Külvasin heldele põllule (9): Mis minuga juhtus?
Sissejuhatuseks
Oma mälestused õpetaja-aastatest panin kirja aastal, mil järjekordselt oli tuttavatega juttu, et koolides on väga palju vägivalda ja pandeemia tõttu on aeg üldse keeruline. Mulle meenusid aastad 1959 ja 1960–1962. Aastal 1959 olin õpetaja Muhus Piiri 7-klassilises koolis ning aastatel 1960–1962 Saaremaa Leisi keskkoolis, enda kooliaeg alles värskena meeles.
Olin otsustanud valida õpetajaameti ja seepärast hakkasin meelsasti õpetajaks, kui see ettepanek mulle tehti. Nooruke ja optimistlik olin. Teadsin-tunnetasin, et suhtun oma õpilastesse heatahtlikult, soovisin õpetada neile ka elutarkust. Ja aeg ei petnud mind – ma külvasin heldele põllule. Rohkem kui poole sajandi tagune eluperiood kujunes huvitavaks, sisukaks, tänulikuks …
Enda Naaber, Saaremaa
II OSA: Kas õpetaja võib ka valetada?
III OSA: Lugesin lastele Juhan Liivi
IV osa: Mida ütles kirjanik Aadu Hint?
VI OSA: Vaimustus Jack Londonist
VII OSA: Kas kummaline Karoly Stern?
VIII OSA: Oli igasuguseid õpetajaid
Meie parteialgorganisatsiooni sekretär Leili Maaker kutsus mind enda juurde koju. Ütlesin talle, et unistan pääseda Tartu ülikooli. „Sa ei saa sinna üldsegi sisse, kui sa pole parteis!“ ütles ta.
• • •
Leili muudkui korrutas: „Sa ei pääse ülikooli ilma parteipiletita!“ Jäin uskuma, kuid järgmise nädala lõpul sõitsin koju ja rääkisin emale kogu selle loo ära. Ta oli algul nõutu. Lõpuks ütles: „Ega sa vist sellest parteist pääse!“
Küsisin nõu ka oma onutütrelt Milvi Üksikult, kes oli partei liige ja seetõttu saanud rajooni haridusosakonna juhatajaks. „Ega see sul tükki küljest võta,“ ütles ta.
Uue töönädala algul kirjutasin parteisekretäri dikteerimise järgi avalduse NLKP-sse astumiseks. Mind lubati liikmeks vastu võtta 1. mail. Tegin veel ühe sammu – ostsin endale mootorratta, et saaksin kohe pärast tunde koju Muhusse ja varahommikul tagasi sõita. Bussiühendus seda ei võimaldanud. Tahtsin emaga tihedamini koos olla. Ja koduõue suurte puude all mediteerida oma sammude üle …
Tädi Juula pani mulle seda väga pahaks, et olin nõus parteisse astuma. Ema aga … lohutas. Ta nii väga tahtis, et ma kõrgkooli läheks. Ja ma ise maalisin endale vaimusilmas pilte, kuidas ma ülikooli uksest sisse astun, kui mul on sisseastumiseksamid seljataga ja olen üliõpilane. Olin Tartus varem käinud, aga teadsin ülikoolihoonet ainult välimuse järgi. Olin oma suguvõsas esimene, kes Tartu ülikooli kirbule võttis.
• • •
Ühel õhtul kodus Muhus pihtis ema mulle: „Ma mõtlesin siis, kui sa keskkooli lõpetasid, et võiksid mehele minna ja hakata lapsi sünnitama, raha teenima. Aga sa ise valisid teise tee, ja sul on vist õigus.“
Sel ajal kuulsin tihti Heli Läätse laulmas „Maikuu, suur toomepuu …“ Olin ellu armunud! Mõte ülikoolist andis mulle inglitiivad – olin koolitundides vallatu ja ülemeelik, olin jõudnud selgusele, et murran elust läbi. Kujutasin ette, kuidas tulen Leisi keskkooli tagasi kõrgkooli diplomiga. Oli eriline maikuu 1962.
1. mai hommikul läksin enne kooliminekut jõe äärest läbi ja kohtusin seal oma „kallimaga“. Tegelikult olime head sõbrad. Kultuurhommikuks sel päeval olime tõesti hästi ette valmistatud. Direktor Boris Kivi tuli mind pärast tänama. Kell kaks päeval oli parteialgorganisatsiooni koosolek ja mu avaldus Leili Maakeri käes. Olin … õnnelik! „Protseduur“ kestis kõigest veerand tundi. Siis hakati õpetajate toas pidulauda katma, et 1. maid tähistada. Panin selga oma keskkooli lõpupeo piduliku kleidi ja istusin hetkeks korteris raadio ette. Lauldi mu lemmiklaulu „Domino“.
„Domino, Domino, miks nii kurvad on sinu silmad?“ Keerasin kiiresti raadio kinni ja astusin koolimaja poole.
Kõik oli seal nii pidulik, õpetajad sagisid ärevuses ja rõõmus ringi. Kelleski polnud õppeaasta lõpu väsimust, mis hakkas tavaliselt kuskil märtsikuust pihta. Leili Maaker võttis mul käest ja ütles, et ma istuvat täna aukohale – direktori kõrvale.
