Helle Laas: „Lapsed on kõige ausam publik“

5. novembril tähistab 80. sünnipäeva armastatud nukunäitleja, lavastaja ja lastekirjanik Helle Laas, kelle lavastuste ja raamatutega on tuttav mitu põlvkonda. Praegugi on Eesti Noorsooteatri repertuaaris kolm tema kirjutatud ja lavastatud väikelastelavastust: „Tsuhh-tsuhh-tsuhh“, „Kodud“ ja „Vurr-vurr-vurrkann“. Neist kahes esimeses mängib ta ka ise kaasa. Helle Laas ütleb, et kõige paremini tunnebki ta end teatris laval.

Kelleks sa end ise rohkem pead, näitlejaks või lastekirjanikuks?

Ikka näitlejaks. Minu elu ja töö on teater. Kirjutamine on rohkem hobi, olen kirjutanud enda lõbuks ja selleks, et maailma natuke avaramaks teha. 

Oled olnud teatris pea kuuskümmend aastat.

Jah, sügisel algas 57. hooaeg. Pärast nukuteatri õppestuudiot olin kolm hooaega Ugalas ja vahepeal neli hooaega nukurahvateatris Käpik, kogu ülejäänud aja olen töötanud nukuteatris, mille nimi on nüüd Eesti Noorsooteater.

Kuidas sa üldse teatri juurde jõudsid?

Keskkooli lõpetamise järel töötasin Eesti Tööstusprojektis, aga suur tahtmine oli teatrit teha. Kirjutasin Lo Tuile, ainsale näitlejale, keda ma nukuteatrist teadsin, ja küsisin, kus saab nukunäitlejaks õppida. Ta vastas mulle, et Ferdinand Veike tegi teatri juurde õppestuudio, tulgu ma ja proovigu. Veike vaataski mu üle, palus midagi ette kanda ja jutustada. Mäletan, et kui ta küsis, kui vana ma olen, olin nii pabinas, et ei osanud vastata. Sünniaasta oli õnneks meeles, ütlesingi, et olen sündinud 1941. Stuudiot ma ära lõpetanud, sest Leida Rammo kutsus mu Pinna-nimelise rahvateatri lavastusse „Villu“ Vilhelmine Klementi rolli. Pärast seda läksin Ugalasse.

Kas mäletad oma esimest rolli nukuteatris?

Mäletan. See oli Kassipoeg Rein Aguri lavastuses „Tahan olla suur“ 1968. aastal. Muidu olin Ferdinand Veike trupis, olengi teatris veel viimane Ferdinandi-aegne näitleja. Nukutunnetuse aga sain kätte tänu kolleeg Väino Luubile. Iga nukk on isemoodi ja see, kuidas nukku liigutada, sõltub sellest, mida ta lavastuses tegema peab. Nii et iga kord tuleb hakata justkui otsast peale õppima. Aga üldise tunnetuse sain kätte. 

Mõne aja pärast hakkasid ka lavastama.

Jah, see oli huvitav kogemus, mis andis võimaluse asju teistmoodi ja kõrvalt näha. Esimene lavastus oli 1977. aastal Heljo Männi „Õhuloss Pilvemaal“, teine oli järgmisel aastal „Papist kellaväljak“, kus mängisin ise Narri osa, mõlemad sirmitükid. Aga päris lavastamised algasid Käpiku teatris „Vepsa muinasjuttudega“. Alguses pidime tegema seda kahe näitlejaga, aga sellest ei tulnud midagi välja, lõpuks tegin üksi. 

Neid omanäolisi soome-ugri muinasjuttudel põhinevaid monolavastusi, kus sa puunukke kasutades laval jutustasid ja mängisid, oli terve sari.

Jah, esimene oligi „Vepsa muinasjutud“ 1986. aastal, edasi tulid „Setu muinasjutud“, „Saami muinasjutud“, „Mine põrgusse!“, „Komi muinasjutud“. Ise valisin lood, dramatiseerisin, seadsin lavale ja ise mängisin. Mulle meeldibki üksinda teha: ise teed ja ise vastutad.

Viimased kümmekond aastat oled teinud väikelastelavastusi.

