KEELEKASTE ⟩ Loetavuse huvides

12. nov. 2021 Priit Põhjala - 2 kommentaari
Priit Põhjala.

Loetavussidekriips, mida vahel nimetatakse ka selgussidekriipsuks, on, nagu nimigi reedab, selline kirjavahemärk, mis aitab teha teatavaid keelendeid paremini loetavaks – silmale selgemaks ja mõttele mõnusamaks.

Võtame näiteks liitsõnad. Eesti keeles on neid tohutult palju, mida arvestades on ootuspärane, et leidub ka hea hulk selliseid liitumeid, mille ühenduskohas saab kokku kolm või neli ühesugust tähte. Ja kui säärased sõnad nagu „kotttool“, „pikkkõrv“, „üleeestiline“, „jäääärne“, „maaaadlik“ ja „töööö“ tunduvad ühesuguste tähtede kuhjumite tõttu pilgule häirivad ja rasked kokku lugeda, võibki neisse torgata loetavussidekriipsu („kott-tool“, „pikk-kõrv“, „üle-eestiline“, „jää-äärne“, „maa-aadlik“, „töö-öö“). See on sedasorti sidekriipsu kasutamise esimene juhtum.

Teine juhtum puudutab hästi pikki liitsõnu, nagu näiteks „olümpiapurjespordikeskus“ ja „allmaaraudteeliiniinspektor“. Nendeski võib loetavussidekriipsu kasutada, jälgides aga, et see paigutuks sobivasse kohta, jättes kokku liitsõna need osad, mis on seotud tugevamalt, ja lahutades need, mis on seotud nõrgemalt („olümpia-purjespordikeskus“, „allmaaraudteeliini-inspektor“). Kui paigutame sidekriipsu teisale, siis sõnaosade omavahelised seosed ja rõhuasetus kohe muutuvad („allmaaraudteeliini-inspektor“ on liik inspektoreid, „allmaaraudtee-liiniinspektor“ aga liik liiniinspektoreid).

Kolmandaks võib loetavussidekriips vajalikuks osutuda liitsõnades, mida saab nii-öelda eksilugeda. Kas näiteks „puurauk“ on „puur-auk“ või „puu-rauk“? Kas „eelõpetus“ on „eel-õpetus“ või „ee-lõpetus“? Enamasti annab kontekst muidugi selgust, ent alati siiski mitte, ja sidekriips võib iseäranis harvema variandi („puu-rauk“, „ee-lõpetus“) õigesti lugemisel abiks olla.

Neljas juhtum on seotud mitmesõnalistest nimedest saadud tuletistega. Võib kirjutada „micheldemontaigne’lik“, „riodejaneirolane“ ja „donquijote’lus“, aga kui soovime igaks juhuks näidata nime koostisosade piire, on omal kohal ka loetavussidekriips: „michel-de-montaigne’lik“, „rio-de-janeirolane“ ja „don-quijote’lus“.

Viiendaks võib loetavussidekriipsu kasutada suurtähtlühendite käänamisel ja nendest saadud tuletistes. Eriti asjakohane on sidekriips juhul, kui käändetunnus või tuletusliide algab l-tähega, muidu võidaks väikest l-i esimese hooga pidada hoopis suureks I-ks, see tähendab osaks lühendist, mitte käändetunnusest või tuletusliitest („OÜ-le“, mitte „OÜle“, „KGB-lane“, mitte „KGBlane“). Sidekriips hoiab ära ka ohu, et selge piir lühendi ja käändetunnuse või tuletusliite vahel kaob, kui tekst muutub läbinisti suurtäheliseks (võrdle variante „MMIL“ ja „MM-IL“, „ÕSIST“ ja „ÕS-IST“, „SSLIK“ ja „SS-LIK“).

