Haridus 30 aasta pärast (8): Tulevikus uusi keeli ei õpita, vaid omandatakse
30 iseseisvusaastaga on läbinud meie hariduselu pika ja sisuka tee.
Nüüd aga uurime asjatundjatelt, mis probleemid on veel lahendamata ja missugune võiks olla meie haridus 30 aasta pärast.
30 aasta pärast on Eestis täiesti normaalne, et ka võõrapäraste nimedega inimesed suhtlevad vabalt eesti keeles, ennustab keeleõpetuse ekspert Natalja Mjalitsina.
Mis suunas haridus järgmise 30 aasta jooksul liigub?
Ennustamine on tänamatu töö, aga arvan, et liigume samas suunas, mis seni, ehk üha olulisemaks muutub õppima õppimine. Maailm muutub väga kiiresti ja peame suutma eeloleva 30 aasta vältel palju täiesti uusi asju ära õppida. Sellepärast panemegi õpioskused kesksele kohale. Laps peab õppima eelkõige õppima, aga ka ettevõtlikkust ja endaga ise toimetulemist, näiteks algklassidest alates oma õpiteed ise kujundama, lisaks peab ta õppima teda huvitavatesse asjadesse põhjalikult süvenema.
Faktide leidmiseks on Google 30 aasta pärast kindlasti veel parem ja populaarsem infoallikas kui praegu. Näen oma laste pealt, kui kiiresti nad sealt fakte leiavad. Kuid nii täna kui tulevikuski on vaja osata faktide vahel ka seoseid näha ja andmete massis olulist tabada – seda peab samuti õppima. Arvan, et üldõpetust on 30 aasta pärast palju rohkem, sest just üldõpetuses omandavad lapsed faktide seoseid kõige paremini. Loodan väga, et 30 aasta pärast põhikooliõpilane enam ei arva, et molekul füüsikas ja molekul keemias on kaks täiesti erinevat asja või et matemaatikatunni matemaatikal pole mingit seost füüsikatunnis kasutatava matemaatikaga.
Keelekümblusklassides õpilastele keeleoskuse eest hindeid ei panda. Kas see põhimõte jõuab igasse kooli?
Keelekümbluses õpilastel tõesti hindehirmu ei ole, sest vigadele ei keskenduta. Selle asemel harjutatakse uues keeles kõnelemist ja suhtlemist, sest nii omandavad lapsed uut keelt väga ruttu. Arvan, et tulevikus suhtutakse vigade tegemisse kõikides koolides praegusest sallivamalt, sest õpilased tahavad nagunii oma vigadest lahti saada ja aja jooksul saavadki. Loodan väga, et 30 aasta pärast saadakse juba igal pool aru, et eksimine, katsetamine ja otsingud on õppimise täiesti loomulik osa. Arvan, et salliv suhtumine eksimisse laieneb ka näiteks karjäärivalikule ja noortel lubatakse rohkem proovida, katsetada ja eksida ega arvata enam, et noor inimene peab juba põhikooli või gümnaasiumi lõpus väga täpselt teadma, kuhu ta tahab minna edasi õppima ja kelleks tahab saada.
Kuidas 30 aasta pärast keeli õpitakse?
Arvan, et tulevikus räägime üha rohkem keele omandamisest, selle tegevuse käigus õppimisest. Samas ei kao kuhugi ka traditsioonilised meetodid, sest on inimesi, kellele sobib just nii keeli õppida. Loomulikult peab jääma valikuvõimalus. Arvan, et võimalusi on rohkem ja üks ei välista teist. Selleks ajaks on meil kindlasti ühine koolisüsteem, kus õpitakse koos mitut keelt. Kümblusrühmad on ka lasteaedades, kus samuti eesti keelt otseselt ei õpita, kuid saadakse tegevuse käigus palju asju eesti keeles selgeks. Viimasel paaril-kolmel aastal on käivitunud projektid, leidmaks lasteaedadesse ja koolidesse eestikeelseid lisaõpetajaid, kes lastega suhtlevad ja mängivad ning viivad tegevusi läbi eesti keeles. Ühesõnaga toetavad eesti keele omandamist. See on väga hea lisavõimalus eesti keele oskuse arendamiseks. Ka meie koolis, Pae gümnaasiumis on septembrist tööl kaks noort kolleegi, kes töötavad vene õppekeelega klassides eesti keeles. Pae on senini olnud keelekümbluskool, aga nagu öeldud: üks ei välista teist ja kaks tõhusat programmi toetavad teineteist.
Minul kui keelekümbluse suurel toetajal on hea näha, et keelekümblus pole ainus võimalus keeli omandada. Näiteks Narva kolledži tänavusel sügiskonverentsil tutvustati väga erinevaid keele uut moodi omandamise keskkondi: intervjuukeskkond, meelelahutusmängude keskkond, vestlus arvutiga jne. Mida rohkem me julgeme katsetada ja keelt tegevuse käigus praktiseerida, seda rohkem keeli me Eestis 30 aasta pärast oskame.
