Kes on eriline laps – kas ainult selline, kellel on tuvastatud hariduslikud erivajadused?

Oleme juba harjunud, et õpetajad, noorsootöötajad, haridusteadlased ja koolijuhid arutavad, psühholoogid ja logopeedid, arstid ja lapsevanemad tegutsevad nii igaüks omaette kui üheskoos nende laste heaolu nimel, kes pole tavalised, on teistsugused. On olemas sellised erilised lapsed.

Erilised lapsed „vajavad selget päevakava ja kommunikatsiooni, järjepidevust ning käitumisega seotud soodustusi/hüvesid või tagajärgi. Samuti vajavad nad palju armastust, toetust ja julgustamist,“ selgitab enesetunne.ee portaal. Jutt on lastest, kel on spetsialistide hinnangul aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Neil on keeruline alluda tavapärastele käitumisreeglitele, kirjutab oma kodulehel AS Eesti Lastefond. „ATH-lapsed“, öeldakse nende kohta. Need on teistsugused lapsed.

Kas tavalised ehk siis ilmselt ühesugused või samasugused lapsed, nagu tekstist selgub, ei vaja siis selget päevakava ja kommunikatsiooni? Ei vaja käitumisest tulenevat reaktsiooni vanematelt ja õpetajatelt – julgustamist või siis nõu, kuidas olukordadega paremini toime tulla? Ühesugused lapsed vajavad ehk erilistest vähem armastust ja toetust? 

Millised need ühesugused lapsed siis on? 

Erilistest erinevalt alluvad nad kergesti tavapärastele käitumisreeglitele. Nad teevad ilma eriliste pingutusteta igapäevaseid asju, saavutavad korrapäraselt ja õigeks ajaks ette nähtud õpiväljundid, näitavad üles mõõdukat aktiivsust lapsevanemale ja pedagoogile ning ühiskonnale meelepärases valdkonnas. Nende laste õpitulemused ja muud saavutused on ühtlaselt head. Nende lastega pole kellelgi muret. 

Mure on hoopis sellega, et meil napib õpetajaid, arste, infotehnolooge, äri- ja riigijuhte ning mitmeid muid spetsialiste, kelleks õppimisel ja saamisel eeldatakse üsna erilisi omadusi, mille hulgas julgus ja uuenduslikkus, loov mõtlemine ja tegutsemine pole sugugi viimasel kohal. 

Meil võiks samuti olla palju rohkem lastevanemaid, kes tunnevad end just lastevanematena õnnelike ja toimetulevatena – selleks tulevad ehk samuti kasuks mõned erilised omadused ja oskused? Kas tavapärastele käitumisreeglitele allumise harjumus ei ole pärssinud mõne omapärase joone väljakujunemist, millest oleks täiskasvanuna kasu ja abi? Võib-olla tuleks just erilisi eeldusi tavalistest kõrgemalt hinnata ja arendada – isegi siis, kui sellega ei kaasne iga kord reeglitele allumine? 

„Minu laps on eriline“

„Kui ta hommikul ärkab, siis hakkab ta naeratama veel enne, kui silmakesed avab – ainuüksi sellest tunnen tohutut rõõmu, seda saab mulle tuua vaid minu armas, kallis … Ta on eriline!“ Jagan selle noore ema emotsiooni, tunnen oma lastest rõõmu jätkuvalt, kuigi nad on juba ammu suureks kasvanud. Vennad ja õed, samade vanemate lapsed, aga kui erinevad, ja kui erilised!

Väljendil „eriline laps“ on ka teistsugune tähendus. Loen SA Eesti Lastefond portaalilt: „…vähim, mis HEV-lapse vanem oma lapse heaks teha saab, on võimalikult vara leppida tõsiasjaga, et laps on eriline, tunnistada seda endale ja teistele.“ 

Kas eriline laps on vaid selline, kellel on tuvastatud hariduslikud erivajadused? Miks peaksin „leppima“ sellega, et mu laps õpib teisiti kui praegune koolikorraldus valdavalt ette näeb – sõltumata sellest, kas ta hariduslikud erivajadused on ametlikult kindlaks tehtud? Proovin ju igal juhul korraldada lapse õppimise viisil, mis temale kõige paremini sobib, nii nagu on kõige parem temale. See on minu arvates iga lapsevanema loomulik käitumisviis – või pole? 

