Lastekaitsetöötajad: koroonaaeg tõi uusi probleeme ja võimendas vanu
Koroonapandeemiast tingitud distantsõpe tõi osal õpilastel kaasa õpiraskused ja haridusliku mahajäämuse, noorte seas sagenesid ärevushäired ja depressioon, enesevigastamine ja suitsidaalne käitumine. See kõik on suurendanud lastekaitsetöötajate koormust, kelle hinnangul on kriis toonud kaasa nii uusi probleeme kui ka võimendanud vanu.
Mari-Liis Leivalt: „Kui laps ei saa elada harjumuspärast elu, võibki kõik tunduda mõttetu“
Hiiumaa valla lastekaitsespetsialist Mari-Liis Leivalt, kas lapsi, kes mingil põhjusel ei taha koolis käia, on varasemast rohkem?
Jah, neid lapsi on rohkem ning põhjused, miks nad kooli ei jõua, on muutunud. Varem olid õpilased, kes koolis ei tahtnud käia, enamasti ka politsei vaateväljas, praegu on puudujate seas üha rohkem lapsi, kes saavad õppimisega hakkama ja on muidu tublid. Üht konkreetset põhjust siin välja tuua ei saagi, selle taga on terve põhjuste kompleks. Kui laps meile avameelselt oma murest räägib, saame teada, mis tema käitumise taga on. Keeruline on siis, kui laps on endasse tõmbunud ega soovi suhelda. Siis tuleb tegutseda katse-eksituse meetodil: proovida ühte ja teist ning vaadata, mis kõige paremini toimib. Teeme hästi palju koostööd kooliga, uurime, mida kool on teinud, ja mõtleme koos, mida veel teha saaks.
Algklassilapsel, kes koolikohustust ei täida, on selleks enamasti mingi tervislik põhjus, samamoodi erivajadusega lapsel. Teismeeas aga kipuvad koolist kõrvale jääma lapsed, kelle puhul õpetajad ega lähedased ei ole osanud mingeid ohumärke tähele panna. Laps, kes on korralikult koolis käinud ja kellel hinded on korras, hakkab kurtma, et tal pea valutab. Peavalud lähevad sagedasemaks ja ühel hetkel on puudumiste arv nii suur, et ta ei tule enam õppimise ja koolis käimisega toime. Siis hakkavad häirekellad tööle. Kui laps lõpuks oma probleemide puntraga meie juurde jõuab, püüame minna ajas tagasi ja vaadata, millised sündmused ja muutused tema elus on toimunud, mis millele järgnes, et jõuda algpõhjuseni. Mida pikemalt õpilane koolist eemal on olnud, seda keerulisem on põhjusele jälile saada.
Kas mõne lapse puhul läksid distantsõppe ajal asjad käest ära?
Jah, sellest on ka palju räägitud, et distantsõpe jättis õpilaste teadmistesse lüngad. Raskem oli neil, kelle vanemad käisid tööl ja kes pidid kodus üksi hakkama saama. Paremini said hakkama õpilased, kellel üks vanem jäi koju. Samuti tõi distantsõpe kodused probleemid rohkem esile, kõik see, mis seni varjus oli, võimendus. Oma mõju oli ka sellel, kui vanemad kaotasid töö. Paljud Hiiumaa laste vanemad käivad välisriigis tööl ega saanud ühtäkki enam tööle minna. See kõik mõjutas suhteid peres. Rohkem oli peretülisid ja koduvägivalda, mille laps võtab kõik endaga kooli kaasa. Kui kodus on asjad halvasti ja koolis tulevad ebaõnnestumised, on mõistetav, miks lastel raske on.
Õpilaste vaimne tervis on aina suurem murekoht. Üks põhjus on see, et teismelise jaoks on äärmiselt oluline sõpradega kokku saada ja suhelda. Kui ta ei saa käia koolis, huviringis ega trennis, on ta sotsiaalsest elust otsekui ära lõigatud. Lapsed, kes juba varem veetsid liiga palju aega arvutis, olid nüüd veelgi rohkem ekraani taha, kogu suhtlemine koliski internetti. Kui ollakse päevast päeva poole ööni üleval, ei saa aju välja puhata. Kui noorelt inimeselt tema harjumuspärane elu ära võtta, võibki elu tunduda talle üsna mõttetu, eriti nõrgema psüühikaga noorele. Kui siis ei leita endas jõudu ja motivatsiooni august välja tulla ja edasi minna, nähaksegi lahendusena ennast kahjustavaid käitumisviise. Ka suitsiidsete laste arv on kasvanud.
