teadma, et iga laps suudab areneda ja et lapse sildistamine või kuhugi lahtrisse paigutamine teeb talle kahju ning selle asemel tuleb otsida võimalusi, kuidas seda või teist last paremini mõjutada ja õpetada. 

Kas arvuti aitab erivajadusega lastel õppida?

Arvuti aitab neid lapsi tulevikus väga palju. Arvan, et juba kümne aasta pärast on õpilase stressitaseme ja aju aktiivsuse hindamine igapäevane asi. Juba praegu mõõdavad nutikellad inimese pulssi, vererõhku, vere hapnikusisaldust, une sügavust jne. Arvutitehnoloogia sidumine neuroloogiaga muudab erivajadustega laste õppimise ja õpetamise ning koolikorralduse sootuks teistsuguseks. Näiteks näeb õpetaja mingi elektroonilise seadme abil, et tema õpilasel on kõrge stressitase. Õpetaja ei püüa teda siis õpetada, vaid proovib kõigepealt ta stressi maha saada. Nii ei teki olukorda, kus laps istub ja mõtleb oma mõtteid, aga õpetaja arvab, et laps õpib. Treenerid juba jälgivad nutikella pealt, et lastel pulss liiga kõrgele ei läheks, et laps endale liiga ei teeks. 

Kuidas sobimatult käitunud lapsi 30 aasta pärast karistatakse?

Karistamise asemel on siis rõhk ennetustegevusel. Kuid ma ei usu, et karistuse ideest 30 aasta pärast juba päris vabad ollakse, sest meile tundub üleastumisele järgnev karistus õiglane ja õiglasena tunduvast on raske loobuda. Samuti on meil raske loobuda karistusest kui kättemaksust, ehkki kättemaksul ei tohi pedagoogikas ega ka andragoogikas kohta olla. 

Meil on selline arhailine mõtlemine, et karistuse ja kättemaksuga saab asjad korda, me usume, et karistusel on suur mõju. Eriti usutakse karistuse mõjusse suurte kuritegude nagu näiteks tapmise puhul. Kui kriminaaluurijad jõuavad järeldusele, et tapmiseni viis mitme asjaolu juhuslik kokkusattumine ja see kuritegu ei kordu, siis küsitakse ikkagi: „Aga kuhu jääb karistus?“ Tegelikult on nii kriminoloogid kui ka psühholoogid tõestanud, et karistusel on enamasti väga väike, olematu või isegi negatiivne mõju. 

Ma ei usu, et meie ühiskonnas karistuse ja kättemaksu igatsus järgmise 30 aasta jooksul kaob, kuid õppe- ja kasvatusasutustes seda kindlasti enam ei ole. Iga kogenud pedagoog teab ju praegugi, et teatud vanuses noortel on aju lõplikult välja arenemata, mistõttu nad ei oska oma käitumise eest täit vastutust võtta ega väärkäitumise tagajärgi alati ette näha. Sellised pedagoogid püüavad karistamist vältida, otsides lapse mõjutamiseks võtteid, mis päriselt ka mõjuvad. Usun, et järgneva 30 aasta jooksul läheme just seda teed. 

Oleme sellel teel esimesed sammud juba astunud. Kui 1990. aastate algul oli alaealisi ja noori vange Viljandi ja Maardu vanglas kokku üle paarisaja, siis praegu on alla paarikümne. Üks põhjus on siin muidugi see, et meil on üldse lapsi vähem, kuid peamiselt on noorte vangide arv vähenenud siiski sellepärast, et selle valdkonna vastutavad poliitikud, ametnikud ja spetsialistid on endale selgelt teadvustanud, et vanglakaristus enamasti võimendab noore halba käitumist. Vangla annab noorele kujunevale inimesele identiteedi, mis tundub talle algul põnev ja ahvatlev, kuid kahjuks jääb suur osa noori sellest noorpõlverollist liiga pikalt sõltuvusse ning nad saavad oma eksimusest aru alles siis, kui nende eakaaslased on teinud juba karjääri, loonud pere jpm.

Lapsevanemate süütunne – kuidas sellega tulevikus on?

Kristlikus kultuuriruumis on süütundel tähtis koht, on olemas isegi pärispatt ehk sünniga kaasa antud süü. Me ei ole enam väga religioosne rahvas, kuid kipume ikkagi uskuma, et lapse erivajaduse või ebasobiva käitumise on esile kutsunud mingi patutegu ja erivajadus on karistus millegi eest. Näiteks süüdistavad emad ennast, et nad võisid olla raseduse ajal hooletud ja teha midagi valesti. Kui lapsel avalduvad teisel-kolmandal eluaastal autismispektri sümptomid, süüdistavad vanemad end tavaliselt oma lapse valesti kasvatamises. Kui laps hakkab ebasobivalt käituma, siis öeldakse, et laps tahab olla halb ja on seega süüdi, ehkki me teame, et lapse halva käitumise põhjus on peaaegu alati täiskasvanutes. Arvan, et 30 aasta pärast lapsevanemad ennast nii palju enam ei süüdista ja lepivad sellega, kuidas loodus on otsustanud. See võimaldab viia fookuse viljatult süütundele keskendumiselt aktiivsemale lahenduste otsimisele.

Pedagoogika nurgakivi on kannatlikkus. Kuidas sellega tulevikus on?

