Miks õpetaja kardab?
Hiljuti kohtasin kartmatuid õpetajaid. Nad esinesid Merle Karusoo lavastuses „Olen eesti keele õpetaja“ Eesti Rooma klubi üritusel. Nad on kõik kaheksakesi eesti keele õpetajad Ida-Virumaal ja tulid avalikkuse ette oma lugudega argielust, õpilastest, oma päritolust, oma keskkonna mentaliteetidest, õpilaste kirjatöödest Eesti kohta, hingeseisunditest ja läbielamistest. See kõik oli võimas, sest on ju iga inimelu omamoodi püha teekond, nagu on kirjas idamaistes õpetustes.
Hingeliigutus tabas publiku seas olnud integratsiooni sihtasutuse inimesi, ametnikke, auväärseid emeriteerunud akadeemikuid ja muid huvilisi. Üritust toetas integratsiooni sihtasutus. Merle Karusoo valus ja julge sõnavõtt võttis mõtlikuks ja vaikseks. Nad julgesid öelda, kuidas asjad on, ja kuulajad olid tänulikud ning mõistvad.
Eesti pedagoogilist ruumi on tabanud uus probleem, mille lähtekohaks seadusesäte, et igaühel on Eestis õigus saada haridust eesti keeles. Ja ongi käivitunud see miski, mis esmapilgul peaks eesti soost inimest rõõmustama – venekeelsed on oma lapsi hakanud lausa suurtes hulkades panema eesti koolidesse ja lasteaedadesse.
Sama stsenaariumi on ette näinud 1,5 miljoniga rahastatud RITA-rände projekt ning erakonna Eesti 200 (meeldetuletuseks, et nimi on kaaperdatud ja asi kohtus) programm. On paiku, kus see pole probleem, ja teisi, kus elab palju teise emakeelega rahvast ja ka probleem on suur. Nagu Tallinn ja Ida-Virumaa. Sest silmitsi ei seisa probleemiga mitte 1,5 miljoni eest heleroosa stsenaariumi kokku kirjutanud kabinetiteadlased, vaid õpetajad koolis.
Mis koolides päriselt juhtub, selle kohta uuringuid ei olevat ja pole ka teada, kas üldse tuleb. Tallinna ühe haridusametniku väitel tema uuringutest ei tea, probleemid aga hakkavad ääri-veeri enesest teada andma. Juba räägivad eesti lasteaia eestlastest lapsed emakeelt vene aktsendiga.
Kui julged siis on meie õpetajad?
Meenub sovetiaegne ütlemine, et enne kui kommunism rahva peale lahti lasti, oleks võinud vähemalt rottide peal katsetada. Tundub, et segakooli mudelit ei ole siinmail katsetatud, pole isegi valgustatud ja selgitatud, kuidas sellised asjad toimivad mujal maailmas, kus põhirahva hulk meist mitu korda suurem ja muukeelsete hulk protsentuaalselt mitu korda väiksem. On teada, et sellistes klassides on näiteks Soomes abiõpetajad ning täiesti umbkeelseid klassi ei võeta, peab eelnema korralik keelekümblus. Kas ka meil?
Merle Karusoo imepärase lavastuse mõjul tekkis mõte, et oma lugusid võiksid jagada ka need õpetajad, kes on eriti pealinnas silmitsi viimastel aegadel tekkinud olukorraga, kus eesti koolidel on kohustus (kas ikka on?) vastu võtta piiramatul hulgal teisekeelseid. Ja neid rändab Tallinna aina juurde. Mis toimub n-ö eesliinil, seal, kus väidetavalt on kõigil võrdne õigus heale eesti haridusele, ehk kooliklassis?