Väikelastele hakkasin lavastama seepärast, et teatris oli selles osas suur tühimik. Kahe-kolmeaastastele, kes esimest korda teatrisse tulevad, ei ole dramaturgiat, need näidendid tuli ise kirjutada. Lisaks olin üksi tegemisest juba natuke väsinud ka. Kirjutasin loo valmis, lavastasin ja mängisin kaasa. Esimene oli „Pöial-Liisi“ ja edasi tuli peaaegu igal aastal uus lavastus. Kolm on praeguseni mängukavas.

Millised lavastused sulle endale kõige armsamad on?

Üks on kindlasti „Vepsa muinasjutud“, mida olen ka kõige rohkem mänginud, ligi 600 korda. Sellega olen palju ringi sõitnud ja festivalidel käinud, viimane etendus oli Omski festivalil.

„Tsuhh-tsuhh-tsuhh“ on teine suur lemmik. Seda oleme Are Uderi ja Riho Tammertiga kolmekesi mänginud umbes 350 korda. Ka see tükk on palju reisida saanud, meid on kutsutud nii Siberisse kui Sloveeniasse. 

Mulle väga armas lavastus on „Ajarefrään“. See autobiograafiline monolavastus täiskasvanutele valmis tänu Jaanika Juhansonile, kes on selle loo autor ja lavastaja. „Ajarefrääni“ on olnud kõige raskem mängida, sest tuli mängida iseennast eri vanuses, samuti neid valusaid hetki, mis on elus olnud. See on väga isiklik lugu. 

Mida lastele lavastades arvestada tuleb?

Mina olen oma lavastusi tehes lähtunud intuitsioonist. Ma ei ole mõelnud sellele, mida ma lavastusega öelda tahan või kas lõpus peab olema mingi moraal. Üks, millega minu arvates peab arvestama, on lapse vanus. On suur erinevus, kas laps on kahe-, kolme- või viieaastane. Nende elukogemus on erinev, samuti on erinev iga lapse kodu ja kasvatus. Olen teatris kohanud ka lapsi, kes ei suuda rahulikult olla, segavad etendust ega kuula vanemate ja õpetajate sõna.

Kas oled pidanud mõnikord etenduse pooleli jätma?

Ükskord olen. Mul oli Kuressaare kultuurimajas „Saami muinasjuttude“ etendus, mis algas nii, et tõstsin käed puunukkude kohale ja ütlesin vaikselt: „Nad hingavad.“ Kuulsin, kuidas saalist keegi valjult hüüdis: „Jama!“ Küsisin, kes ütles. Tükk aega oli haudvaikus ja siis osutas keegi ühele poisile. Läksin selle poisi juurde ja ütlesin, et kui on jama, võib ta ära minna, ja lasin ta saalist välja. Muidu ta oleks terve etenduse aja vahele seganud. Pärast seda läks etendus nii käima, nagu käiks meil saaliga vastastikune viiulimäng – saalitäis lapsi jälgis, kuulas ja tuli mänguga kaasa. Publiku peab kohe kätte saama, ükskõik mis nõksuga. Palju sõltubki sellest, kes saalis on. Mõnikord hakkan kohe peale, teinekord räägin eelloo, näiteks jutustan mõne seiga, mis minuga juhtus, kuni tunnen, et nüüd võin alustada. Omal ajal kutsuti mind väga palju lastega kohtuma ja arvan, et need kohtumised õpetasid publikut tunnetama.

Millal sa lastele kirjutama hakkasid?

Esimene jutuke „Ämbliku pesupäev“ ilmus ajakirjas Täheke 1976. aastal tänu kirjanik Heljo Männile, kes soovitas mul kirjutama hakata. Kui jutte oli kogunenud paras hulk, ilmus mõni aasta hiljem esimene jutukogu „Unistame ümber“. Ilmselt olid minu sees mingid asjad ja mõtted, mida ma teistmoodi ära öelda ei saanud või ei osanud kui kirjutades. Mul on kirjutamisega nii, et lugu kas tuleb kohe või ei tule üldse. Mulle on öeldud, et iga teine kirjanik kirjutaks ühe minu lühikese loo põhjal terve raamatu. Olen katsunud kirjutada nii, et laps ja täiskasvanu mõlemad sealt midagi saaksid. Lapsel tekib lugedes vastavalt oma elukogemusele mingi pilt silme ette, täiskasvanu jaoks on jutus sügavam iva sees. Teemad on samad, aga eri tasanditel. Lugu peab olema nii lihtsalt kirja pandud, et see lapseni jõuaks. 