Kui kättesaadav psühhiaatriline abi Hiiumaal on?
Ei ole kättesaadav. Hiiumaal käib laupäeviti mandrilt täiskasvanute psühhiaater, meie lapsed käivad aga kõik mandril psühhiaatri juures. See on suur murekoht igal pool Eestis, et lastepsühhiaatreid on vähe, järjekorrad nende juurde pikad ja keeruline uuringutele saada. Põhjalikumaid uuringuid saab teha ainult mandril, mis kõik võtab aega. Mõnele lapsele võibki abi hiljaks jääda.
Mida te teete, kui abivajav laps teieni jõuab?
Meieni jõuavad enamasti keerulised lood, millega kool üksi hakkama ei saa. Tutvume lapse koduga, vestleme lapse ja tema lähedastega, teeme koostööd õpetajate ja kooliga. Hiiumaa kaheksast koolist on ainult Kärdla põhikoolis kogu tugimeeskond olemas, väiksemates koolides on tugispetsialistid ametis osalise koormusega ja mõnel õpetajal on vajalik ettevalmistus. Vald võttis tööle psühholoogi, kes käib koolides õpilasi nõustamas. Vajadusel korraldame koolides ümarlaudu, kaasame spetsialiste, teeme koostööd noortekeskuste töötajatega. Olen ka ise seitse aastat noorsootööd teinud ja tean, et lapsed julgevad end noortekeskuses rohkem avada ning koolimuredest ja pereprobleemidest rääkida. Kui noorsootöötaja tajub, et lapse mure on läinud väga suureks ja on vaja sekkuda, on ta meiega ühendust võtnud. Siis kohtume ja arutame, kuidas saame last aidata.
Oleme suunanud lapsi ka mitmesugustesse programmidesse. Papaveri nõustamiskeskuse programmis käivad Hiiumaa lapsed Haapsalus, kohapeal on olemas multidimensionaalse pereteraapia (MDFT) programm, kus nelja kuni kuue kuu vältel tehakse intensiivselt tööd lapsega, tema perega, kooliga, huvikooliga, kus laps käib. Mõne lapse puhul, kellel on tekkinud konflikt kaaslaste või õpetajatega, on kasuks tulnud koolivahetus. Ehkki mõnel on tulnud klassi korrata, on nad suutnud põhikooli lõpetada. Kui n-ö pehmed meetodid on kõik läbi proovitud, aga neist abi ei ole, on järgmine samm kinnine lasteasutus. Meie vallast ei ole viimasel ajal õpilasi erikooli läinud, koolid aitavad last viimase võimaluseni.
Ütlesite, et ka pereprobleeme on juurde tulnud. Kas see näitab, et vanemad ei saa laste kasvatamisega hakkama?
See näitab, et kasvatus eeldab ka reegleid ja piiride seadmist ning see, mida vabakasvatuseks peetakse, on tihti kasvatamatus. Kui väiksest peast on lubatud lapsel kõike teha, ei ole mõtet hiljem imestada, miks laps sõna ei kuula ja kokkulepetest kinni ei pea. Lastekaitsetöötajatel tuleb alati tegeleda ka perega.
Mõne loo puhul suhtlemegi ainult vanematega, et last peres toimuvast võimalikult palju säästa. Kõik pered kahjuks ei lase end aidata. Oleme ju kõrvalised isikud, kes nende eraellu sekkuvad. Mõni vanem ei saa aru, mis sellest on, kui ta igal õhtul mõne õlle joob või tüli käigus kellelegi hoobi annab. Laste eraldamist perest meie vallas tihti ette ei tule, kuid mõned korrad aastas seda juhtub. Kõige raskemad lood ongi need, kus ei ole head lahendust.
Kas lapsed on teie hinnangul muutunud?