Kuidas õpitakse teisi keeli eesti õppekeelega koolides?
Kindlasti mitmel moel. Meie keeleõpetajad on üksteisest erineva tausta ja kogemusega. Praegu peetakse loomulikuks ja tähtsaks, et õpilased omandaksid teadmisi eesti keeles, see tähendab, et aineõpe on eesti keeles ja teisi keeli õpitakse ainult võõrkeeletundides. Mulle tundub, et küll visalt, aga hakkab taanduma uskumus, et keelekümblus on „vene värk“ ja sobib ainult meie vene koolidele eesti keele õppimiseks. Kümmeldes saab õppida väga mitmesuguseid keeli. Näiteks Kanadas õpitakse kümmeldes inglise ja prantsuse keelt. Mulle väga meeldib USA-s Minnesota osariigi suhtumine kahesuunalisse keelekümblusesse. Sealne ülikool arendab keeleõppe mudeleid välja vastavalt sellele, missuguse keele vastu huvi tuntakse ja missuguste keelte kõnelejaid piirkonnas leidub. Aastal 2015 räägiti meile Minnesotas 20 keeleõppe mudelist: kõige levinum on inglise-hispaania, aga ka inglise-vene, inglise-mandariini kahesuunaline keelekümblus. Huvitav on, et uute mudelite algatus tuleb alati inglise keelt kõnelevatelt lastevanematelt. Tänuväärne on, et nad on keelekümblusega leidnud võimaluse säilitada põlisrahvaste keeled.
Usun, et tulevikus hakatakse ka eesti koolides osa õppeaineid mingis võõrkeeles omandama, sest siis saab uus keel selgeks nii, et sa ise ei saa arugi, millal see juhtus. Mitmekeelsus tõuseb üha enam au sisse, seda nähakse kui võimalust!
Täielikult uue keele omandamisel laua taga õppimisest aga loobuda ei saa, sest keeleõppe süvenemise faasis ja nüansside omandamisel on see vajalik. Samas tahaks loota, et keelt õpitakse mõtestatult, mitte tuupides.
On üks huvitav asi, mida olen tähele pannud – keelekümbluse puhul õpime me eesti keelt eesti keeles, inglise keelt inglise keeles, ja see on võimalik. Kui aga sama õpetaja läheb nn tavaklassi, siis hakkab ta õpetama keelt teise keele kaudu. Ta lülitub ümber. Oleks ju loogiline, et keelt õpitaks igal pool sarnaselt, sest nii saaksid õpilased viibida palju rohkem õpitava keele keskkonnas.
Kas keelekümblus ongi nüüdisaegne õpikäsitus?
Keelekümbluse ametlik algus Eestis on 1998. aasta, sel ajal me nüüdisaegsest õpikäsitusest veel ei rääkinud. Küll olime paar aastat tagasi vastu võtnud väga kaasaegse õppekava ja seda rakendama hakanud. Keelekümblusel oli hea võimalus koondada oma põhimõtetesse kõik olemasolev hea, näiteks õpilasest lähtuv õpetamine, aktiivõpe, koostöö, tegevuse käigus õppimine jms. Keelekümbluses on väga palju visualiseerimist – kõik, mis kipub ununema, on süstematiseeritult klassiseintele üles kirjutatud. Õpitakse rühmadena, kus rühmaliikmed aitavad üksteist. Õpilast hinnetega ei karistata, vaid usutakse positiivsesse tagasisidesse. Need on kõik asjad, mis sobivad väga hästi igasse tundi ning igasse klassi ja kooli. Ma ütleksin, et keelekümblus ei ole midagi muud kui õpetamise ja õppimise head tavad. Lihtsalt Eestis on keelekümblus olnud ja arvan, et mõnes asjas on veel praegugi ajast ees.
Olen optimist ja usun, et kuskil kümne aasta pärast jõuab rahva teadvusse arusaamine, et keelekümblus ei ole lihtsalt võõrkeeles õpetamine, vaid see on ennekõike nüüdisaegne õpilasest lähtuv õpikäsitus meie koolide praktikas. Kui tulevikku vaadata, loodan ma, et 30 aasta pärast me keelekümblusest enam ei räägigi, sest visualiseerimisest, tegevuse käigus õppimisest, koosõppimisest, hinneteta õppimisest jms on saanud norm. See on minu suur unistus ja usun, et see täitub, sest meil on väga võimekad noored õpetajad, kes juba suhtuvadki õppimisse ja õpetamisse nüüdisaegselt. John Hattie on öelnud, et me õpetame nii, nagu meid õpetati, aga meie noori õpetajaid ongi juba õpetatud uut moodi, neil on uus suhtumine ja nad viivad selle koolidesse kaasa. Aga jah, praegu vajab kümbluslik lähenemine veel tagant tõukamist ja laiendamist. Tulevikus loodetavasti on see haridussüsteemi loomulik osa.
