Kas liiga palju teadmisi on ikka hea?
Ühel hommikul kooli sisenedes nägin, et üks algklassitüdruk hoiab kõhust kinni ja vaatab mind abipaluva näoga. Üks klassiõde oli teda jalaga kõhtu löönud. Kiirelt kutsusime kooliõe ja too viis ohvri endaga kaasa. Samal ajal pidin tundi alustama ja olin paanikas.
Jalaga kõhtu löömine on juba iseenesest hirmus tegu, aga selle tagajärjed võivad olla veel hullemad. Sündmus arenes kurjakuulutavas vaikuses, tegin lastele ettepaneku palvetada. Automaatselt panid mõned lapsed käed kokku ja silmad kinni. Mõni lastest vaatas mind lihtsalt hirmunud näoga. Palvetasin siis ise häälega väikese tüdruku eest. Oma palves andsin juhtumi Jumala kätte.
Ja siis saabus huvitav moment. Küsisin laste käest, kas on ehk veel keegi, kelle eest peaksime praegu kohe palvetama. Vaikus. Ütlesin, et nüüd on aeg palvetada ka lööja eest. Küsisin lööjalt, kas tal on hirm. Ta noogutas. Ja siis palvetasime ka tema eest, paludes talle hingerahu ja jõudu olukorraga toime tulla.
Õelus on piiritu
Pärast palvetamist muutus kogu klassis kuidagi väga vaikseks, et mitte öelda rahulikuks. Saime alustada tunniga, mis läks väga vaikses tempos edasi. Vist isegi laulsime midagi. Täpselt ei mäleta. Siis astus sisse kooliõde koos ohvriga, kel oli nüüd juba päris hea olla, kuid kurbus paistis ta näost endiselt.
Tund kulges lõpuni, ja mis kõige toredam, nii ohver kui lööja lahkusid koos teistega rõõmsas tujus nagu lapsed ikka. Olgu öeldud, et ohvri kõht valutas pärast seda juhtumit veel mitu kuud – mitte hullusti, aga tuletas ennast ikka ja jälle meelde.
Pärast seda lugu muutus midagi kardinaalselt. Nii lastes kui ka minus endas. Ja mõtteid tuli aina juurde, kuni otsustasin sellest kirjutada, sest agressiivsus lastes, ja mis salata, eriti täiskasvanutes, kogu meie ühiskonnas, aina kasvab. Õelusel ei tundu enam piire olevat.
Hiljuti avastasin Pinterestist mõttetera Jaapani koolilaste kohta. Neil ei ole eksameid kuni neljanda klassini. Selle asemel õpetatakse kahe esimese aasta jooksul head käitumist, et kujundada iseloomu. Selle peale meenub lugu, kuidas Kadri Hunt käis eesti lastega Jaapanis laulmas. Pärast seda olid lapsed päris pikka aega väga hästi käitunud.
Marju Lepajõe on oma loengus „Miks haridus on püha?“ seda teemat oma võluval kombel lahti harutanud. Missugune on siis haritud inimene? Haritud inimene teab, mida õppida, mida mitte, ja kuulab endast targemaid.
Tuleb välja, et haritud inimene valdab printsiipe. Üldisi printsiipe. Kuidas käituda ja olla ning mida erinevates olukordades teha. Jälgides olukorda nii riigis kui väiksemates ühiskondades, näiteks koolis, tundub mulle, et üldine arusaam heast käitumisest ja haridusest kaugeneb meist kõigist hirmuäratava kiirusega. Uudiseid ei taha enam üldse vaadata, sest solvamine ja kemplemine on valdav. Kogu aeg otsitakse süüdlasi ja tahetakse neid häbiposti panna. Selle asemel et üritada teisi mõista ja aidata omal moel.
Hirm ja segadus
Hirm on meil kõigil, kuid inimesed tulevad sellega toime väga erineval moel. Ja siin tulebki välja haritud inimese üldine printsiip. Enne kui ta mõistab kedagi või midagi hukka (haritud inimene seda tavaliselt ei teegi), kuulab ta ära kõik osapooled ja üritab neid mõista.
Kuidas saame lastelt nõuda head õppeedukust, kui ise ei oska mäekõrguse infotulvaga midagi peale hakata? Kuulame n-ö külajutte, mis levivad netis nagu katk, ja see on arukale inimesele ammu teada, et Google’i süsteem on programmeeritud nii, et söödab sulle ette just sellist infot, mida soovid. Siit jõuangi välja esseeni, mille on kirjutanud Juri Lotman – „Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem“. Ta võrdleb praegust tehnikaprogressi renessansiaegse tehnikarevolutsiooniga.
Teatavasti arvavad paljud harimata inimesed, et tõeline tehnikarevolutsioon leidis aset alles praegu. Natukenegi ajalugu tundev inimene aga nii ei arva. Mis juhtus näiteks siis, kui avastati trükikunst. See on võrreldav praeguse interneti plahvatusega, kus info sai üleöö kõigile kättesaadavaks. Kõiksugune info. Ja sellest ei tulnud esialgu muud kui suur kriis ja segadus.
Trükkimine lubas sälitada tarbetut infot. Samas sai nüüd oma mõtteid jäädvustada iga inimene oma individuaalsel moel. Tsiteerin Juri Lotmani: „Renessansiaja inimesed tajusid oma ajastut ennekõike kui kõigi võimaluste piiritut avaldumist.“ Kas tuleb tuttav ette?
