Lugema!
2017. aastast toimub Tartus igal sügisel oktoobris laste- ja noortekirjanduse festival. See kestab lühikest aega, aga valmistutakse kaua ja põhjalikult, et ikka säiliks laste lugemishuvi.
Olen projektis, mille eesotsas on Marja Unt, osalenud algusest peale. Ühena Eesti emakeeleõpetajate seltsi liikmetest on mul olnud võimalik tulemuslikku koostööd teha.
Kui 2017. aastal pidasime õpetajatega nõu, milliseid üritusi korraldada, et kirjandusteoseid ja nende lugemist lastele ja noortele huvitavamaks muuta, tulin mõttele, et seda saaks teha ka draamameetoditega. Olin varem ainetundides ja näiteringi juhendades aru saanud, et inimene tajub teksti paremini, kui ta selle lahti mõtestab ja läbi mängib. Minu algatus leidis toetust ja asusime tegutsema. Lugesime uudiskirjandust ja kirjutasime dramatiseeringuid, mida õpilased linnaraamatukogu saalis esitasid. Valituks osutusid katkendid, milles põnevust ja noorteprobleeme. Minu headeks loomingulisteks partneriteks on oma õpilastega olnud Piibe Leiger Tamme gümnaasiumist, Ivika Hein Miina Härma gümnaasiumist, Riina Belov Luunja keskkoolist ja Kadri Kosk Tartu Raatuse koolist.
Kolmel esimesel aastal kogunesime linnaraamatukogu saali. Huvitavaks muutis ürituse eriilmeliste esitatavate tekstide valik. Kui mind on alati köitnud eesti autorite noorsookirjandus ja just proosa, siis teised õpetajad valisid välisautorite loomingut ja ka luulet. Esitatavast moodustus elamusi pakkuv ja arendav kava, mille jälgijaid oli vahel nii palju, et vaatajad istusid ka põrandal ja aknalaudadel. Häid elamusi ja inspiratsiooni teoste valikuks said nii esinejad kui kuulajad.
Kahjuks koroonaaja piirangud enam ühisüritusi korraldada ei võimaldanud ja festivaliüritused toimusid koolides ja linnaruumis. Uudiskirjandust on draamameetoditega tutvustatud kahel sügisel Raatuse kooli aulas, esinejateks meie õpilased ning ka õpetajad. Kuna üritus oli jälgitav veebiülekandena, oli olukord katkendite esitajatele keerulisem, sest polnud otsest kontakti publikuga. Tuge ja tunnustust pakkusid saalis istuv raamatukogutöötaja Ädu Neemre ja kirjanik Mairi Laurik.
Linnaraamatukogus tegutseb pop-up-kirjanduskohvik, kus kord kuus kohtuvad kirjandushuvilised noored, et loetu põhjal mõtteid vahetada. Meie koolis on toimunud neli kirjanduskohvikut, külalisteks Mairi Laurik, Reeli Reinaus ja Mika Keränen. Alati on esitatud ka autori loomingu dramatiseeringuid.
Mairi Laurikuga kohtumisel esitati dramatiseeringuid tema raamatutest „Mina olen Surm“ ja „On aeg!“. Kirjanik pani noori mõtlema sellele, et inimene, kes on olnud ühes koolis kiusatu, ei muutu keskkonna ja kaaslaste vahetudes vabaks suhtlejaks: negatiivne kogemus jääb mällu.
Osalejate mõtteid
Kirjandusfestivali üritustesse on igal aastal kaasatud arvukalt nii õpilasi kui õpetajaid.