Jah, lapsed on muutunud. Eelmised põlvkonnad kasvasid üles ilma arvutite ja nutitelefonideta, meie lapsed aga ei kujuta elu nutimaailmata ette. Meie enda ja meie laste lapsepõlv on väga erinev. Ilmselt on see ka põhjus, miks me alati ei oska lapsi mõista. Minu peres olid lapsena kodus loomad, palju tuli teha talutöid, vanematel kartuli- ja suhkrupeedipõllul abiks käia, lastel olid oma kohustused. Kui varem tegid vanemad lastega palju asju koos, siis tänapäeval teeb ema ise kõik ruttu ära ning lastel peaaegu ei olegi kodus kohustusi. Koos tegemist on üha vähem, elutempo meeletu. Juba siia on konflikt sisse kirjutatud.
Elame väga kiiresti muutuvas maailmas, kus me ei oska enam võtta aega iseendale, lastele, perele. Kogu aeg on kiire, pidevalt on vaja kuhugi minna, vanemad peavad raha teenima, lapsed on palju üksi ja peavad ise hakkama saama. Kui siis ühel hetkel enam ei jõua sellel rattal kaasa joosta, aga kõik teised ümberringi tormavad, võibki tekkida väärtusetuse tunne. Tegelikult saab igaüks ise oma suhtumist muuta, üksteist rohkem märgata, ära kuulata, olla üksteise suhtes lugupidavam.
Natalja Grusdam: „Õppeedukusest palju olulisem on lapse heaolu“
Rae valla lastekaitse peaspetsialist Natalja Grusdam, mis vanuses kõige sagedamini juhtub, et laps ei taha enam kooli minna?
See on ajaga muutunud. Varem juhtus seda pigem seitsmendas-kaheksandas klassis, nüüd tuleb ette, et lapsed ei taha kooli minna juba nooremas eas, neljandas-viiendas klassis. Püüamegi siis koos lapse, tema pere ja kooli tugimeeskonnaga selgust saada, milles on põhjus: kas põhjuseks on lapse märkamata jäänud erivajadus, kas vanematel on raskusi, mistõttu laps ei saa kodus piisavalt hoolt ja tuge, või midagi muud.
Sageli selgubki, et põhjused on peres. Koroonaaeg pani ka peresuhted proovile, rohkem on meie poole pöördutud seoses lähisuhtevägivallaga, samuti on rohkem vanemate vaidlusi hooldusõiguse ja suhtluskorra teemal, mis on jõudnud ka kohtusse. Vanemate tülide ja vaidluste tõttu kannatab kõige rohkem laps. Kui ilmneb, et laps ei jõua kooli, sest peres on probleemid, ei saa me tegeleda ainult lapse koolikohustuse mittetäitmisega, vaid peame vaatama juhtumit tervikuna. Kõige tähtsam on aidata last ja toetada vanemaid, et kodus tekkinud raskused saaksid võimalikult kiiresti lahenduse. Sõltuvalt juhtumist proovime suunata vanemad pereteraapiasse, soovitame perelepitusteenust – lastekaitsetöös on alati fookuses lapse huvid ja heaolu. Tahan rõhutada, et õppeedukusest palju olulisem on lapse heaolu ning see, et laps oleks rahul ja õnnelik.
Kas koroonaaeg ja distantsõpe on toonud kaasa rohkem vaimse tervise probleeme?
Pandeemiaaeg on mõjunud lastele erinevalt. Teame, et mõnele lapsele sobis kodus õppimine väga hästi, eriti kui vanematel oli võimalus kodus olla ja teda toetada. Osa lapsi aga ei saanud hakkama. Kõige rohkem said kannatada lapsed, kes ka varem vajasid abi ja tuge. Distantsõppe ajal võisid nad jääda märkamatuks. Koolis kohapeal märkab õpetaja abivajavat last, oskab õigel ajal sekkuda, abistada. Kui õpetaja on kättesaadav üksnes interneti kaudu, aga lapsel on lisaks õpioskustele puudu ka sotsiaalsetest oskustest, kui ta kardabki abi küsida ning tema ümber ei ole piisavalt lähedasi inimesi või nad on hõivatud, jääb laps oma murega üksi. Mure ja mahajäämus suurenevad iga päevaga ja lõpptulemus on, et laps lihtsalt ei tule enam kooli ja temaga on väga raske ühendust saada.