Kui heaks kujuneb haridus, kus kolmandik ei saa aru ja õpetaja aeg kulubki valdavalt neile ning tema keelekasutus paratamatult lihtsustub? Lapsena kuuldud rikas emakeel on aga hilisema mõtlemissuutlikkuse eeldus. Või on meie õpetajatel äkki hoopis väga häid kogemuslugusid jagada, lohutada ja julgustada, et kõik võib veel hästi minna? Või on häid ettepanekuid, kuidas teiskeelsetele eesti keele õpet hästi korraldada? Meenub, et olid ajad, kus mitte ühtki õpikut ega suuremat muudatust ei viidud käsukorras üldhariduskooli enne, kui olid eelnenud uuringud ja eksperimendid. Uljad poliitideoloogid midagi sellist vajalikuks ei pea, aitavat suunistest.
Selgus, et neid lugusid pole sugugi kerge saada, sest õpetajad kardavad. Täpsemalt pole kuigi lihtne teada saada, mis üldse koolides sünnib, sest õpetajad kartvat rääkida. On teada, et suur osa koolide ja lasteaedade juhtimismudelid on autoritaarsed. Ja meie postsovetlikku mentaliteeti kandva ühiskonna seas on tugevalt juurdunud hoiak, et süüdi pole see, kes (kurja) teeb, vaid see, kes sellest räägib. Juba vanadel aegadel olnud komme karistada sõnumitoojat.
Õpetajate hirmuga rääkida oma tööprobleemidest olen kokku puutunud mitmes kontekstis: listides, aruteludes, isiklikus suhtluses. Vene-eesti ühtluskooli ainetel sain isikliku kirja ühelt soome-ugri vähemusrahvust esindavalt Eestis õpetavalt inimeselt: „Kahjuks ei saa liiga paljud eestlased aru, kui lähedal me oma hõimurahvaste saatusele oleme. Mida rohkem vene keel ja kultuur võtab võimust eesti keele ja kultuuri ainsal kodumaal eesti keele ja kultuuri arvelt, seda enam liigume udmurtide ja teiste juba venestunud soomeugride suunal.“
Ta lisas veel, et on kaotanud omaenese rahvuse ja ei taha kaotada oma uut armastatud kodumaad, Eestit ja eesti rahvust. Avalikult sõna võtta ta ei söanda.
Kuulekaks drillitud naised
Olen kuulnud, et juhtkond on keelanud õpetajatel isegi hariduseteemalisi aruteluliste lugeda, rääkimata neis sõna võtmisest. Ning kolleegi kiusamine olevat tavaline, näiteks teisitimõtlemise eest. Kas tõesti on meil Eestis olemas Lukašenka režiimi filiaalid? Ja mida siis õieti nimetada teisitimõtlemiseks?
Riigis, kus seadustega deklareeritakse sõna- ja mõttevabadust, peaks olema soovitud ja normaalne seisund, et igaüks mõtlebki teisiti, oma tõetundest ja elukogemusest juhindudes. Teisitimõtlemine on pigem ühiskonna rikkus, võimalus luua midagi uut, teadvustada probleeme ja asuda neid lahendama. Muidugi piirideni, kus ei kutsuta üles äärmuslike tegudeni. Oma lugude rääkimine selline kindlasti ei ole.
Õpetajaskonna sooline koosseis on püsivalt üle 80 protsendi naiste kasuks, ent avalikkuse kõneisikud õpetajate probleemide asjus on valdavalt mehed. Kus on julged tublid eesti naised, kes arvatavalt vaikides töötavad nõrkemise piiril, kuni terviseprobleemid nad koolist viivad? Sest nad ei julge rääkida nagu Siberist asumiselt tulijad 1950. aastail, kuidas näeb välja nende elu ja töö tegelikult.
Kuna olen tegelnud akadeemilise feminismiga, tuletan siit ühe mõtte. Poiste ja tüdrukute kooliskäimine erineb (ka rahvusvaheliste) uuringute alusel tugevasti, eriti kummalegi seatud ootuste poolest. Tüdrukutelt eeldatakse sootuks rohkem kuuletumist, vaikimist, kodutööde ärategemist, reeglite järgimist, seega hea õpilase kuvandit. Poistele seatud ootused annavad neile tuntavalt rohkem vabadusi ja võimalusi mitte oma töid ära teha, koolist puududa, bravuurikalt käituda.