Sarnastel põhjustel võib sidekriips osutuda vajalikuks numbritega kirjutatud arvsõnade käänamisel või numbreid sisaldavates liitsõnades – et täht l ei läheks kiirustades segi number 1-ga ja täht O number 0-ga: „101-le“ ja „355-leheküljeline“ on sageli selgemad kui „101le“ ja „355leheküljeline“, ja niisamuti on näiteks suurtäheliste „50-OOMISE“ ja „50OOMISEGA“. Järelemõtlik tasub olla ka Rooma numbritega järgarvsõnade käänamisel; kuidas tundub, kas aredam on „IIIle“ või hoopis „III-le“?

Kõikidel kirjeldatud puhkudel on loetavussidekriipsu kasutamine tänapäeval vabatahtlik, kirjutaja enda otsustada. See aga ei tähenda, et neid kriipse võiks hakata laduma igale poole, kuhu nad vähegi kõlbavat tunduvad – näiteks liitsõnusse, mille ühenduskohas on vaid kaks ühesugust tähte. Puudub ju tarvidus kirjutada „üheksa-auguline“, „üle-euroopaline“, „antiik-kirjandus“ ja „roosakas-sinine“, kui ka „üheksaauguline“, „üleeuroopaline“, „antiikkirjandus“ ja „roosakassinine“ ei ole liitsõnade vallas karastunud eestlase jaoks sugugi raskesti kokkuloetavad. Kui kõiki selliseid sõnu hakataks kirjutama sidekriipsuga, siis loetavuse või selguse osas mingit erilist võitu ei oleks, küll aga kannataks kirjaliku väljenduse ökonoomsus.

Hääle tõstmisega on samamoodi – see, et mõnel puhul võib, ei tähenda, et igal puhul võib. Vahel on hääle tõstmine kasulik, et sõnum selgemini kohale jõuaks, aga kes liiga palju karjub, see alahindab teisi, väsitab ennast, jätab narri mulje ja viiakse lõpuks kuhugi rahunema.


2 kommentaari teemale “KEELEKASTE ⟩ Loetavuse huvides”

  1. valdar parve ütleb:

    Lugupeetud semiootik!
    On kerged teemad ja rasked teemad.
    Raske teema on i-mitmusest loobumine – inetuma ja saamatuma emakeele kasuks. Seaduseid, eestlaseid, soomlaseid, kahtluseid ja nii edasi. Et see on nii, see on selge. Miks see nii on, see on ebaselgem. (Digitõlkel on oma osa, kuid mitte ainult.) Varsti tuleb ka venelaseid. Samas on äraspidi muutunud põhjusi (pl gen), mõisu, mis koolis on ajast aega aasta tüüpi sõnad.
    Raske teema on ka prosoodia ning häälikukõrgus. Raadioreklaamist: @neti.eqeq, ehkki poleks probleemi hääldada @neti.Ee või @neti.eE
    Raske teema on ka pilves (kus?) ja pilves (milline?) ning hulk sarnaseid, millega ilmateadustaja treenitakse ilmelamat emakeelehääldust ilmetuma vastu vahetams. See nakkab. Häält tõsame ja langetame ka teisiti kui kisades.

  2. Kagueestlane ütleb:

    Leian, et – pole parim lahend. Sõnaosi eristaks ka ‘: jää’äärne, allmaaraudteeliini’inspektor, maa’alune. – liialt lahutab, ‘ jääb vähemmärkavaks ega hakka silmale vastu.
    Segadus on endiselt võõrnimeliste sõnadega. Vanasti olid nad häälduslikud – marksist, donkihhotlus, nüüd püütakse säilitada vahenduskeele vormi, aru andmata, et paljude võõrsõnade kuju inglise ja prantsuse vahenduskeeles on ette vigased. Põhimõte peaks olema selline, et kirjutaja ise uurib häälduse järele, mitte lugeja. Lugeja on nagu koduperenaine, tema vajutab nupule ning tal pole vaja teada elektronjooniseid. Seega riiudižaneirulik või veelgi eestilikumalt riiudisaneirulik, meie ju tavakõnes ž ei häälda. Nii oleks kõigile kergem ja arusaadavam ning ka kirjutaja ise saaks teada, mida ta kirjutab.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!