Kas usud, et raamatute ja teatri kaudu saab lapsi mõjutada?

Mina usun, et saab. Sõltub muidugi ka lapsest, sest nii nagu täiskasvanud, ei ole ka lapsed ühesugused. Mõni laps käib seitse korda üht ja sama lavastust vaatamas. Ema ütleb, et tema on juba tüdinenud, aga laps tahab veel tulla. 

Kas sulle läheb korda, et su lavastused lastele meeldivad?

Muidugi läheb korda! Arvan, et teiste teatrite näitlejad ei saa kunagi nii palju tagasisidet, rõõmu ja kallistusi, kui saame meie. Mõni laps on pärast etendust tulnud ja pistnud mulle pihku enda korjatud võilille või rohulible. Lapsed on väga hea ja aus publik. Ka paljud emad-isad on juba tuttavad: kes on lapsena ise minu lavastusi näinud, kes meenutab, et esimese lapsega käidi vaatamas seda ja teisega toda tükki. Pärast etendust tuleme näitlejatega sirmi ette ning lapsed saavad nukke vaadata ja neile pai teha. Mõni laps ei julgegi nukku katsuda, vaid vaatab kaugelt. Teine võtab nuku julgelt kätte ja tunneb, et on nüüd nukunäitleja. 

Mida sa endale sünnipäevaks kõige rohkem soovid?

Kõige rohkem soovin, et jätkuks tervist.

Ilmus raamat Helle Laasist

Helle Laasi 80 aasta juubelisünnipäevaks andis SA Kultuurileht välja raamatu „Nukukas Helle Laas“. Raamatul on kaks autorit: Helle Laas, kes kõike seda elas, ja Kaja Kann, kes selle kirja pani, on öeldud raamatu eessõnas.

Kaja Kann, mida see raamat sisaldab?

Helle ütles, et ta ei taha mingil juhul endast tavalist elulooraamatut ega ka sellist teatriraamatut, kus on aastate kaupa kõik tema tähtsad rollid üles loetud, ilusad pildid juures. Nii tuligi meil koos mõte teha raamat, mida oleks huvitav ka ilukirjandusena lugeda.

Olen selle raamatu kirja pannud Helle silmade läbi: kuidas ta hommikul üles tõuseb, kohvi joob, tööle läheb, kellega ta kohtub, mida seejuures mõtleb ja tunneb. Suhtlesime Hellega raamatu kirjutamise ajal palju. Kui me jälle kokku saime, rääkis ta mulle, kus ta vahepeal käis, mida tegi, mis temaga juhtus ja millised mõtted pähe tulid.

Olen vestelnud ka tema kolleegidega teatrist, kooliaegse väravpallitrenni kaaslasega, õetütrega – kokku kümmekonna inimesega, kes meenutavad Hellega seotud seiku ja aega, millal need aset leidsid.

Kas saite raamatut kirjutades ka ise tema kohta midagi uut ja üllatavat teada?

Kuna mina ise olen eluaeg olnud vabakutseline teatritegija, Helle aga on kogu aeg töötanud teatris, oli minu jaoks kõige üllatavam, et kogu oma pika teatritee on Helle teinud oma tööd nagu vabakutseline: ise otsustanud, mida ta tahab teha, ja teadnud, mida teatris just nüüd on vaja teha. Helle on kirjutanud ja lavastanud terve hulga väikelastetükke kahe-kolmeaastastele, kes esimest korda teatrisse tulevad. Selliseid lavastusi, kus on lühemad ja lihtsamad tekstid, noored kas ei oska või ei taha teha. 

Pea kõik inimesed, kellega ma vestlesin, tõid Hellet iseloomustades välja, et ta on alati olnud iseseisev, isepäine, hea huumorimeelega ja väga otsekohene. Laste rõõmuks on Helle just selline täiskasvanu, kellele meeldib ka krutskeid ja lollusi teha. 

80-aastase inimese mälestused on subjektiivsed ja Helle mälu hüppab eri aegade vahel. Raamatus võib ta nüüdsama rääkida ajast, kui oli kuueaastane, juba järgmisel hetkel aga olla tagasi praeguses ajas Tallinna vanalinnas Nunne tänaval teel teatrisse. Need ajahüpped raamatus on väga huvitavad. Lisaks kõigele on see väga aus raamat.