Kas meil on 30 aasta pärast eraldi eesti ja vene õppekeelega koole?
Seda ma ei usu. Pigem õpivad siis eri kodukeelte ja taustaga lapsed koos. Nad võivad õppida mitmes keeles: osa asju koos, osa lahus. Igaüks kujundab oma õpiraja. Tulevikus ei ole enam seda arusaama, et õppida on võimalik ainult emakeeles. Ma olen suur RITA-rände projekti toetaja, sest seal on teaduslikult põhjendatuna välja toodud ühtse Eesti kooli mudelid. 11. ja 12. novembril toimus rahvusvaheline lõimumiskonverents „30 aastat lõimumist“, kus muuhulgas räägiti eesti keele õppimisest, segregatsioonist ja diskrimineerimisest. Minule jäi nii poliitikute, teadlaste kui ka noorte esinemistest kõlama, et on käes aeg teha ühtne kool ära, liikuda eestikeelse õppe poole. Haridus on see, mis on meid alati aidanud. Koos „ühes ruumis“ olemine on oluline.
Minu jaoks on väike ühiskonnamudel kahesuunaline keelekümblus: eri emakeelega lapsed ühes klassiruumis toimetamas ja koos õppimas. Kedagi ei sildistata, pigem õpitakse üksteiselt, toetatakse teineteist. Seda mudelit on Eestis juba edukalt katsetatud nii lasteaias kui ka koolis. Meil on olemas piirkonnad, kus selline koosõppimine oleks loomulik, nt Tallinn, kus on piisavalt nii eesti kui ka muud keelt rääkivaid lapsi. Kahjuks on meis aga ikka veel seda usku, et väga hästi saab õppida ainult emakeeles. Elu näitab muud. Meie vene õppekeelega koolides õpitakse aineid eesti keeles, mis ei ole ju vene laste emakeel, kuid PISA tulemused näitavad, et nad on edukamad oma eakaaslastest Venemaal, kus õpitakse oma emakeeles. Keelekümbluse vene lapsed õpivad Eestis vähemalt 60% õppekavast eesti keeles, kuid on kõigis ainetes sama edukad kui nende ainult vene keeles õppivad eakaaslased, vahel aga isegi edukamad. Siit saab teha olulise järelduse – õppimise muudavad efektiivseks peamiselt hästi läbi mõeldud õppematerjalid ja -meetodid. Keel on ainult üks õppimisvahend. Mõtestatud õppimine, aktiivõpe, visualiseerimine, rühmadena õppimine – see muudab õppimise tulemusrikkaks.
Kas 30 aasta pärast oskavad kõik Eesti elanikud eesti keelt?
Arvan, et siis ei ole enam kohane küsida, kas Eestis peab eesti keelt oskama, 30 aasta pärast peetakse normaalseks, et Eestis oskab igaüks eesti keelt. Siis pole enam vaja otsida põhjendusi, miks on eesti keelt mõtet osata. Tulevikus ei imesta me enam, kui vene või mõne muu võõra nimega inimene räägib vabalt eesti keelt. Me ei küsi temalt enam imestades, kuidas ta ometi suudab eesti keeles rääkida ja kuidas ta selle selgeks on saanud, vaid peame seda normaalseks. Vähemalt põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajad oskavad siis küll kõik eesti keelt. Meil on ju ühtne kool, ühtne haridussüsteem.
Loomulikult inimesed liiguvad rohkem ja ikka on neid, kes on tulnud Eestisse lühikeseks ajaks. Nemad võib-olla ei oska eesti keelt, kuid tänapäeval on võimalik ka ühe aastaga eesti keeles suhtlema õppida, isegi kolme kuuga saab elementaarse suhtluskeele selgeks, kasutades keeleõppe võimalusi. Paljud uussisserändajate lapsed suudavad juba esimese aasta lõpuks kõike eesti keeles õppida, kui me muidugi ei lähe lihtsama vastupanu teed ega hakka suurest südameheadusest neile kõike tõlkima.
Kui eesti keelt õpetatakse ilma kolmanda keele abita, siis omandatakse keel ruttu. Aga kindlasti peab olema julgust katsetada. Keeleõppimisest peab rõõmu tundma. Selleks ajaks on kindlasti palju keeleõppe keskkondi, kus saab eesti keelt omandada ka iseseisvalt. Kujutan ette, et siis annab õpetaja mingi platvormi kaudu tunde mitme piirkonna õppijatele korraga. Juba ühtse Eesti kooli peale mõeldes on loogiline, et me saaksime anda eesti keeles haridust üle kogu riigi, et kõik lapsed saaksid õppida eesti keeles, olenemata oma elukohast. Elu ise surub neid platvorme peale. Me peame toetama eesti keeles õppimist kogu maailmas ja seepärast on vaja ka ülemaailmseid eesti keeles õppimise platvorme.
Aitäh, Natalja!
Loodan, et aina rohkem ka kahesuunaline keelekümblus kinnitab kinga erinevates Eesti piirkondades