Tähistamine algas täpselt kell 14. Direktor pidas lühikese kõne õpetajate missioonitunnetusest. Leili Maaker ei rääkinud ka pikalt. Mu päevikus on järgmised read: „Ta (Leili) oli mulle äkki inimlikult lähedasem, sest tema rõõm parteiridade kasvu üle oli nii suur ja siiras!“
Kui me siis klaasi tõstsime, märkasin, et kõigil oli klaas viinaga. Aga ma ei olnud elus viina suu sissegi võtnud. Palusin napsiklaasi, täis kuiva veini. Lauas tõusis sumin: „Joo, ära pelga! Mis see üks klaas sulle teeb!“ Kõhklesin, kuid lõpuks kummutasin „hurraa!“ saatel klaasi põhjani.
Leili pakkus mulle sigaretti. See polnud mul elus esimene … Orissaare keskkooli lõpuklassis olin mõned korrad mere ääres suure kivi taga klassikaaslase Ingega paar suitsu tõmmanud. Nüüd võis seda äkki teha avalikult. Võtsin kõrgendatud meeleolus sigareti vastu ja et ma pahvisin seda kohmetult, said kõik naerda. Mulle valati veel ja veel viina!
Korraga tundsin, et silme ees kõik kõigub, ja vaarusin lauast üles. Ei jõudnud kaugemale kui õpetajate riidehoidu, kuhu Leili mulle järele tuli. Oksendasin meeletult.
• • •
Kui ärkasin, oli keskpäev. Olin koolimineku sisse maganud. Kuid ma polnuks saanudki kooli minna, sest süda oli ikka veel paha. Tegin endale kanget kohvi, söögiisu polnud.
Õhtul tuli mulle külla kolleeg Leida Tuutmaa. „Jumal tänatud, sa oled elus! Mis sinuga eile õieti juhtus? Miks sa seda tegid?“
„Ma ei tea, Leida … Ja kas ma tohingi enam kooli minna? Esimese peapesu saan direktorilt.“
„Ei saa, ma räägin temaga. Kõik said ju aru, et sa polnud viinaga harjunud.“
Füüsiliselt põdesin seda terve kuu. Aga mis juhtus koolis …
Läksin kuuenda klassi tundi. Lapsed vaatasid mind väga tähelepanelikult. Tunni keskel nägin, et Eero annab mingi kirja eesistuvale klassikaaslasele. Kiri hakkas rändama, lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja laususin väga võimukalt: „Palun andke see kiri siia!“
Sain kirja, avasin selle. Seal oli kirjutatud: „Õpetaja Naaber joob ja suitsetab!“ Jätsin tunni pooleli, läksin õpetajate riidehoidu ja nutsin peatäie. Õnneks kestis veel tund ja kedagi teist polnud liikumas. Järgmises klassis möödus tund rahulikult.
See oli mulle masendav õhtupoolik. Peas kumises „Domino, Domino, miks nii kurvad on sinu silmad.“ Kõik olid seda 1. mai peol minu auks laulnud!
„Minge kõik sitale!“ mõtlesin ja kohkusin oma kurjusest.
• • •
Järgmisel päeval olin koolis vaiksem kui hiir, kes on kassi märganud. Õppeaastat oli jäänud veel nii palju, et jõudsin mõlemas klassis anda kirjandi vabateema. Ja kutsusin kahel päeval klassid Leisi jõe äärde.
Igaüks istus, kuhu juhtus. „Nüüd kirjutate sellest, mida te enda ümber märkate, näete, tunnete …“ Mu idee oli õpilastele rohkem meeltmööda, kui olin arvanud. Nad tundsid end äkki vabamatena kui klassis koolipingis.
Ise olin mõtetega Tartus. Tahtsin juba kiiremini ära, sest õhus hõljus nukralt lõppenud 1. mai keskpäev.
• • •
Aga pidin olema nii kaua koolis, et lõpuklassi kirjandite kirjutamisel eksamil osaleda.
Nende kirjandusõpetaja oli range. Kogu aeg jalutas pinkide vahel, et keegi ei spikerdaks. Olin tagalauas istumisest tüdinenud ja astusin ühe õpilase juurde ning piilusin, mida ta kirjutas. Märkasin kahte viga – üks koma oli puudu ja üks kokkukirjutamise viga oli ka. Ja ma … näitasin talle need vead. Noormees vaatas säravi silmil mu poole, aga mina astusin tagasi oma pinki istuma.
Leisi keskkooli lõpupidu oli ülev. Koos õpetajatega mindi mere äärde ja kadastikesse. Abituriendid haarasid mind teel käevangu ja nii me lauldes läksime. Mu Leisi-päevade sõber aga lausa tiris mind nende käest lahti. Ja läksime kahekesi Triigi randa, kus olime kord talvel suuskadega liiga kaugele sõitnud ning vaevu pääsenud tormist.
Korraga mõtlesin teisest tormist – maipeost. Ja esimest korda rääkisin sellest oma noormehele. Ta naeris lõbusalt ja istusime kadakapõõsa äärde suurele kivile, seljad vastakuti. Tundsin tema tugevust ja nukrus kadus. Teadsin, et minu Tartu-tee ei vii meid lahku. Ja et tal endal on kavatsus minna aasta pärast edasi õppima Tallinna.
Nii sukeldusin suvesse – pingelisse õppimisse sisseastumiseksamiteks ülikooli. Käisin vahele Leisi jõe ääres. Kaks nädalat jätsin nõnda Leisiga hüvasti ja juulis kolisin Muhusse koju.
Midagi olulist oli seljataha jäänud, midagi olulist ootas ees.
Külade tühjenemise aegu teadsin kindlalt, et tulen aastate pärast saarele tagasi. Siin ma nüüd olen – mälestused hellad ja jõuduandvad!
Lõpp.