KAHEKÕNE. Uurimistegevus võiks olla koolikultuuri ja iga õpetaja pärisosa

19. nov. 2021 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Uues rubriigis peavad koolijuhid üks kord kuus kahekõnet.

Karin Lukk ja Liisa Puusepp. Fotod: erakogu ja Tanel Meos

Kutsusime järgmisena kahekõnet pidama kaks doktorikraadiga direktorit: Karin Lukk on 15 aastat olnud Tartu Kivilinna kooli tüüril (kümme aastat direktorina), Liisa Puusepp on järgmisel sügisel avatava Rakvere riigigümnaasiumi juht. Mõlemat naist on tiitliga pärjanud Tallinna Ülikool: 2019. aastal sai Lukk sajandi ja Puusepp silmapaistvaks vilistlaseks.

Nagu meie kahekõne puhul kombeks, annan küsimise eesõiguse vähem kogenule. Liisa, mida soovite Karini käest esmalt teada saada?

Liisa Puusepp: Karini kohta guugeldades leitud infotulv on äärmiselt muljetavaldav ja arvan, et mul on õppimiskohti mitmest aspektist. Oleme mõlemad Tallinna Ülikooli taustaga, ehkki doktorikraad on kaitstud erinevas suunas. Mind väga kõnetasid Karini teadustöö aspektid, mis kirjas teadlaste Facebookis ETIS. 

Alustan siiski praktilistest asjadest. Kivilinna kooli koduleheküljel on kirjas koolikorraldus: tunnid on 75-minutilised ja koolipäeva algusaeg erineb paljude teiste koolide omast. Meiegi plaanime Rakvere riigigümnaasiumis tavalisest pikemaid koolitunde. Oleme mõelnud 75-minutiliste tundide peale, aga arutanud ka 90-minutilisi kohtumisi. Millest teil selline algatus? Kuidas on see protsess teil kulgenud, kuivõrd hästi on uuenduse vastu võtnud lapsed, lastevanemad ja kooli personal? Kas algul tekitas muudatus ka konflikte?

Karin Lukk: Selline suur muudatus nõudis omajagu aega. Nagu olen ka teistele koolijuhtidele õpetanud, ei saa muutusi teha niimoodi, et direktor ütleb: homsest hakkame uutmoodi tegema. See on alati protsess, suure asja ettevalmistus võtab vähemalt aasta. Alguses tuleb mõtet tutvustada. Kui on teiste koolide näiteid, siis minge külla. Uurige teaduskirjandust. Kindlasti tuleb hakata asja koos üles ehitama inimestega, kes seda iga päev tegema hakkavad. Õpetajad peavad olema aruteludesse kaasatud. Siis saab asi kõigi omaks. 

Igal kevadel toimuvad meil lastevanemate foorumid, arutame järgmise aastaga seotud teemasid. Igast klassist valitakse foorumile üks või kaks esindajat, kes on valmis panustama. Kui niimoodi tööd teha, siis võetakse uuendused paremini vastu. Juhil võib olla hea idee ja visioon, aga kunagi ei tea, mis võib inimesi hirmutada, ja kui miski hirmutab, on vastasseis kerge tulema. Mitte kunagi ei oska ise kõiki aspekte näha, tasub kuulata asjaosalisi. Kaasamine ei ole lihtsalt sõnakõlks, vaid aitab juhil uuendusi läbi viia. 

Tartus kasutavad vähemasti kõik gümnaasiumid perioodõpet, kus kursused ongi jagatud 75-minutilisteks tundideks. Aga gümnaasiumide ja meie erinevus on see, et nendel jaguneb kogu õppemaht 75-minutilisteks tundideks, meil aga jaguneb 90-minutiline tund nii, et 75 minutit on vahetu kontakt õpetajaga ja 15 minutit iseseisev töö. Väga hea kinnituse saime ka distantsõppega: on lapsi, kellel on tunnis mingil hetkel igav. Nad jõuavad teistest varem ülesanded tehtud ja raiskavad oma akadeemilist potentsiaali, mida võiksid millekski muuks rakendada. Ja on ka õpilasi, kelle jaoks jääb tund liiga lühikeseks ja kes tunnevad survet, kui teistel on kõik valmis. On asju, mida nad võiksid teha omaette, omas tempos ja tunda ennast seejuures hästi.

Pärast esimest distantsõpet helistasid paljud vanemad ja ütlesid, et laps võiks regulaarselt õppida mõnda aega kodus ja mõnda aega koolis, sest talle sobib omaette ülesannete lahendamine. See andis meile kindlustunnet. 

