In memoriam Väino Ratassepp 17.04.1930–03.11.2021
Hüvasti, õpetaja, hea sõber ja kolleeg!
Väino Ratassepp oli tegelikult palju rohkem kui kolleeg ja kaasteeline, kellega meil oli rõõm pikki aastaid koos töötada.
Eesti koolikultuuris on tema koht koolikeemia arendajana tähelepanuväärne: paljude õpikute autor, metoodiliste juhendite ja põhivara vihikute koostaja alates 1961. aastast. Tema eriline huviobjekt olid töövihikud, mis andsid võimaluse arusaamisega õppida ja omandatud keemiateadmisi rakendada. Viimase õppevahendi koostas Ratassepp spetsiaalselt muusikakooli õpilastele keemia põhivara omandamiseks. Ja selgeks see raske aine saigi, kui lähtuda sellest keemiatunnist, mida Tallinna Muusikakeskkoolis etendati tema 80 aasta juubelil.
Väino Ratassepp esindas seda parimat võimalikku teaduse ja koolipraktika kooslust, mis viib soovitud õpitulemusteni meeldivas ja töises keskkonnas. Keemiaõpetaja Ratasseppa teati kui inimest, kes oskas kõiki õpilasi panna nägema seda igapäevaeluks kasulikku, mida keemiateadmised pakuvad. Kuulama hakkasid ka igavlevad neiukesed, kui jutt läks kreemidele ja oskusele nende koostisosi mõista. Ta oli õpimotivatsiooni loomisel eriliselt leidlik, kuigi tollal seda õhinapõhisuseks ei nimetatud.
Väino Ratassepp oli teadlane selle sõna põhitähenduses – ta nimelt teadis oma valdkonda ja selle õpetamise võimalusi väga põhjalikult. Eks sellest ka suutlikkus nõustada õpetajaid ja märgata andekaid. Süvitsi.
Kandidaadikraadi kaitses ta 1974. aastal uurimusega „Õpilaste individuaalsete iseärasuste arvestamine keemia õpetamisel“. Praegu räägitakse endiselt, kui vajalik on õppe diferentseerimine ja individuaalsete õpiteede kujundamine, mis tähendab, et klassikaline ja väärtuslik kirjavara tuleb uuesti üle lugeda. Tollal ju andsid PTUI spetsialistid soovitusi lähtuvalt teaduspõhiste ja põhjalike koolikatsetuste tulemustest. Koolis hakati uuendusena kasutama seda, mis oli end praktikas tõestanud ja koolidele pakutud selges ja üheselt arusaadavas eesti keeles.
On üsna vähe neid inimesi, kes on helded jagama oma soliidset ja sõbralikku tähelepanu ning tuge nii eakaaslastele kui ka noortele kolleegidele. Mitte igaüks ei kirjuta töökaaslasele sünnipäevatervituseks luuletust või laulu. Kui väga kiireks läks, luges ta mõne klassiku luuletuse, mis olukorda kenasti sobis. Ja luuletusi teadis ta peast palju, palju rohkem kui mõni kirjanduse spetsialist. 2005 valmis tema enda luulevihik „Aeg ja arm“. Õnneks kirjutas ta ka mälestusi, neid leiab kogumikest „Saaremaa kooliõpetaja Eduard Ratassepp – alusepanija Eesti ühele suurele õpetajate dünastiale“ (2018), „Minu koolilood“(2019), „Ema ja õpetaja Marie Ratassepp“ (2020) ja oma tädist „Amanda Jasmiin – Pallase kunstnik“ (2020).
Rohkem teatakse Väino Ratassepa laululoomingut. Laule on viiekümne ringis ja need on esitatud kahes kogumikus. On ka mitmeid singleid, mitmesuguste solistide ja kollektiividega. Just „Kallista“ laulu on sageli kuulda soovilauluna mitmest raadiokanalist. Tema laule kuuldes tuleb meelde autor akordioniga oma aias, kus ta vahel kolleege võõrustas. Ja aed õitses nagu ikka siis, kui aednik on teinud oma tööd oskuslikult ja suure armastusega.
Eks pedagoogika ja koolikultuuri arendamine olegi omamoodi aednikutöö, mida Väino Ratassepp tegi oma ajas parimal võimalikul viisil. Tema töö ja keemia õppevara elavad oma loojast kauem.
Mäletame Sind tänutundega.
Kolleegid PTUI-st, VÕT-ist ja EHA-st
Lahkunud on pedagoogikateadlane Väino Ratassepp, kelle osalusel koostatud keemiaõpikutest on teadmisi ammutanud mitmed põlvkonnad. Viimane õpik ilmus temalt 2004. aastal.
Väino Ratassepp töötas üle 30 aasta Eesti haridust kureerivates asutustes: Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis (PTUI) vanemteaduri ja sektorijuhatajana, Vabariiklikus Õpetajate Täiendusinstituudis (VÕT) ja Eesti Hariduse Arenduskeskuses (EHA) peametoodiku ja teadusdirektorina. Ta osales aktiivselt Eesti Keemia Seltsi, Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi ning Eesti Akadeemilise Pedagoogika Seltsi töös.
Ligi kolm aastakümmet kuulus Väino Ratassepp haridusministeeriumi juures tegutseva keemia ainekomisjoni koosseisu, kavandades ja suunates komisjoni tööd. Tema osalusel valmisid omaaegsed keemia aineprogrammid ning välja töötatud keemia õppekomplekt (õpik, töövihik, kontrolltööde kogumik, metoodiline juhend õpetajale) oli esimene omataoline Eestis.
Viimastel tööaastatel tegutses Väino Ratassepp keemiaõpetajana, pannes ameti maha 2013. aasta sügisel 83-aastasena. 17 aastat töötas ta Tallinna Muusikakeskkoolis. Keemia õpetamise kõrval asus ta end muusikas täiendama ning laule looma. Neist osa on Männiste Perebändi esituses kuuldavad Youtube’is ning plaatidel „Kuld“ ja „Kallista“. Ta lõi ka mitmeid keemia kordamiseks mõeldud laule ja keemiaõpet toetavaid luuletusi, nagu nt „Eesti rahvuskivi“. Üleriigilistel konkurssidel saavutasid mitmed tema laulud kõrgeid kohti.
2014. aastal pälvis ta Vabariigi Presidendi hariduspreemia.
Ülevaate oma õpetajatööst võttis Väino Ratassepp kokku mälestuste kogumikus „Minu koolilood“ (2019), mis on elektrooniliselt kättesaadav TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi andmebaasis (arhmus.tlu.ee).
TLÜ Eesti pedagoogika arhiivmuuseum
Väino Ratassepa ärasaatmine toimub pühapäeval, 21. novembril algusega kell 15 Tallinna Jaani kirikus.