Septembris, kui kooliaasta algas, hakkasid koolid õpilaste teadmisi testima, et saada aru, kui suur on mahajäämus ja kus on teadmistes lüngad. See tekitas hirmu ja ärevust ka heade õpitulemustega õpilastes. Lastekaitsetöötajad said palju pöördumisi selle kohta, et lapsed kardavad. Kui noortega avameelselt rääkida, selgub, et paljudel neist on olnud suitsiidimõtteid ja paraku on tehtud ka suitsiidikatseid. Õpilased suhtlevad omavahel internetis, kus nad vahetavad infot ka neil teemadel. Noored ei mõista, et eneselõikumisel ja igasugusel ennast kahjustaval käitumisel, mida tehakse oma sisemise valu ja ängi vaigistamiseks, võivad olla pöördumatud tagajärjed.
Seda olulisem on usaldusväärne täiskasvanu, kes noort toetab ja talle asja selgitab. On see siis koolis õpetaja või kodus lapsevanem, noortega tuleb rääkida hästi ausalt. Oleme kutsunud vanemaid oma probleemidega julgelt pöörduma lastekaitsetöötajate poole, et saaksime psühholoogilise nõustamise, pereteraapia ja muude abistavate teenustega appi tulla. Sügava depressiooni ja enesetapumõtetega laste puhul kaasame psühhiaatri. Psühhiaatriline abi on halvasti kättesaadav ja ootejärjekorrad on pikad. Raskustest hoolimata on meil õnnestunud leida teenuseosutajaid, kelle kaudu üritame lapsele kiiremas korras abi pakkuda.
Kui suur probleem on noorte hulgas sõltuvus meelemürkidest?
See on suur probleem. Internetikeskkonnast saadakse infot uute ainete kohta turul ja selle kohta, kust neid osta saab. Täiskasvanu jaoks on see suletud keskkond, mida noored oskavad varjata, vanemad ei pruugi midagi teada. Seepärast võikski küsida spetsialisti käest nõu. Selles osas teeme koostööd noorsoopolitseiga ja osa juhtumite puhul kaasame ka politseitöötajaid.
Kui olulisel kohal lastekaitsetöös on kodukülastused?
Kodukülastused on väga olulised, sest peret kaasamata ei saagi last aidata ning probleemi lahendada. Kodukülastus on lastekaitse oluline töövahend. Koostöös perega pannakse paika tegevuskava, koostatakse või vaadatakse üle lapse juhtumiplaan ning tagasisidestatakse kogu abistamise protsessi. Oleme teinud ka videokohtumisi Teamsi, Zoomi ja Skype’i kaudu, noored ise eelistavad sageli suhelda kirjalikult ja Messengeri kaudu.
Alati küsime lapse arvamust, sealt saab kõik edasine alguse. Räägime vanematega, vahel ka vanavanemate ja teise lähedastega, teeme selgeks, kes kuuluvad lapse tugivõrgustikku.
Kas Rae valla koolides on tugispetsialistid?
Rae vallas on kuus kooli ja mitme kooli juures oma tugikeskus. Suurem osa tugispetsialiste on kõigis koolides olemas. Kohe, kui mõne lapsega mure tekib, saab tugimeeskonnalt abi. Kui laps tuleb suunata psühhiaatri juurde või vajab lisaks muud tuge ja teraapiat, kaasatakse ka meid. Toimub pidev infovahetus ja võrgustikutöö. Meil on koolidega hea koostöö. Oleme valmis aitama ja vajaduspõhiselt toetama.
Üha rohkem on lapsi, kes vanemate avalduse alusel on jäänud koduõppele. Koduõppel oleva lapse hariduse eest vastutab suures osas lapsevanem ise, samas võib olla keeruline koduõppest tagasi kooli tulla. Meil on olnud juhtumeid, kui koduõppe järel kooli tulnud õpilased vajasid ärevushäirete ja depressiooni tõttu lastepsühhiaatri abi, ka ravimeid ja teraapiaid.
Kas pered lasevad end aidata?