Nüüd rääkis haridusfestivalil ka Marju Lauristin, et kaks kolmandikku lastest sai ülesannete tegemisega iseseisvalt täiesti normaalselt hakkama. Meie põhimõte ongi, et kui lapsed saavad ülesannete lahendamisega iseseisvalt hakkama, ei ole mõtet raisata üksteise aega. Aga on teatud hulk õpilasi, kes ise hakkama ei saa, ja nemad käivad pärast õppetunde õpilasnõustaja juures ülesandeid lahendamas. Läbi peab olema mõeldud ka see, kuidas on abi korraldatud. Gümnaasiumis eeldatakse, et kõik on juba iseseisvad õppijad, nii et seal on süsteemid ilmselt natuke teised.

Liisa Puusepp: Kui paljud põhikoolid on teie süsteemi kaasatud?

Karin Lukk: Meie ei olnud Eestis esimesed. Näiteks Tartu erakool TERA tegi 85-minutilised tunnid ja Järva-Jaanis olid 65-minutilised. Meie hakkasime katsetama koos Tartu Forseliuse kooliga, kellel on 80-minutilised tunnid. Nüüd on neil vist natuke pikemad. Meie pikemalt kui 75 minutit ei tee, sest vastasel juhul ei ole sellel enam efekti. 

Aga Tartus on teised koolid ka uuele põhimõttele üle läinud. Vaatasime aastasse 2035. Hariduse üks eesmärk on ju individuaalsed õpiteed. Eks me natuke juhatamegi seda sisse, võimaldades iseseisvalt õppida neil, kes sellega toime tulevad. Põhikoolis ei saa veel väga tugevalt individuaalseid õpiteid rakendada, see tuleb pärast põhikooli. Aga saame anda oma aja juhtimise algsed põhimõtted.

Gümnaasiumil ei tasu jääda lootma, et põhikoolist tulevad õpilased, kellel pole vaja aidata uue süsteemiga kohaneda. Tuleb kohe mõelda, milliseid tugisüsteeme kümnendas klassis rakendada. Kohustuslikul ja vabatahtlikul haridustasemel on põhimõtteline vahe. Meie peame aitama kõik lapsed edukalt lõpuni. Teie saate öelda: kui õppida ei taha, liigu mujale. Põhikoolis jääme alati kätt hoidma, tagant surkima, eest sikutama. Gümnaasiumis seda ei tehta ja arvan, et ei peagi tegema. Sellest põhimõttest saadakse aru kümnenda klassi esimesel poolaastal, pigem tulekski õppekavasse kirjutada, kuidas aidata kohanemisfaas läbida.

Liisa Puusepp: Selliseid õppimist toetavaid õppeaineid plaanime meiegi. Kõikide aineõpetajate pädevuses peaks olema toetada õppija individuaalset arengut, juhendada õpilasi õpistrateegiates. On tõesti hästi oluline, et nõustajad ja tugi oleksid olemas ka väljaspool tundi. 

Mind kõnetavad väga sinu teadustööd. Oled koos Margus Pedaste meeskonnaga kirjutanud artikleid õpetaja toetamisest. Rakvere riigigümnaasiumis soovime samuti, et õpetaja oleks uurija − uuriks oma tegevust. See eeldab aega ja ülikooli tuge. Kuidas on ülikool õpetajat toetanud ja kuidas on see teadustööks vormistatud?

Karin Lukk: Ülikooliga koos uuendasime õpetaja praktikasüsteemi ja teadusartiklid on sündinud peamiselt selle baasilt. Aga kuidas iga päev aidata, et õpetaja oleks uurija ja tunneks asja vastu huvi? Oma kogemusest julgen soovitada seda, mida meie oleme seitse aastat rakendanud. Meil on õpikogukondade süsteem, professionaalsed õpiringid, mis ei ole lihtsalt koht, kuhu tuleme kokku ja kus natuke ventileerime, vaid meil on alati konkreetne eesmärk midagi uurida ja asjadele teaduspõhiselt läheneda. Viime näiteks koolis küsitlusi läbi, kui tahame mingile probleemile lahendust leida. 

