Juubelitervitus Maie Tuulikule – 80

5. nov. 2021 Urve Läänemets - 1 Kommentaar
Maie Tuulik. Foto: Raivo Juurak

Eestis on vähe neid inimesi, keda võib pidada pedagoogikavaldkonna liidriks ning autoriteediks. Hiljutine juubilar Maie Tuulik on seda kindlasti: ta kirjutab aastaid inimeseks olemise kõige olulisemast teemast – eetikast. 

Ta teeb seda ilma loosungite ja kõlavate sõnadeta, selgelt ja arusaadavalt on ta meie jaoks kirja pannud, kuidas mõista kõlbelisi norme, kuidas neid järgida ning miks see oluline on. 

Viljakas autor

Maie Tuulik on viljakas autor. Eelmise nulliga juubeli puhul saime kõnelda 12 monograafiast, mis käsitlesid kõlblust, moraali ning õpetaja kutse-eetikat. Praeguseks on lisandunud „Kõlblus“ (2016), „Ole siis hea laps“ (2017) ja „Pöörane teismeline“ (2018). 

Maie Tuuliku põhiline uurimisobjekt on pikka aega olnud Peeter Põllu pedagoogiline pärand. Ta on korraldanud alates 1993. aastast Peeter Põllu päevi ühtekokku kümnel korral. Need on olnud sisukad konverentsid, kus arutleti Eesti hariduse oluliste küsimuste üle. Kümme aastat tagasi ilmus juubelikogumik „Kirjutatud read, kasvatusesteetikast, õpetajast“. 

Olnuks loomulik, et ka tänavu oleksid koos ilmunud viimase kümnendi artiklid, sest auväärt professori käsitlustes on, mida lugeda ja mille üle edasi mõelda. Küllap on põhjust uuesti üle vaadata ka tema doktoriväitekiri „Hindamine kui sotsiaal-kasvatuslik nähtus“ (1981), sest just praegu oleme olukorras, kus hindamine on muutunud õpetamisest olulisemaks ja testitööstus tõrjumas meie oma koolikultuuri.

Maie Tuuliku auväärse tähtpäeva äramärkimiseks saame liikuda mööda juubilari enda mõttekäike. Need moodustavad omamoodi peadoogilise aksiomaatika – need on põhitõed, mis ei vajagi ulatuslikku argumentatsiooni. Samas on see aines järelemõtlemiseks praegusel närvilisel ja kurjal ajal, kus väärikat käitumist ja inimlikku suhtlemist tuleb pigem harulduseks kui normiks pidada. 

Mõelgem siis sellele, mida auväärt pedagoogikadoktor on öelnud. Ta ei esita mingeid pooltõdesid, vaid selitatud seisukohti, mis põhinevad ulatuslikul teaduskirjandusel ja analüüsil. Sellest ka nende kõrgelt hariv väärtus koolirahva, aga ka laiema lugejaskonna jaoks. 

„Kõlblus ei alga seal, kus väliste seaduste järele toimetatakse, vaid alles seal, kus sisemine kohustus inimest tegutsema paneb. See tähendab niisuguste normide tunnustamist, mis kehtivad igal ajal ja üldiselt. Peeter Põllu arvates ei kõlba relativistlikud eetikad meile teenäitajaiks.“ („Kasvatuseesmärkide astmestatus Peeter Põllu teoorias“, 1997) Küllap tunneme ära, kus on praegu Eestis kõige valusamad kõlbelise relativismi ilmingud ja kuhu oleme jõudnud nii indiviidide kui ühiskonnana, põhjendades kultuurikatkestusi ja peaaegu kaduma kippuvat sotsiaalset sidusust segaste ja vigaste sallivusjuttudega.

2004. aastal kirjutas juubilar artiklis „Peeter Põld traditsioonide hoidja ja uuendajana“: „Sõnum, mis ulatub antiigist läbi keskaja uusaega ja tänapäeva, on üllatavalt lihtne. Keskenduda tuleb mitte väliste väärtuste jahtimisele, vaid iseenda ülesehitamisele, omaenda kvaliteedi parandamisele /…/ Kasvatuse ja hariduse eesmärk on juhtida inimene enesetunnetusele, oma võimete väljaarendamisele, iseseisvale ja vabale otsustamisele. Instrumendid selleks on meis endis – meie mõistus ja meie südametunnistus, mis ootavad töökorda seadmist.“ 

/…/ „Kasvatuse peasiht ei ole lihtsalt toimetuleku õpetamine, vaid kultuuris objektiivselt kehtivate väärtuste tundmaõppimine ja omaksvõtmine. Teisisõnu, et mõistaksime inimkonna poolt läbikäidud teed, et omandaksime parima, mida möödanik pakkuda võib. Lugupidamiseta möödaniku vastu ei ole ühiskonda, see on üks sügavamatest kasvatuse ja kultuuri alustest. Kui see puudub, ei arene kõlblus, küll aga tekivad vastandid: jultumus ja häbematus.“ 