Laur-Liis Silbaum (9. klassi õpilane): „Festivalil osalemine on andnud julgust laval esineda ja oma emotsioone välja näidata. See on ka arendanud minu suhtlusoskust lavapartneritega.“
Kadri Kosk (draamaõpetaja): „Valmistasin kolme kaheksanda klassiga ette esituse Mairi Lauriku raamatu „Mina olen Surm“ tutvustamiseks. Raamatusse sisenesime draamaõpetuse tundides, kus keskendusime teksti enda jaoks omaks tegemisele nii rühmana kui individuaalselt. Püüan alati eesmärgistada oma tegevust nii, et tegemist ei oleks vaid esinemisega, aga ka õppeprotsessiga. Meie esinemine kujunes koosloome kaudu pigem performatiivseks mänguks kui tavapäraseks tekstide lugemiseks. Põimusid trummisoolo, Juhan Viidingu, Hando Runneli ja Mairi Lauriku tekstid ja lõpuks oli aula põrand sõna otseses mõttes mannat täis ning sõnad paberilt ellu ärganud!“
Kirjandusfestivali ajal on meie koolis juba mitmendat aastat oodatud sündmus see, kui õpetajad tutvustavad õpilastele oma lemmikraamatuid. Seda koordineerib klassiõpetaja Mare Kiisk: „Alguse said kirjandusminutid mõttest korraldada kooliaasta algul lugemisväljakutse õpetajatele, et nad oleksid valmis jagama lugemiselamusi oma noorusajal loetud raamatust. Äärmiselt kosutav on kogeda õpetajate märkimisväärset huvi. Vahvate kolleegide üle saab ainult rõõmu tunda, koostöövalmidust on pakkunud igal aastal üle tosina aineõpetaja. Inimesed ja ka raamatueelistused on erinevad, nõnda polnud selline raamatututvustus seotud eesti keele ja kirjanduse õpetajaks olemisega.“
Muusikaõpetaja Mai Rand tutvustas 3. klassidele oma lapsepõlve lemmikraamatut A. Schmidti „Viplala lood“. Kuulajatest mõni üksik oli teose esimest osa lugenud, kuid mitmed olid filmi näinud. Õpetaja rõhutas, et filmis ei ole pooltki nii palju põnevaid üksikasju, kui raamatut lugedes on võimalik ette kujutada. Fantaasia jätab lugejatele võimaluse mõtlemist avardada ja toredatele tegelastele nende seiklustes kaasa elada. Etteloetud katkend võlutud jäätisekuhjast tekitas elevust.
Käsitöö ja kodunduse õpetaja Tuuliki Vuks valis tutvustamiseks A. Lindgreni „Bullerby lapsed“ sellepärast, et see meenutas tema enda lapsepõlve. Paljud Bullerby laste tegevused olid omased ka temale ja sõbrannale. Õpetajale tundus, et 2. klassi lastele meeldis „Bullerby lapsi“ kuulata. Mõned neist olid raamatut juba lugenud ja oli neid, kes tõttasid raamatukokku teost laenutama.
Klassiõpetaja Kristiina Pavlenko rääkis, et „Tom Sawyer“ ja „Huckleberry Finn“ olid tema lapsepõlve absoluutsed lemmikud. Köitsid seiklused, mis kohati olid päris ohtlikud, kuid samas võimaldasid lugemisel neid ohutult läbi elada. Õpilastele rääkis ta pisut M. Twainist ja tutvustas 200 aasta tagust elukorraldust USA-s ning orjandust. Õpetaja võrdles poiste krutskeid ja seiklusi tegemistega tänapäeval. Ka plangu värvimine tuli jutuks – just sellest vaatest, kuidas muuta mingi enda jaoks ebameeldiv tegevus hoopis kasulikuks.
Klassiõpetaja Margit Veromann tutvustas 4. klassidele muinasjuturaamatut „Marjakobar ja teisi setu muinasjutte“. Teda ennast on muinasjutud paelunud varasest lapsepõlvest, sest tema vanaema oli suurepärane muinasjutuvestja. Õpetaja jagas mälestust muinasjuttudega kohtumisest: „Aga kõige lummavamad olid videvikutunnid, mil vanaema võttis sukavardad ja hakkas muinasjutte jutustama või ette lugema. Üks muinasjutt – „Marjakobar“ – liigutas mind väga. Selle kogumiku keel oli väga vana, ma ei mõistnud mitmete sõnade tähendust, vanaema siis seletas. Väga liigutav oli minu jaoks see, et nendes muinasjuttudes pöörduti teiste poole väga aupaklikult ja armsalt: emakene, pojakene, sõsarakene. Lugude juurde kuulusid ka viisijupid. Need lood ja meloodiad viisid mind hiljem kokku rahvalauluga ja seto kogukonnaga.“
Klassiõpetaja Elina Tsäkot kõnetavad raamatud, millel on ajalooline taust. Juhani Püttsepa raamat „On kuu kui kuldne laev“ jäi aga raamatukogus uudiskirjanduse riiulit seirates silma ääretult kauni kujunduse poolest. Pärast annotatsiooni lugemist tekkis huvi. Paar nädalat enne teose lugemist külastas õpetaja Sõrve tuletorni juures mälestuskivi, mis on pühendatud 1944. a paadipõgenikele. Seega lisandus isiklik kokkupuude raamatu teemaga. Õpetaja soovitas lastel uurida oma elavatelt ajalooõpikutelt, vana(vana)vanematelt ja vanematelt, mis elu elasid nemad 5. klassi õpilasena.