Õpikogukondade puhul on tähtis, et  need tegutseksid regulaarselt. Aga kust leida aega? Margus Pedaste on öelnud, et kui tahad midagi juurde panna, siis arvesta, et õpetaja aeg ei ole kummist, ja näita, kust midagi vähemaks võtta. Meil oli varem igal nädalal infokoosolek, nüüd jätsime alles kuus ühe koosoleku. Saab kasutada elektroonilisi võimalusi ja pidevalt infot vahetada, ei pea kogu aeg kohal käima. Nii toimuvadki meil kaks korda kuus õpikogukondade kogunemised. Igal poolaastal uurivad õpetajad oma rühmaga mingit teemat. Tulemusi esitletakse jaanuaris ja juunis. 

Alguses oli tõepoolest keeruline saavutada seda, et õpetaja hakkaks uuesti uurima. Kui ülikool on lõpetatud, siis rohkem uurima justkui ei peakski. Inimene on täpselt nii mugav, kui tal lastakse olla, aga süsteem ärgitab kaasa mõtlema ja edasi arenema. Koolikultuuri üks osa peakski olema uurimistegevus ja meie kõik uurivad õpetajad. Elukestvat õppijat ei saa kujundada õpetaja, kes ise ei ole elukestev õppija. Võime ju öelda, et elu õpetab meid iga päev, aga teadlik õppimine on teine asi. Ma väga julgustan õpikogukondade süsteemi rakendama, ja igal juhul regulaarselt. Oleme proovinud ka nii, et grupid kogunevad, kuidas juhtub, aga siis vajuvad need varsti ära. 

Meil on neid, kelle puhul näen, et õpetajatööst jääb neile natuke väheks. Oleme suunanud neid ühistesse projektidesse ülikooliga, kus nad avaldavad artikleid või käivad koos teadlastega konverentsidel. Selline väljund on abiks ka õpetajatele, kes on aastaid koolis töötanud ja kellele töö on muutunud rutiiniks.

Liisa Puusepp: Suurepärane, need nipid on head Rakvere riigigümnaasiumisse kaasa võtta.

Karin Lukk: Oleme käinud sinuga justkui sama rada, aga alustanud eri otstest. Õppisin õpetajaks, aga minu esimene teadustöö oli keskkonnakaitsest. Olin kindel, et jätkan keskkonna alal, ja sain isegi kaheaastase Tempuse programmi Suurbritanniasse, et minna keskkonnateemasid õppima. Aga noorel inimesel tulid abielu ja muud asjad vahele ja sinna ma ei jõudnud. Täiesti kogemata sattusin kooli inglise keele õpetajaks ja nii mu pedagoogiline karjäär läks. 

Sinul on nüüd teisipidi. Käisid keskkonnaringi ära ja oled kooli juures tagasi. Mul tekkiski küsimus: mis andis sulle tõuke teha see samm ja minna koolidirektoriks?

Liisa Puusepp: See on pikem protsess. Läksin pärast keskkooli õpetajaks õppima. Ka mu vanavanaemad on õpetajad. Mul oli keskkoolis paar väga head õpetajat, kes olid eeskujuks. See oli ka põhjus, miks loobusin õpetajaks õppimast. Nimelt esimesel aastal tolleaegses Pedas tundsin, et mina ei taha saada selliseks õpetajaks, nagu mind õpetatakse. 

Mul oli tollal võimalus minna loodusteaduste suunale – järgnes magistrantuur, doktorantuur, järeldoktorantuur, teaduri töö. Ühel hetkel kadus soov tegutseda projektist projekti, oma rolli mängis teadusrahastus ja ka teaduse teatav suletus. Üha enam kõnetasid mind keskkonnaprobleemid ja inimeste keskkonnateadlikkus ning sain aru, et minu uuringud ei paranda keskkonnaprobleeme ega suurenda keskkonnateadlikkust. Pisitasa jõudsin hariduse juurde ringiga tagasi. Olin järeldoktorantuuris Jaapanis, poeg oli esimeses klassis ja tegin talle koduõpet. Ta käis Jaapanis koolis ja oli minu käe all ka Eestis esimeses klassis. Esimene klass puuduta küll kuigi palju ühiskonna suuri probleeme, aga sain aru, et haridusel on üha olulisem roll. Võtsin juba Jaapanis osa haridusseminaridest, -projektidest ja käisin õpetajaks õppivate tudengitega väljasõitudel. 

Kui ma Eestisse tagasi tulin, olin pisut peata, sest noore teadlasena ei olnud kohe võtta projekti, kuhu panustada. Sellesse aega mahtusid Tallinna Ülikooli struktuurireformid, olin ühe õppekava loomise juures ja teisalt ehitasin ennast üles hoopis Sagadi looduskoolis juhendajana.