Poistele vastu tulles ostvat (nais)õpetajad neilt enam-vähem viisakat käitumist tunnis, et oleks üldse võimalik õpetada. Maskuliinsete privileeg on vabadus, eriti naissoo surve alt. Kuulekaks drillitud ja kõrgete ootuste paine all kujunenud tüdrukud on hiljem tublid, paljudest saavad õpetajad. Nad kannavad ühiskonda oma õlgadel, teevad vaikides võimsa koormuse all tööd, saavutavad häid tulemusi, on vähenõudlikud, algatavad suurepäraseid ettevõtmisi. Ja jäävad psühhosomaatilistesse haigustesse. Tervena elatud aastate hulk olevat naistel tuntavalt väiksem kui meestel.
Teisalt – kuulekaks drillitud endised tüdrukud võivad olla ühiskonnale ohtlikud. Nad on ühiskonna suunal passiivsed, oma töökohtadel arad hirmust tööd kaotada, on head kohanejad ja säilitavad seega taolisi kivinenud ja inimvaenulikke struktuure, mil oleks ammu aeg maa pealt kaduda. Nad vaigistavad ka teisi, kes tahaksid rääkida.
Veel üks kirjakatkend arutelulistist: „See küsimus, „Mida õpetaja kardab?“, on täpselt kümnesse. Tekib piinlik vaikus. Aine piirides on ohutu sahistada, nõus! Ta kardab valida, otsustada ja vastutada. Kardab olla võimas isiksus. Neid asendavadki varsti targad masinad … vahet ju pole. Õpilased peavad kõik välja kannatama, ja kui saavad, panevad ka ümbritsevad kannatama.“
Hirmudest on palju juttu seoses koroonakriisiga, ent hirm on sama vana kui ühiskond. Hirme taastootvad struktuurid on siinmail alati edukalt toiminud, sest meid saadab varjuna meie minevik. Oleks aeg hirmude olemasolu teadvustada ning tegelikkuses toimuvat kirjeldada. Ühiskond ei saa olla vaba, kui tema koolides peavad õpetajad tundma hirmu. Keda peab õpetaja kartma, kas tõesti oma riiki?
Ma ei tea. Mulle tundub, et proua Kuurme näeb viimasel ajal igal pool tonti. Minu lapse koolis on palju väga julgeid ja ägedaid õpetajaid – seisavad enda eest, seisavad õpilaste eest ja panustavad kogukonda. Positiivsed ja targad inimesed seejuures.
Ja muidugi on koolides igasuguseid inimesi, nagu elus ikka. Aga mingi jutt, et õpetajad kardavad riiki, on küll minu meelest üle paisutatud. Ei mäletagi, millal proua Kuurme viimati midagi positiivset ja helgemat kirjutas. Ei ole ju elu ainult suur kannatus ja viletsus, ka koolis mitte.
Merle Karusoo ongi sõnumitooja. Tema “Olen 13-aastane” oli omas ajas nii lohutav kui ka julgustav. Siis tulid elulood. Usun, et Ta on üks neist, kellele tänu oleme vabad, väärikad ja püüame mõista nn teisitimõtlejaid, keda on ju igal ajal. Aitäh, Tiiu Kuurme, et oma kirjutistega soovite õpetajaid julgemaks muuta ja leplikkust vähendada ning muretseda eriti eesti keele ja eestlaste vähemusse jäämise pärast.
Våga hea analyys.
Loomulikult ei julge øpetajad piiksugi teha arvestades hetkeolukorda.
Hullem veel- øpetajal ei ole mingeid tøøriistu jåetud enese kehtestamiseks, mistøttu tugevad isiksused lahkuvad tøølt ja jååb nn ” raudvara”, kes pensionipåevadeni venitavad.