Õpetaja autoriteet

Professor Tuulik on palju kirjutanud õpetajast kui autoriteedist. Näiteks artiklis „Kas meil on võimalus valida?” (Postimees 09.09.1997): „Õpetaja armastab ja austab lapsi, kuid säilitab juhi ja suunaja positsiooni, ning lapsed kuuletuvad talle kui autoriteedile, keda usaldatakse. Klassikalist pedagoogikat on nimetatud ka autoriteedipedagoogikaks, sest autoriteet on üks keskseist kasvatusvahendeist. Ärgem ajagem segi autoriteeti ja autokraatsust, ärgem vastandagem autoriteeti mustvalgel printsiibil demokraatiale ja liberalismile. Autoriteedile allutakse teadmises, et tema esitatud nõuded ja piirid on vajalikud ohutuks arenguks.“ Polegi vist vaja kinnitada, kui väga vajame autoriteete praegu. Nende asjatundlikkus aitaks vältida, veel parem kui lõpetada soovimatud arengud paljudes eluvaldkondades. 

Hiljutises artiklis „Bioloogiline karakter ja iseloom“ (Õpetajate Leht, 01.10, 2021) kirjutas Maie Tuulik: „Iseloom kujuneb eluolustiku ja kasvatuse, sealhulgas eneskasvatuse mõjul. Iseloom väljendub tegudes, hoiakutes, käitumises ja suhtlemises. Inimese valikuvabadus selles seisnebki, et ta võib kogu oma elu mööda saata, jõudmata inimese tasandile. Ta võib elada kui loom, juhindudes looduslikest instinktidest. Kuid ta võib tõusta ka inimese tasemele … Väljakujunenud isiksust – täiskasvanud inimest – ei ole suures osas enam võimalik muuta, küll aga on võimalik suunata kujunemisjärgus last. Pidevalt ühe ala juurest teise juurde tormamine ei too kaasa häid tulemusi. Tõeliselt hea tulemuse saavutamiseks tuleb ennast ületada.“

Pole vist juhuslik seegi, et taas on hakatud rääkima sellest, et õppides tulebki pingutada ja oma mugavustsoonist välja tulla. Vihjest pidevatele ja lühiajalistele uuendustele saab lugeja niigi aru.

Hea teada, et Maie Tuulik on endiselt tegus teadlasena, kes julgeb oma seisukohad välja öelda ning lausa sunnib mõtlema meie koolielu keerulistele ja lahendust nõudvatele probleemidele. Selged ja täpselt sõnastatud väited ning soliidne argumentatsioon põhinevad arusaadavalt uskumatult suurel lugemusel ja kogemusel. Pole seegi juhus, et meie õpetajakoolituse õppekirjanduses on tema üks olulisemaid autoreid. Tõeline varandus eneseharimiseks igale õpetajale on vaid lugemise kaugusel.  

Maie Tuulikul on arvukalt õpilasi nii Tallinna Pedagoogikaülikoolist, Eesti Riigikaitseakadeemiast kui ka Euroülikoolist. 

Soovime siis üheskoos juubilarile tugevat tervist ning jõudu uuteks kirjatöödeks. Tulekul peaks olema järjekordne monograafia. 

Mõttekaaslaste nimel Urve Läänemets


Heiki Haljasorg, Tallinna Toomkooli õppealajuhataja:

Maie Tuulik on julge kasvatusteadlane, kes on võtnud vaatluse alla keerulisi teemasid, näiteks hoiatas ta musta kasvatuse (Black Education) eest, mis on antipedagoogika radikaalne suund, kus kritiseeritakse mitte ainult koolikohustust ja koole, vaid kogu kasvatust, eriti seda, mida saadakse varases lapsepõlves oma vanematelt. 

Maie Tuuliku pedagoogika kesksed mõtted on näiteks: „Ei ole õige väide, et aegade muutudes muutuvad põhjalikult ka väärtused“; „On ebaõige vastandada lapsekesksust ja ainekesksust, uusparadigmat ja vanaparadigmat, loovust ja teadmist, sisemist ja välist motivatsiooni“; „Sõnum, mis ulatub antiigist kaasaega, on üllatavalt lihtne: keskenduda tuleb mitte väliste väärtuste jahtimisele, vaid iseenda ülesehitamisele, omaenese elutäiuslikkuse taotlusele, igaühes peituvate võimaluste realiseerimisele, oma kõlbelise loomuse teostamisele“.

Maie Tuuliku roll on olnud minu elus äärmiselt oluline. Kui ma olin bakalaureuseastme üliõpilane, tutvustas ta mulle Peeter Põllu „Üldist kasvatusõpetust“, julgustas kirjutama mind esimest teadusartiklit ning kutsus mind pidama ettekannet Peeter Põllu päevadel. Ilma Maie Tuuliku julgestuseta ei oleks ma kandideerinud doktorantuuri ja tema nõuanded olid väga väärtuslikud minu doktoritöö kirjutamisel. 


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Juubelitervitus Maie Tuulikule – 80”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KES MÕISTAB,
    et inimest eristab loomast MÕTLEMINE ning KÕLBLUS, sel on õigus ka teiste kasvatamisele ja KASVATUSTEADUSELE …

    Palju ÕNNE ja TERVIST, Maie Tuulik!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!