Ka õhk võib lapsed haigeks teha

26. nov. 2021 Heiki Raudla peatoimetaja - Kommenteeri artiklit
Eesti kliimas on paras kunsttükk hoida klassiruumi õhk samal ajal värske ja soe. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix

Viletsalt õhutatud klassiruumid on Eestis vana nähtus, millele on juhitud tähelepanu juba aastasadu. Praegune olukord ei ole veel kiita, aga liigub jõudsalt paremuse suunas.  

COVID-i ajal on tõusnud jõuliselt päevakorrale klassiruumide ventilatsioon, mis ei vasta ekspertide hinnangul paljudes Eesti koolides tänapäeva tasemele. Kehv õhuvahetus soodustab aga haiguste levikut. Selgub, et kolmandikus õppeasutustest tuulutatakse ruume ikka aknaid ja uksi lahti tehes, mitte moodsa ventilatsioonisüsteemiga. 

Tänavu eraldas valitsuski koolide ventilatsioonisüsteemide väljaarendamiseks raha, 30 miljonit eurot. Nüüd tuleb välja, et seda raha on koolimajade ventilatsiooni parandamiseks kasutanud pooled omavalitsused, mis tähendab, et koolide ja lasteaedade ventilatsiooni ümberehitamine jääb kauaks venima – nõnda kirjutab ERR. 

Haridus- ja teadusministeeriumi hinnangul kuluks kõigi Eesti koolide ja lasteaedade ventilatsioonisüsteemi nüüdisajastamiseks 350 miljonit eurot. 30 miljoni euro suuruse toetuse kasutamiseks saab projekte esitada detsembrini.

Ventilatsiooni mõjust õpilaste tervisele räägitakse valjusti nüüdsel digi- ja tarkade majade ajastul, aga räägiti juba ka mitusada aastat tagasi, mil õpiti rehetoas, talutares või isegi kõrtsis, kus ruumid olid umbsed ja suitsused, pahatihti ka külmad. Koolis käidi külmal ajal, kui karjaskäimist polnud. 

Nagu koopaoravad

„Suits, nagu muulgil viisil rikutud õhk, on kahjulik ja on väga sageli ka mitmesugustele silmahaigustele põhjuseks,“ kirjeldas 19. sajandi alguse rehetoa tingimusi kuulus baltisaksa arsti- ja loodusteadlane Karl Ernst von Baer, kes tegi oma doktoritöö eestlaste endeemilistest haigustest. Ta kirjutas, et eestlastele saab suurivaevu selgeks teha, et inimese keha võib õhu toimel haigeks jääda. 

Veidi rohkem kui kahesaja aasta eest valminud doktoritööst võib lugeda, et eestlased veedavad nagu koopaoravad suure osa päevast onni pimeduses magamisega. 

„Kuidas saavad selles pimedas, kurvas ja suitsuses kongis üles kasvada inimesed, kellel peab olema meelt puhtuse, korra ja töökuse jaoks?“ küsib enne viimast rahareformi Eesti kahekroonist ehtinud teadlane oma väitekirjas. „Mõeldagu vaid sellele, et meie talupoegkond kaks kolmandikku aastast oma ulualustes veedab; et kui mehe ta tööd tavaliselt majast välja viivad, siis naised, inimese esimesed kasvatajad, ja lapsed oma õrna muljeterikka noorusaja sellises vaimu ja südant nüristavas ümbruses elavad.“

Von Baer rõhutab, et alati tuleb hoolt kanda, et eestlased oma eluruume õigel viisil tuulutaksid, sest sellega võib paljusid haigusi kõige kergemini ära hoida.

Olukord paranes visalt

Koolitegelane ja publitsist Märt Raud kirjutab oma mälestustes nn eelmise vabariigi ajast, et uued koolid, mis iseseisvuse ajal koolikohustuse teostamiseks asutati, tuli koolimajade puudumise tõttu paigutada talumajadesse, mis koolideks ei sobinud: „Klassides puudusid õhuaknad, kõnelemata muudest ventilatsioonivahendeist, mistõttu klasse sai tuulutada ainult köögi kaudu. Tagumisse klassi pääses värskem õhk ainult esimese klassi kaudu.

Kui astusime tagumisse klassi, pidi meil hing rikutud õhu pärast kinni jääma ja katsusime, et sealt ruttu välja saime. Järgmisel talvel minestas Tõõtsi (autori kaasõpilane – HR) sinna ära. Õpetajad kaebasid, et talvel klassitoad pärast tuulutamist köögiukse kaudu nii külmad olevat, et tulevat töötada üleriietes.“

Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi haridusloo spetsialist Triinu Rannula jagas Õpetajate Lehele materjali, millest ilmneb, et 18. sajandi lõpupoole hakati Eestis ametlikult nõudma, et ehitatavad koolimajad peavad olema akende, ahju ja korstnaga, suure koolitoa ja mitme kambriga. 1819. aasta talurahvaseadus sisaldab koolimajade kohta juba erinõudmisi: need peavad olema korras, laste arvule vastavalt avarad, heade ahjudega, avatavate akendega …  

Teadusajaloolase Ken Kallingu sõnul hoiatas 1903. aastal arstiteadlane Henrik Koppel ajakirjas Tervis ilmunud artiklis „Tiisikuse laialilagunemise eest hoidmiseks koolilaste ja töötubades töötajate juures“ vanemaid kehvade elutingimuste eest, mis tabavad eeskätt neid lapsi, keda linna kooli saadetakse. Koppel usub, et tema enda kooli- ja ülikoolikaaslastest on paljud, just usinamad ja anderikkamad kadunud hauda peamiselt kooliõpilase põlve tõttu, mille ühe kaasnähtena ta toob esile kehvadest elutingimustest alguse saanud tuberkuloosi. 

Ka Jaan Tõnisson märgib 1924. aastal karskuskongressi ettekandes, et kool inimese oma ülekoormusega hävitab: „Keskkoolist läbi käinud isikutest enam tõutervendajaid ei olegi.“ Koolitervishoiule pühendas oma „Tervise õpetuses“ mitu lehekülge ka nii kodu- kui välismaal laialt tuntud arst Peeter Hellat, kirjeldades toonaste (meie mõistes internaatkoolide) kehvi elutingimusi. Eelnevast lähtus edaspidi eugeenikute soov valdaval osal elanikkonnast kooliaega lühendada.  


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!