Olukord on kole,tyyrob Euroopa kuldløike poole ja sellest on våga våga kahju
Probleem on olemas-üha rohkem tuleb eesti koolidesse erinevast rahvusest lapsi.
Lapsed kas on käinud eelnevalt eesti keele lasteaias või mitte. Üle poole klassist õpivad muukeelsed lapsed.
Põhiprobleemiks on kujunenud see, et õpetaja tegeleb keelekümblusega ja distsipliiniga. See on väga kurnav nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kurb on ka see, et algklassides on õppetööd väga raske diferentseeritult korraldada. Lastevanemate harimatus jätab väga palju soovida.!!!
Ants ründab inimest ja ei näe probleemi. Tundub, et nende kodukoolis on kõik uhke ja hää!
Tahaks kohe teada, kus see paik asub ja ega Ants juhuslikult jurist ei ole…;)
Mida õpetaja kardab?
Meil on kogemus ju olemas, mis sai Mailis Repsi valitsusajal, kui õpetaja osutas avalikult sellele, et haridus- ja teadusministeerium rikkus tahtlikult ja teadlikult PGS-i; kui õpetaja tõi välja ebakõlad, sisulised vastuolud ja ebatõed ministri sõnavõtus…
Probleem on kindlasti olemas. Lisaks veel seda, et see “kuulekaks drillitud raudvara” soosib ja praktiseerib seljatagust kaebamist
ülemustele just nende peale, kes julgevad ja soovivad erineda. Motivatsiooniks on sageli ise silma paista ja paremat ning mugavamat positsiooni saavutada või säilitada.
Mul on siiralt hea meel, et vanameistri Merle Karusoo sotsiaalne tundlikkus end taaskord nii jõuliselt ilmutas ning talle omasel ja vahedal moel tõi ilmsiks tõeluse eesti koolist. Viitsütikuga pomm on tiksunud juba aastaid, sest eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilitamine on riigijuhtimise seisukohast paljuski vaid deklaratiivne väärtus. Jah, veel on parlamendi töökeel eesti keel, aga kui kauaks? Kes peaks sõna võtma meie kultuuri säilimist ja arengut nii selgelt ohustavate tendentside eest, kui selline dimensioon on parteide agendade kujundamisel aastatepikku olnud sisutu või välistatud? Aitäh, Tiiu Kuurme, et julgelt ja põhimõtteliselt viitate vigadele meie hariduspoliitikas. Ei tahaks tunnistada, aga eestlaseks saamise ja jäämise vahele näivad selles rahvusriiklikku sõnagi vältivas ajastus ja retoorikas jäävatki vaid üürikesed sadakond aastat. Mõtlen, et kui hõre küll peab olema meie, sh õpetajate rahvuslik identiteet, et me end enam oma riigiski kultuuriliselt kehtestada ei suuda. Tallinlasena hakkab mulle aga üha enam tunduma, et ehedat Eestit võibki kohata veel vaid Lõuna-Eestis. “Õige eestlase suus on lisaks oma emakeelele vähemalt kaks võõrkeelt” ei tohi tähendada, et enam ei saa eestlane oma riigis õppida emakeeles kõigil haridusastmeil. Vastasel juhul tekiks vägisi küsimus, et kes või mis meie riiki õigustab kui me ei tea enam, kes me õigupoolest sellised üldse oleme?
9. klassi ajaloo tund ühes Ida-Viru eestikeelses koolis. Teema: MRP, II maailmasõja algus, Eesti okupeerimine. Venekeelsest kodust pärit neiu ütles, et see on väga huvitav, nii huvitav, et räägib kodus ka sellest. Järgmise tunni alguses küsisin, et kas rääkisid ja mida kodused arvasid?
“Rääkisin”, vastas neiu, “isa ütles, et õpetaja ei ole kompetentne ja lubas ise rääkida, kuidas asjad tegelikult olid”. Kolmandik klassist noogutas nõusolevalt kaasa.