Kunstiõpetuse ja draamaõpetaja Kadri Kosk: „Tutvustasin 9. klassidele Mehis Heinsaare novellikogu „Võlurite juures“. Ainuke kirjanik, kelle juurde ikka ja jälle tagasi pöördun. Minu jaoks on Heinsaare tekstid niivõrd mitmekihilised ja sügavad, et iga kord, kui loen, leian midagi uut. Tema tegelaskujud ja olukorrad, kuhu ta nad paneb, on ühtlasi maagilised ja samas totaalselt argised. Kõik on äärmise tundlikkusega välja joonistunud karakterid, kes olemegi meie kõik. Heinsaar on kujutanud tohutu täpsusega igapäeva maagilisust. Üheksandikke see kõnetas ja igaüks tundis omal moel kas mingi olukorra, iseenese või sõbra-tuttava ära.“
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tõnis Hallaste: „Valisin Andris Feldmanise teose „Viimased tuhat aastat“. Meil tekkis õpilastega arutelu utoopiate, tuleviku ja inimkonna saatuse teemal ning seitsmendikud olid täitsa hea lend, kellega seda arutada.“
Luuleprõmm ja lugemisring
Kui uudiskirjanduse tutvustamine draamameetoditega, pop-up-kirjanduskohvik ja õpetajate lemmikraamatute tutvustamine on meie koolis traditsioonilised festivaliüritused, siis õpilase osalemine luuleprõmmul oli esmakordne.
Mia Raud (9. klassi õpilane): „Info edastas mulle sõber, kellega olime rääkinud soovist luulevõistlusel osaleda. Mina aga ei teadnud, et selleks nii ruttu võimalus tekib. Kuigi olen pikemat aega luule- ja kirjandusmaailma süvenenud, oli kerge ärevus oma loomingu esitamise ees. Küll aga võin nüüd väita, et tuttavate inimeste – mõttekaaslastega kogemuse jagamine tegi kõik mitu korda lihtsamaks ning nauditavamaks.
Kui väiksed keskendusid riimi seadmisele, siis vanemad osalejad üritasid väljendada teatud mõtet veenvalt ning huvitavalt, tihti vabavärsi teel.
Jäin kogemusega väga rahule. Esinemisjärgne adrenaliin oli seda väärt. Tunnen, et olen kogemuse võrra rikkam. Oskan ka teiste loomingut väärtustada ning hinnata.“
Lugemishuvi ei aita hoida ainult kord aastas toimuv kirjandusfestival. Üks võimalus on ka lugemisring, mida juhatab teabejuht/bibliograaf Malle Pabstel. Raatuse koolis kogunevad väikesed raamatusõbrad kord nädalas ja neid on päris palju. Peamiselt on küll 1. ja 2. klassi lapsed, aga on õpilasi ka 3. klassist. Et lugemine muutuks soravaks, on teoste valimine ja esitlemine ringijuhi ülesanne, aga osalejate soovitused on teretulnud. Tuleb leida kaasahaaravaid raamatuid. Eeldatavasti võiks raamatus olla ka palju toredaid pilte, mida lugemise taustaks saab seinale kuvada. Nii võib rännata kohta, kuhu elus võib-olla kunagi ei satu, kogeda suurt rõõmu või kurbust, aga ka kõditavat põnevust. Vahel läheb lugu nii huvitavaks, et pärast ringitöö lõppu tormavad lapsed raamatukokku ja soovivad raamatut laenutada. Mõnikord tekivad nagu iseenesest kuuldud kangelased paberile. Pärast lugemist on tore äsja kuuldu üle koos mõtiskleda, miks sündmused just nii kulgesid.
Lugemishuvi aitab süvendada Oskar Lutsu majamuuseum oma võistlusmänguga „Nööbid on ära“ ja kevadiste aiapäevadega, mil saavad esineda näiteringid. Tartu laulupeomuuseum ning Juhan ja Jakob Liivi muuseum on toeks etluskonkursside korraldamisel. Kirjandusmuuseumis saab tutvuda rahvaluule ja vanema kirjandusega. Alati on hea koostöö linnaraamatukoguga. Projektitöö on võimaldanud õpilastel kohtuda kirjanikega.
Viies Tartu laste- ja noortekirjanduse festival on küll lõppenud, aga lugemishuvi jätkub. Et õpilastele eakohast lugemisvara lihtsam leida oleks, lisan meie koolis tutvustatud teoste nimekirja.
- Mairi Laurik „Mina olen Surm“, „On aeg!“
- Kaia Raudsepp „Lihtsalt ära jää üksi“, „Nähtamatu tüdruk“
- Heli Künnapas „Mälestusteta suvi“
- Ene Sepp „Jagatud suvi“, „Taeva tühjad tribüünid“
- Reeli Reinaus „Mõõkade äss“, „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“, „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“, „Kuidas mu isa endale uue naise sai“
- Tuul Sepp „Allikahaldjas“
- Astrid Hiisjärv „Vaimar“
- Jaanus Vaiksoo „King nr 40“
- Mika Keränen „Professor Must“, „Väravajoonel“