Hoolivuse õppimise aeg
Inimmeeled on nägemise poole kaldu. Oleme loodud ohtu märkama ja satume ärevusse, kui meie keskel varitseb nähtamatu oht. See võib väljenduda erinevalt, heitunult ümbritseva kartmisest kuni ohu eitamiseni. Koolides ongi üldine ärevuse kasv ja turvatunde vähenemine peamised märksõnad, kui võrdleme tänast kolme aasta tagusega. Kõige hullem, et oht varitseb valdkonnas, mida enim vajame – see on suhtlemine. Paljud tulevadki kooli eelkõige sõprade ja mängukaaslastega kokku saama.
Teame hästi, mis on Maslow’ püramiid, mille kohaselt õppimine ja kultuuriloome sõltuvad otseselt püramiidi alusest ehk turvatundest. Sellepärast ei maksa imestada, et väheneb õppimisvõime ja õppetöö tulemuslikkus. Ärevus mõjutab ka õpetajaid, kes on sunnitud töötama olukorras, kus nad ei tea, kas planeeritut on võimalik ellu viia, kas klass läheb ootamatult mulli või saadetakse koju või tuleb hoopis ise koju minna, sest test näitab kahte reetlikku triipu. Rusub ka töö tulemuslikkuse vähenemine, sest õppimine tugineb järjepidevusele. Õpikeskkonna pidev vaheldumine, iga päev erinev klassikoosseis ning järjest suurenevad lõhed laste tulemustes seda kuidagi ei soodusta. Mida kohusetundlikum õpetaja, seda enam kasvatab ta kuhjuvate probleemide kompenseerimiseks oma töökoormust, kuni lõpuks ei jaksa.
See on koroonatingimustes toimuva kontaktõppe teadlik hind, sest näiliselt turvalises distantsõppes varitsevad ohud on veelgi suuremad ja meenutavad pigem jaanalinnuna pea liiva alla peitmist. Nii õpimegi elama olukorras, kus päevad ei alga õppimise, vaid testimisega. Peaasi, kui see suudab veidigi taastada hädavajalikku turvatunnet. Kõik ei pea olukorrale võrdselt vastu. Aitab ainult õigeaegne märkamine, mis kehtib ka kolleegide kohta. On märkamise ja hoolivuse aeg, sest hoolivuseta pole võimalik märgata. Kõik teavad, et testimine on vabatahtlik, sest kool pole meditsiiniasutus ja õpetaja pole meditsiinitöötaja, kuid ometi teeme seda. Tamme kooli õpetajad otsustasid, et jätkame testimist endises mahus, sest nii on turvalisem.
Teame, et Maslow’ püramiidi alustalad murenevad ka muudel põhjustel, nagu nutisõltuvuse vormid ja infoühiskonna ohud. Magamatusest kurnatud laps on ammuilma tuttav nähtus. Pikka aega kestnud distantsõppelt kooli naasnud õpilased osutusid palju sügavamalt nutimaailma uppunuks. Eks seegi ole nähtamatu koroonaohu eest põgenemise üks vorme. Kõigest hoolimata oleme juba palju paremad märkajad. Kas ühiskond aga märkab ja hoolib õpetajast? Olen optimist. Üha enam näib, et see aeg on lõpuks ometi kätte jõudmas!