On juhtumeid, kus vanemad ei soovi abi vastu võtta ja hoiavad kõrvale. Enamasti aga on vanemad ise õnnetud, et on abi küsimisega hiljaks jäänud. Mingil ajal tekkinud probleem on tähelepanuta jäänud ning mure aina süveneb. Sageli vanemad ei taha lastekaitsetöötajate poole pöörduda. Vanast ajast on jäänud teadmine, et lastekaitsja on see, kes tuleb ja eraldab lapse perest. Tegelikult oleme me tänu oma töökogemustele väga laia profiili ja kompetentsiga spetsialistid ja oskame erinevate probleemide korral nõu anda, aidata, suunata. On see siis internetikiusamine, sõltuvused, ärevus, lapse erivajadused, muutused lapse arengus. Mida varem murega pöörduda, seda paremad on tulemused.
Kas programme ja meetmeid laste aitamiseks on piisavalt?
Teraapiaid, programme ja meetmeid on piisavalt ning Rae valla üks tugevus ongi, et neisse panustatakse palju. Lastekaitsetöö teeb keeruliseks, et vald väga kiiresti kasvab, lapsi ja koole tuleb aina juurde ja on vaja arengutega kaasas käia.
Et ajaga kaasas käia, vajame ka uusi programme ja olemasolevate programmide ja sekkumismeetmete ülevaatamist. Seda me järjepidevalt ka teeme.
Oleme juurutanud uusi sekkumismeetmeid, uue asjana rakendame näiteks taastava õiguse põhimõtteid. Kui koolis leiab aset mõni konflikt või vägivallajuhtum – olgu see kaklus või kellegi kiusamine –, mida teised lapsed pealt näevad, ei piisa üksnes sellest, et vestleme konflikti algataja ja ohvriga. Tuleb tegelda ka lastega, kes seda juhtumit pealt nägid, kuid ei osanud sekkuda või ei tea, mida selles olukorras teha. Tähtis ongi rääkida nii asjaosaliste kui ka pealtnägijatega ning arutada läbi, mida sellises olukorras teha. Alati tuleb anda lapsele võimalus oma tegu heastada.
Arvan ka, et praegusest rohkem tuleks koolis õpetada lastele ja noortele enda emotsioonidega toimetulekut, empaatiavõimet, emotsionaalset intelligentsust, samuti oskusi ja valmisolekut kriisiolukordades toime tulla. Miks mitte vaadata üle soovitusliku kirjanduse nimekiri ja toetada last sobivate raamatute kaudu! Lisaks koolitarkusele on lapse jaoks äärmiselt oluline huviharidus ja spordiringid.
Tasub mõelda sellelegi, kui palju me üldse küsime lapse käest, kuidas ta end tunneb ja kas ta on oma eluga rahul. Kui lapse tegemiste vastu huvi tunda, räägib ta enamasti ka sellest, mis talle muret teeb. Sageli on need mured täiskasvanu abiga kergesti lahendatavad. Kui on tekkinud konflikt mõne õpetaja või klassikaaslasega, piisab enamasti ühest kõnest või kirjast, et osapooli lepitada.
Rohkem ja avatumalt tuleks rääkida koolis lastele riigis toimuvast, ka probleemidest ja sellest, et inimesed on teatud asjades eriarvamustel. Noortega tuleb suhelda avameelselt ja ausalt, kaasata neid aruteludesse, me ei tohi noori alahinnata. Iga laps on erinev ja iga laps on andekas. Arvan, et koolikohustuse mõiste on aegunud ja vajab muutmist. Kool ei peaks olema lapse jaoks üksnes kohustus, vaid pigem koht, kuhu ta tuleb hea meelega, kus ta saab arendada oma oskusi, saada tuge toimetulekuks oma erivajadustega, olla silmapaistev, panustada oma lemmikainetesse ja end hästi tunda.
KÜSIMUS JA VASTUS
Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna juhataja Ebeli Berkman, kuidas riik ja omavalitsused saavad lastekaitsetöötajaid rohkem toetada?
Tõepoolest, praegusel ajal on lastekaitsetöötajate töölaual teemasid, millega tuleb tegeleda rohkem kui kunagi varem ning aasta-aastalt lisandub uusi ülesandeid, teenuseid ja projekte. Kuna lastekaitsetöötajaid ei ole piisavalt, ei jõua nad kõigi nende teemadega nii põhjalikult tegeleda, kui me kodanikena eeldame ja soovime.
Ükskõik kui suur on lastekaitsetöötaja töökoormus, alati tuleb tal abivajaja ära kuulata, aru saada, milles on probleem, ning otsustada, kas on võimalik muret lahendada üksnes nõustamise teel või on vaja kaasata teisi spetsialiste ja lisameetmeid.
