Kui palju on koolimajas päevavalgust?

15.‒17. novembrini toimus Kopenhaagenis VELUX-i arhitektuurikonverents „Build for Life“ („Ehitame elu jaoks“), mille üks peateema oli siseruumide valgustamine loomuliku päevavalgusega.

Muidugi on rõõmustav, et lisaks riikide kliimakonverentsidele toimuvad ka arhitektidel ülemaailmsed arutelud selle üle, kuidas ehitada nii, et oleks parem nii inimestel kui ka looduskeskkonnal. Samuti on arusaadav, et konverentsi korraldas VELUX, sest see katuseakende firma on toonud päevavalgust paljudesse katusekorrusel asuvatesse ruumidesse, ilma et oleks pidanud kogu maja ümber ehitama. Konverentsi teine peateema oligi säästlik ehitamine.

Aga mida räägiti koolimajade kohta?

Väga huvitav oli hiina arhitekti Li Hu ettekanne, kus ta tutvustas arhitektuurifirma Open Architects loomingut ja sealhulgas Shanghais asuvat 2000 õpilasele mõeldud õppimisküla. Tavaliselt mahutatakse suurriigis paar tuhat õpilast ära ühte megakorpusse, kuid Open Architects lähtus vanasõnast „Last kasvatab kogu küla“ ja ehitas ühe suure asemel 13 väiksemat eriilmelist hoonet. Neist seitse on kuubikujulised viiekorruselised õppehooned, mille igale korrusele mahub vaid paar klassiruumi. Nende hoonete klassidesse pääseb päevavalgus igast ilmakaarest. Selle õppimisküla spordisaali ja ujula katustest moodustavad 50% katuseaknad ja looduslikku päevavalgust on sealgi. Kahel tünnikujulisel õpilaskodul on välisseinad peaaegu üleni aknad.

Hiina arhitekt Ye Qing tutvustas Shenzheni hooneid, kus ka soklikorruse ruume valgustatakse loomuliku päevavalgusega. Selleks kaevatakse vundamendi ümber süvend ja kaetakse see klaaskatusega. Kandvatesse seintesse, kuhu suuri aknaid teha ei saa, disainitakse peopesasuurused aknakesed. Kõige ülemise korruse ruumil on ümmargused katuseaknad – ülevalt tulev valgus sobib hästi kunstiklassi.

Mõnevõrra üllatas, et hiinlased kasutavad soojemate piirkondade koolimajades loomulikku ventilatsiooni. Selleks ehitatakse koolimaja üks korpus võimalikult kõrge ja kasutatakse seda tõmbekorstnana. Et loomulik ventilatsioon toimiks, on koolimaja seintes palju augukesi, kust värske õhk sisse pääseb. Võimlal on lisaks augukestele paarkümmend otse õue avanevat ust, mis tehakse kõik lahti siis, kui on vaja põhjalikumalt tuulutada. Väidetavalt on loomulik ventilatsioon sundventilatsioonist odavam, aga kas ta ka COVID-i vastu aitab, sellest ei räägitud.

Kuna konverentsi teemaks oli säästlik ehitamine, tutvustati ka koolihooneid, mille katused koguvad vihmavett. Nendes koolides kasvavad nii katusel, rõdudel kui ka aatriumis suured puud, põõsastest ja rohttaimedest rääkimata. Vähem ootamatu oli, et Hiinas peavad koolimajad olema taifuuni- ja maavärinakindlad.

Eesti koolid on tasemel

Konverentsi ettekandjad kuvasid nutitahvlile päevavalguse kohta rohkesti andmeid. Tuli välja, et mida kõrgem hoone, seda rohkem vaba ruumi peab tema ümber olema. Vaadati ka, missuguseid norme on ruumide päevavalgusele kehtestatud. Nägime, et mida aasta edasi, seda rohkem näevad normid siseruumides loomulikku päevavalgust ette.

Eesti riigigümnaasiumide uued hooned on loomuliku päevavalguse aspektist minu arvates maailma parimatega täiesti võrdsel tasemel – vähemalt sellel konverentsil nähtud slaidide põhjal otsustades. Ka Nõukogude aja tüüpkoolimajad on päevavalgusega suhteliselt hästi valgustatud, seevastu on vanemad koolihooned mõnevõrra hämaramad.