Tahan väga uskuda, et õpetajad on 30 aasta pärast praegusest kannatlikumad, ehkki maailm paistab minevat pigem vastupidises suunas. Meie elu on ju kiire ja intensiivne – oleme nagu oravad rattas, oleme kärsitud, tahame hästi kiiresti tulemusi saavutada. Lisaks on noortel tähelepanuvajadus – õpetaja võib teha kõike õigesti, kuid tema õpilased tahavad silma paista ja ütlevad või teevad ikkagi midagi ebasobivat, ja see paneb õpetaja kannatuse tõsiselt proovile. 

Samas haridusinimesed siiski väärtustavad kannatlikkust. Mõneski koolis korraldatakse vaikuseminuteid, et üheskoos maha rahuneda ja keskenduda, ning üldise tormamisega mitte kaasa minna. Koolides kasutatakse muidki meditatiivseid praktikaid, mis meenutavad osaliselt joogat, osalt Pilatest jms. Oskus aega maha võtta annab igaühele kannatlikkust juurde. Ka õpetajate koostöö teeb kannatlikumaks, sest kui nähakse, et teistelgi on probleeme, siis ei paista omaenda mured enam nii suured. 

Kas eripedagoogid on kõige kannatlikum rahvas?

Nad peavad seda olema ja enamasti on ka. Mõni laps areneb ju nii aeglaselt, et õpetaja kõigil pingutusetel ei paista pikka aega mingit tulemust olevat, ja see viiks kärsitu inimese meeleheitele. Kui aga laps näitab oma edasiminekut – näiteks hakkab lõpuks lugema –, siis on eripedagoogi rõõm muidugi eriti suur. Aga jah, eripedagoog peab ka siis lihtsalt edasi tegutsema, kui tulemust ei tule ega tule, ja see eeldab meeletut kannatlikkust.


5 kommentaari teemale “Haridus 30 aasta pärast (7): Erivajadustest saab normaalsus”

  1. Uudishimulik ütleb:

    Kas pervasiivse arenguhäirega lapsed ka muutuvad 30 aasta pärast, et neile sobib 24 last klassis ja teiste laste vali hääl? Kas see on ka ära programmeeritud?

  2. Peep Leppik ütleb:

    KEDA me nüüd taas JÄLJENDAME?

    PÜKSTE ja PEDAGOOGIKATEADUSE VÕRDLEMINE on ju kohatu… Jään elu lõpuni taga igatsema õndsa Eiseni aega, kui ministeeriumisse võeti tööle vaid 10-15 aastat KOOLIS töötanud inimesi, kes seejuures pidid veel ühel päeval KOOLIS töötama… Muud “tiitlid” ei maksnud midagi!

    Töötades nn normlastega on mul klassis niikuinii kuni 30 ERINEVAT last; lisades sinna veel mõned nn erivajadustega, pole tõsine (tulemuslik) õppetöö enam VÕIMALIK (ja kust tulevad ÕPETAJAD? – neid pole praegugi). Nii jäävad hariduseta KÕIK – juba praegu liigume selles suunas! Jutt nn abiõpetajatest on eriti ELUKAUGE.

    Meie koolis olid ca 25 aastat tagasi VAIMSETE ERIVAJADUSTEGA õpilaste rühmad (ERALDI) ja nendega võis täiesti normaalselt töötada (kuid seal kasutatav DIDAKTIKA-metoodika oli erinev teistest).

    Või miks nõudis Soome parlamendis üle 100 saadiku juba kaks aastat tagasi erivajadustega laste ERALDI õpetamist? Ärme hullutame inimesi!

  3. Lii Toots ütleb:

    Ühes klassiruumis õpetaja, 24 last, kellest osa on HEV ja siis veel mitu abiõpetajat töötamas. On alles segafus ja lärm/ taustamüra. See peaks olema hea suur klassiruum. Teeks mõned seinad vahele ja olekski normaalne hea õpikeskkond kõigil.

  4. Katrin ütleb:

    Tänases seisus on kaasav haridus läbikukkunud. Kõiki õpilasi ei saa ühes klassiruumis õpetada, tavakoolides puudub vajalik kompentents. Erivajadustega lapsed on pigem õnnetud ja kannataja rollis kaasava hariduse kontekstis. Abiõpetaja ei päästa olukorda, minul õpetajana klassi ees ei ole võimalik endalt koorida 7 nahka ja ühes tunnis tegeleda mitme, mitme, mitme eri taseme ja võimega õpilasega. Kuskil jookseb piir.

  5. Kirsti ütleb:

    Õpetajatel on stressitase praegu muidugi kõrge, seda peegeldavad ka kommentaarid. Siiski tuleb lugedes tähele panna, et antud juhul ei mõelda otseselt seda, et kõik erivajadusega lapsed nö tavalastega ühte klassi kokku pannakse ja neid hakkab seal vähemalt 25 olema. Siin on mõeldud ikkagi seda, et tulevikus ei ole erikoole. Erivajadustega lastele on võimalik klasse luua ka tavakoolidesse. Mõelge natuke ise, kuidas teile tundub teie lapse tulevik, kui terve tema järgnev elu nt tööle või järgmisse kooli kandideerides on näha, et ta tuleb erikoolist? Ja komisjonides või intervjuudel hindavad neid samasugused välistava mõtteviisiga inimesed nagu teie? Mida te siis oma lapse heaks teha saate? Hilja juba, eksju?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!