Nägin formaalhariduse vajalikkust ja ka puudujääke. Sellest käivitusid koolitusprojektid. Olin Tallinna Ülikoolis algatuse SEEMIK juures, kus lõime keskkonnateadlaste, hariduspsühholoogide, kommunikatsiooniteadlaste ja IT-inimestega interdistsiplinaarset lähenemist ja väljundit, kuidas panustada haridusse ja suurte keskkonnateemade kommunikatsiooni, et need inimesteni jõuaksid. Meie keskkonnateadlikkus on minu põhimure. Olen töötanud ka keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse nõunikuna ja näinud murekohti väga selgelt. Koostöös SEEMIK-u meeskonnaga tahame uurida esmalt, kus on probleemkohad ja kuidas on võimalik harituse kaudu keskkonnateadlikkust suurendada ja sellele tähenduslikkust juurde luua, et inimesed saaksid aru seostest: alates sellest, kuidas igapäevane käitumine on seotud keskkonnaprobleemidega. Nii olengi hariduse juurde ringiga tagasi jõudnud. Kaks aastat tagasi käis plõks, et nüüd on õige aeg õpetajapaberid ära teha. Õnneks polnud õpetajakoolitus tollal enam samasugune kui 1998. aastal, mil ma õppimast ära tulin. Olen tänulik selle eest, mis ma Tallinna Ülikoolis õpetajakoolituses sain. See innustas ka direktoriks kandideerima.

Karin Lukk: Suur rõõm on seda kuulda. Hea tagasiside ka ülikoolile, et nad on jõudnud nüüdisaegse õpetamise faasi. 

Aga üks küsimus veel. Oled algaja koolijuhina riigigümnaasiumite süsteemis, seal on toetust ja peretunnet päris tugevasti. Oleme koolijuhtidega üsna palju mõtisklenud, kuidas luua võrgustikku, mis koolijuhte toetaks. Kui nopiksid riigigümnaasiumite näitest välja selle, mis sind kui alustavat koolijuhti on kõige rohkem aidanud, võib-olla saaksid siis kohalikud omavalitsused, kes on ka koolipidajad, mõne idee, mida oma koolijuhtide toetamiseks teha. 

Liisa Puusepp: Peretunne ja ministeeriumi otsene tugi on tõesti olemas, lisaks kahekümne riigigümnaasiumi direktori toetus. Kohaliku omavalitsuse tasandil on probleeme ja eri lähtekohti, aga kui koolijuhid kogukonnas võrgustuksid, siis tekiks mentorite süsteem. Muidugi pole mul täit pilti kohaliku omavalitsuse koolidest, kuid koolijuhtidega kohtudes kuulen, millises olukorras on väga väikesed maakoolid. Tundub, et kohalikes omavalitsustes mingites aspektides ei väärtustata koolijuhi rolli nii palju, kui peaks.

Mul on tunne, et koolijuhi õlule veeretatakse palju lihtsakoelisi ülesandeid, aga suuremat kaasamist pole. Ma ei üldista terve Eesti kohta, aga mingites piirkondades tajun, et pole kaasamist kogukonna arengusse. Kohalik omavalitsus peaks seoses kooli arenguga rohkem kaasa rääkima. Toetama. 

Karin Lukk: Kas sinul on oma mentor?

Liisa Puusepp: Minul on. Saame kokku nii sageli kui vaja, määrame ise, kui sageli. Nii mõneski aspektis on kõik riigigümnaasiumite praegused juhid mentorid. Ei ole hirmu või häbi neilt midagi küsida. Olen tõepoolest väga algaja võrreldes kõigi teistega ja tänulik juhatuste eest.

Karin Lukk: Kõik oleme kunagi kuskilt otsast alustanud ja ennast algajana tundnud. Tartus tegime koos oma koolijuhtidega arenguseminari ja jõudsime mõtteni, et ka kogenud juht vajab dialoogipartnerit, kellega aeg-ajalt arenguküsimusi arutleda ja kes vahel kriitilisi küsimusi esitaksid, et saaksid oma kooli paremaks teha. 

Mul on hea meel, et sa tõid välja koolijuhtide omavahelise suhtluse ja võrgustumise tähtsuse. Toetan seda ideed.

Ameerikas oli programm „No child left behind“. Meie peaks võtma motoks, et ühtegi koolijuhti ei jäeta üksi. Võiks olla liikumine, et ükski koolijuht ei ole üksi. Mina oleks kahel käel nõus seda toetama. Tartus tegutseb meil koolijuhtide õpiring ja tunnen, et see on meid lähendanud. Meie kohalik omavalitsus on koolijuhtidega tihedalt seotud, teeme ühiseid seminare, igal nädalal kohtume koosolekutel ja räägime. Tartus ei ole alati niimoodi olnud, sellepärast oskan ma erinevust märgata ja hinnata. Soovin sulle edukat starti, noor kolleeg! 