Iga lapsevanem tegutseb ju lapse heaks – nii palju ja hästi, kui suudab ja oskab, muidugi oma võimaluste piires. Miks räägitakse „vähimast“ ning mis oleks see „enim“, mida lapsevanem teha saaks? 

Võib-olla on asi suhtumises: kui pean oma last eriliseks, siis püüan anda oma parima. Aga kui last peetakse tavaliseks, poleks mul lapsevanemana nagu põhjustki pingutada? Ma usun, et kahjuks teavad liigagi paljud tänapäeva täiskasvanud väga hästi omast käest, mida tunneb laps, keda vanemad täiesti tavaliseks peavad.

NEET-noored on erilised

Jah, just nimelt NEET-noored on erilised. Nende heaks on mitmes Eesti linnas kuus aastat rakendatud programmi „Noorte tugila“, mille jaoks koostasime Eesti avatud noortekeskuste tegevuskava aastateks 2015–2018, mis võimaldas neil aastatel toetada ligi 8000 noort vanuses 15–26. Programmi tegevus jätkub aastatel 2019–2021. Ootus on jõuda 6000 nooreni. „NEET-noorteks kutsutakse Eestis selliseid 15–26-aastaseid isikuid, kes on „õppimise või töötamisega hõivamata“. 

Statistikaametil on mitu tabelit, mille pealkirjas seisab „NEET-noor“. Tabel NH24 ütleb, et 2020. aastal oleks võinud NEET-templi lüüa igale kümnendale noorele vanuses 15–26 eluaastat. Tabel NH01 ütleb omakorda, et noori vanuses 17–26 aastat oli kokku 128 522. NEET-noori tundub nende hulgas olevat ligi 13 000, kokku enamgi, kui 15–16 aasta vanused juurde lisada.

Ma praegu ei õpi ega tööta, olgu, aga miks peab mind kutsuma hüüdnimega NEET? Miks ma peaksin end ise NEET-iks tunnistama, kui tahaksin Noorte Tugilast näiteks õppimise või töötamise kohta nõu küsida? Kas ilma selleta kuidagi ei saaks? Kui olen tavaline, siis tugilast mind ilmselt lausa välja ei aeta, kui sinna midagi küsima lähen, ent kindlasti nähakse seal parema meelega teistsuguseid. Olemegi teistsuguste, eriliste juures tagasi. Harjunud lapsi lahterdama, jätkatakse sama noortega. 

Noorte Tugila on iga aasta pakkunud nõu ligi kahele tuhandele noorele, keda pidi enne NEET-iks tunnistama. Et leida koos võimalus saata noor ikkagi sellesse samasse kooli, kus tal seni pole kohta olnud – mitte füüsilist, vaid vaimset, sotsiaalset, intellektuaalset. Muidu käiks ta seal ju edasi. Või suunata tööandja juurde, kel on loodetavasti oidu noore võimeid ja andeid ühiskonna hüvanguks tööle panna – või ei ole. 

Ühiskond ei suuda liiga paljudele noortele sobivat elukeskkonda pakkuda, ta on abi pakkumas vaid siis, kui abivajaja sildistamisega nõustub. Oli eriline laps, nüüd on NEET-noor … 

Lõpetame selle ära. Lõpetame ära lahterdamise ja hüüdnimede panemise, sildistamise – olgu see ATH-laps, NEET-noor või miski muu. Lõpetame ära hüüdnimede kasutamise ameti- ja tavakõnes. „Iga laps õpib oma võimete kohaselt“ ei kõla üldse mitte halvustavalt, kui välismaist tarkust kuulata-lugeda. See tähendab seal kaugel humanistlikul pedagoogilisel maastikul vaid seda, et iga laps vajab õppimiseks isemoodi tingimusi ja tuge. Iga laps.

Kui teeme keele korda, hakkab ehk „laps on eriline“ käima iga lapse kohta, kaotab oma kliinilise tagamõtte. Ja nii saabub tasapisi arusaam, et iga laps õpibki isemoodi, ning sõna „inklusiivne“ tuleb samuti põhjalikult ära unustada.