See aga toimus mitusada aastat tagasi. Soovitan seda esseed kõigil lugeda. Hirm tundmatu ees valdas ka tol ajal väga haritud inimesi ja tulemuseks oli nõiajaht. Siit leian paralleeli praeguste juttudega vaktsineerimisest, mis olla maailma vägevate vandenõu inimkonna allutamiseks oma tahtele.
Tuleb palvetada
Hiljuti käis meil Vändra gümnaasiumis koolitaja Ervin Laanvee rääkimas refleksioonist töökeskkonnas ja selle positiivsest mõjust. Loeng oli kogu oma pikkuses väga paeluv ja ka kolleegid muutusid kuidagi rõõmsamaks ja avameelsemaks. Mulle jäi sealt paljude teiste seas meelde mõte: oma tegude eest vastutav õpetaja kogub enda õlgadele päris suure koorma, kui teeb iseseivalt otsuseid, mis ei pruugi kokku minna riigi antud juhistega. Ta viitas oma turjale.
Me teame kõik, mida tähendab pinge, mis sõna otseses mõttes koguneb meie kaelale ja võib teha valu. Kuid see pole minu arvates omane mitte ainult õpetajale, vaid igale lapsevanemale, kes tõsiselt pingutab oma lapse heaolu nimel. Ta peab vastu võtma ka otsuseid, mis lapsele esialgu üldse ei meeldi, ja sellega kaasneb oht muutuda lapse silmis ebapopulaarseks. Minu nüüdseks kolmeteistaastaseks saanud tütar Elise on mind tänanud nii mõnegi varem ebameeldivana tundunud otsuse eest.
Koolis kuulen laste suust üha enam, et neil on õigus midagi saada. Kohustustest ei räägi vabatahtlikult keegi. Selline suhtumine on üldine ka täiskasvanute seas. Lõpetangi mõtteteraga, mis on tegelikult hiigelsuur, Jumalast.
Paljud inimesed ütlevad, et näita mulle oma Jumalat, siis ma usun. Minu sõber pastor Olavi seletas seda umbes nii: „Kui sa näeksid Jumalat, langeksid hetkega surnult maha. Jumala auhiilgus ja puhtus ja headus, mis kokku teeb armastuse, on lihtsalt niivõrd suur, et inimene oma loomusega ei kannata seda välja.
Järelikult tähendab lunastus ka seda, et meil on alati midagi õppida nii eneselt kui ka teistelt, ja selles osas pakub Jumal meile lõputut abi, sest Ta ei mõista meid ebaõnnestumise korral hukka, vaid aitab meid õrnalt jälle püsti tõusta. Me peame seda ainult ise tahtma. Samas on see kõik vabatahtlik. Ta ei sunni meid, vaid laseb meil endil kõik variandid rahulikult pealt vaadates järgi proovida. Pane käsi oma pulsile ja mõistad, et Ta on sinuga.“
Soovitan veel kuulata kristlasest füüsiku Kalev Tarkpea loengut „Mis on füüsikaline maailmapilt?“. See algab vastusega küsimusele, mis saab siis, kui tal loengus n-ö mõistus otsa lõpeb. Tuleb palvetada.
Aitäh, Airi!
PALVETAMINE pole paha,
kuid iga kooli PÕHIÜLESANNE on õpetamisega koos ka KÕIKI lapsi KASVATADA. Selle aluseks on PEDAGOOGIKA. Just algklassides ja enne kooli toimub see psühholoogiliselt TINGITUD REFLEKSIDE kujundamisega, mis mõjub siiski normaaljaotuse kõverast lähtuvalt (ca 70-le protsendile)… Teistele -?
Seepärast rõhutataksegi, et pedagoogika on kahe äärmuse vahel – ühel pool südamliku jutuga kirikuõpetaja ja teisel pool kumminuiaga politseinik. Kes seda ei mõista, sel on raske kasvatustööd teha. ÕPETAJAD, õppigem tundma PEDAGOOGILIST PSÜHHOLOOGIAT ja arengupsühholoogiat (DIDAKTIKAST rääkimata)!
Hea Peep !
Olen Teie kirjutisi lugenud.
Olen Sinuga täiesti ühel nõul . Lapsed kannatavad isegi selle välja kui nende peale häält tõsta.
Kõige raskem osa selle juures on neile selgitada , miks ma seda teen. Kingitus on see, kui nad sind mõistavad. Nii et siis lastega on veel võimalik kuidagi kokkuleppele saada, aga täiskasvanutega on see peaaegu võimatu.
Mul on veel palju õppida.
Heade soovidega,
Airi
Tänan Teid, Airi ALVEE,
kaasamõtlemast! Aga on masendav, et peame tulema taas ja taas kõige lihtsamate asjade juurde koolis, sest praegune ÕPETAJAKOOLITUS on olematu. Kõik algas sellest, kui LAPS kuulutati täiskasvanuga VÕRDSEKS (mis on SUUR VALE). Põhjus – kui kuulata meie eksperte-nõustajaid-koolitajaid jne, siis pole nad ISE lugenud ühtki TEADUSLIKKU käsitlust ARENGUPSÜHHOLOOGIAST …
P.S. Minu raamatutes on vaid TEADUSELE toetuv tekst (koos üle 50-aastase koolipraktika ja koolieksperimentidega). Seepärast neid TEKSTE ei tahetagi avaldada …