KARIN LUKK

Õppimine, teadus ja võimalused on kolm peamist märksõna, mis on toonud mind just sellesse punkti, kus praegu olen: töötanud koolis ligi 25 aastat, algul õpetajana ja viimase 15 aasta jooksul ka kooli juhtimisega seotud ülesandeid täites ning seda nii arendusjuhi, õppejuhi kui direktori rollis. Kuigi mul ei ole kunagi olnud eesmärki saada õpetajaks ega ka koolijuhiks, on elu seadnud mu ette võimalusi ja valikuid, mis on mu rada juhtinud. Ja ma olen selle üle rõõmus. 

Võib-olla oli enda kooliga sidumise soov mul alateadvuses siiski olemas, sest inimene ja tema areng on mulle alati südamelähedane olnud – miks muidu valisin oma bakalaureuse- ja magistritöö teemaks inimese intelligentsuse. Teine suurem fookus minu teadustöödes on olnud perekonnal. Meie kõige lähedasemad, meie pereliikmed on meie suurim tugi ja ühtlasi olulisimad kujundajad. Nii minulgi. Minu käest on sageli küsitud, mis aitab mul sellise keerulise tööga toime tulla, kuidas leian tasakaalu. Vastus on lihtne – minu pere. 

Teadus on kujunenud minu hobiks. Töötanud noore õpetajana koolis mõne aasta, tundsin tohutut tungi midagi veel teha ja nii sukeldusingi akadeemiliste uuringute maailma. Ega tavalisel inglise keele õpetajal doktorikraadi otseselt vaja lähe, aga põnev oli vaadata õppimist ja õpetamist hoopis teiselt tasandilt, astuda teatud perioodideks justkui teise keskkonda. Praegugi olen töö kõrvalt ülikoolis õpetanud ja töörühmades või nõukogudes osalenud. Ikka selleks, et näha haridust laiema nurga alt. 

LIISA PUUSEPP

Minu esimene katsetus õpetajaks õppida 1998. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis läks vett vedama ja teisel kursusel vahetasin eriala. Asusin õppima geoökoloogia õppekavale ning siit viis tee juba magistrantuuri ja lõpuks 2011. aastal doktoritöö kaitsmiseni ökoloogia erialal. Kuid rännakud (mh järeldoktorantuur Jaapanis), õppetöösse panustamine ülikoolis ja mitteformaalhariduses, teadurina töötamine Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuses (varasemalt ökoloogia instituut) ning laiem arusaam ühiskonda panustamisest tõid mind haridusprojektide juurde. Ennekõike olid fookuses keskkonnahariduse algatused ning üha enam ja laiemalt säästva arengu hariduse teemad: õppekava ülikoolis, koolitused, projektid, artiklid, juhendamine jne. Ja kuigi ma jätkasin ülikoolis tööd teadurina, tuli 2019. aastal väljakutse töötada keskkonnaministeeriumis keskkonnateadlikkuse nõunikuna, kus samuti keskkonnahariduse teemad laual. Kõik see viis selleni, et 2019. aasta sügisel olin taas üliõpilane ning 2021. aasta kevadel kaitsesin magistritöö haridusteadustes ja lõpuks on käes ka õpetajapaberid.

Ma ei õppinud ega töötanud selle nimel, et minust saaks koolijuht, aga eks see kõik oli eeltöö järgnevale. Selle aasta suvel alustasin Rakvere riigigümnaasiumi direktorina, et luua täiesti uus kool. Veel ei ole ühtegi õpilast ega õpetajat, koolimajagi alles ehitatakse. Kool avab oma uksed 2022. aasta 1. septembril. Aga koos loodava meeskonnaga on mul vägev võimalus luua kool, mis lähtub säästva arengu hariduse põhimõtetest, kus tähenduslikkus ja kogukondlikkus on väärtus. Kindlasti kasutan ma kooli loomise juures ära oma teadustöös õpitu ja praktikas kogetu. Ei saa salata, et oma olemasoleva võrgustiku poole olen juba pöördunud ja pöördun veel, et häid inimesi kaasata. Koostööd ülikooliga hoian ja loomulikult saab Rakvere kogukond sellest kõigest osa. 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!