Kuigi Eesti on väike riik, on igas piirkonnas oma probleemid. Eesti ühes otsas võivad laste põhivajadused olla hästi täidetud ja lastekaitsetöötajatel tuleb lahendada peamiselt vanemate omavahelise hooldusõiguse küsimusi. Teises otsas on aga põhiküsimus, kuidas tagada, et lapsel oleks kõht täis ning riided, jalanõud, koolitarbed olemas.
Oleme arutanud, et lastekaitsetöö võiks olla kahel tasandil. Praegu ei ole lastekaitsetöötajal piisavalt aega teha intensiivselt peretööd. Meil on vaja juriidiliste teadmistega lastekaitsetöötajaid, kes oskavad laste õigusi kaitsta. Lisaks aga võiksid olla pere lastekaitsetöötajad, kes toetavad kogu peret, sealhulgas aitavad suhelda ametiasutustega, arendada vanemlikke oskusi jne. Tallinna linnas toimib selline süsteem juba aastaid, Tallinna perekeskus pakub toetavat pereteenust. Töö korraldamine kahel tasandil võiks olla üks lahendus, kuidas lastekaitsetöötajate töökoormust vähendada.
Praegu ei ole lastekaitsetöötajal omavalitsuses kuigi suurt otsustusõigust. Kuigi ta võib teha kõik endast oleneva, jääb abi osutamine mõnikord ressursside taha: omavalitsuses kas ei leita või ei taheta leida vahendeid selleks, et last ja peret rohkem aidata.
Hea on see, et mitmesuguseid meetmeid, projekte, koolitusi tuleb kogu aeg juurde. Praegu on lastekaitsetöötaja tööriistakastis vahendeid tunduvalt rohkem, kui oli veel mõni aasta tagasi. Samuti on rohkem võimalusi abi küsida ja võrgustikutööd tehes tuge saada.
Hea partnerina pakub Tervise Arengu Instituut lastekaitsetöötajatele mitmeid koolitusi, sotsiaalkindlustusamet toetab lastekaitsetöötajaid mentorlusega, supervisioonidega ning pakub ekspertide abi mitmesugustes lapse heaolu puudutavates küsimustes.
Lastele ja peredele on abiks lasteabi telefon 116 111, kriisitelefon 1247, vaimse tervise tugiliin 660 4500. Lastekaitsetöötaja kontaktid leiab igaüks oma linna või valla kodulehelt. Viimasel aastal on tulnud juurde tasuta psühholoogilise abi võimalusi, sealhulgas saavad lapsed ja vanemad individuaalset nõustamisteenust lasteabi telefoni kaudu. Kõige tähtsam aga on märgata oma peres või tutvusringkonnas inimesi, kelle olek ja käitumine on tavapärasega võrreldes muutunud. Igaüks meist saab küsida oma lähedastelt, kas neil on kõik hästi, ja vajadusel abi pakkuda. Mõnikord piisabki inimese abistamiseks üksnes tema ärakuulamisest. Julgustan kõiki abi küsima, et mure ei kasvaks liiga suureks.
Kurat pole kunagi lastele vaja psühholooge, psühhiaatrid, lastekaitsjaid,vanemate kaitsjad,advokaadid,psühopaadid,ja igasuguseid aforisme maksumaksja kulul!!!!!!!!!
Teil on ÕIGUS, Hants Pajo!
Pealegi ei tunne Teie nimetatud seltskond PEDAGOOGIKAT ega ole lugenud ühtki TEADUSPÕHIST psühholoogiaraamatut, aga meie maksame …
P.S. Üle pika aja kuulsin täna hommikul Vikerraadios sõna PEDAGOOGIKA, selle ütles välja Lauri Leesi.
P.P.S. Täna hommikul selgus ka, et Tallinna uue linnavalitsuse koosseis on 15-20 aastat tagasi siinsete vene koolide lõpetajatest. Sest eesti kool oli selleks ajaks juba allakäiguteel. Märkasin seda koolitustel noortega ka Valgamaal – vene koolidest tuli veel MÕTLEVAID INIMESI … Aga NÜÜD on ka nemad MÕK-iga kõik kaotanud – andke nn tugiisikuid!