Mitmekülgne ja avatud Pärt Uusberg

19. nov. 2021 Tiina Vapper toimetaja - Kommenteeri artiklit
2019. aasta juubelilaulupeol kõlas ühendkooride esituses Pärt Uusbergi laulupeo kantaat „Igaviku tuules“, mida juhatas autor ise. Foto: Sven Zacek

November on hingedeaeg, kui võiksime võtta korraks aja maha ja nautida elavas esituses kaunist muusikat. Novembri lõpus annab Vanalinna Hariduskolleegiumi keelpilliorkester kolm kirikukontserti Viljandis, Paides ja Tallinnas. Detsembri alguses esineb Eesti Filharmoonia kammerkoor lisaks nimetatud paikadele ka Haapsalus. Kõigil neil kontsertidel on dirigendi rollis Pärt Uusberg ning kontserdikavas on ka tema loodud teoseid.

Pärt Uusberg, teil on palju ameteid: helilooja, dirigent, noortelaulupeo kunstiline juht. Kuidas te end nende vahel jagate ja milline teile endale kõige olulisem on?

Olen seda küsimust ka ise endalt viimasel ajal palju küsinud. See ongi pidev tasakaalu otsimine. Vahepeal läheb kaalukauss ka paigast ära, eriti praegusel ajal. Just hiljuti analüüsisin oma elu ja mõtlesin sellele, et ma ei ole viimasel ajal saanud piisavalt muusikat kirjutada. Minu enda jaoks on kõige olulisem ikka helilooja roll ja seejärel kõik muu, mida selle kõrvalt veel teha jõuab. 

Olete lõpetanud muusikaakadeemia nii kompositsiooni kui ka koorijuhtimise erialal.

Jah, mul on olnud selline omamoodi tee. Olen pärit Raplast, kus mu ema on koorijuht, olen tema Riinimanda koorides üles kasvanud. See laste ja noorte kooristuudio on pikkade traditsioonidega ja saab varsti 35-aastaseks. Olen mõelnud, et see on natuke nagu Rapla Ellerhein. Praegu tegutsen seal ise noortekoori dirigendina.

Õppisin lastemuusikakoolis trompetit, aga professionaalses mõttes läksin muusikat õppima hilja. Astusin alles pärast 11. klassi lõpetamist 18-aastaselt Otsa kooli koorijuhtimise erialale. Olin alustanud sel ajal juba ka muusikaliste katsetustega. Mõni sõber teadis, et ma kirjutan, aga otseselt ei julgenud ma veel unistada, et minust võiks helilooja saada. Otsa kooli õpingute ajal see soov selgines ning muusika- ja teatriakadeemiasse läksin õppima juba kompositsiooni eriala. Hiljem tegin ka teise magistrikraadi kooridirigeerimise erialal, nii et mõlemad erialad olen ka kooli tasandil läbi käinud.

Kes on olnud teie kõige olulisemad mõjutajad ja õpetajad?

Neid on palju. Kõigepealt kindlasti perekond, kes on minu elus olnud määrava tähtsusega. Ema ja isa suutsid luua kodus hästi loomingulise ja avatud keskkonna. Kui emalt on pärit kooripisik, siis isalt teatrihuvi. Raplas oli minu poisipõlves väga aktiivne muusikaelu, olen väga tänulik oma emale Urve Uusbergile, lauluõpetajale Thea Paluojale, samuti puhkpillimuusika eestvedajatele Aigar Kostabile ja Tõnu Soosõrvile, kes kõik kokkuvõttes on andnud mulle võimaluse edasi liikuda. Kui selles väikeses linnas ei oleks olnud selliseid suurepäraseid noortekollektiivide juhte, ei oleks ma seal, kus olen. Olen tänulik ka Eesti Koolinoorte Segakoorile, mida sel ajal, kui mina seal laulsin, vedasid Taavi Esko ja Kadri Leppoja. Hästi oluline persoon oli hääleseadja Leelo Talvik, nii selles kooris kui ka Riinimandas, keda võin samuti oma õpetajaks nimetada. Esimesed teadmised laulmise kohta saingi temalt. Tänase päevani, kui ma koori lahti laulan, saadavad mind Leelo harjutused.

Pärt Uusberg Eesti Filharmoonia kammerkoori proovis. Foto: Anneli Ivask

Mõistagi olen tänulik kõigile oma õpetajatele, kelle juures ma kooridirigeerimist õppisin: Heli Jürgensonile Otsa koolis ja Tõnu Kaljustele EMTA-s. Ka Hirvo Survalt sai heliloomingu õpingute ajal võetud üks valikaine kursus. Heliloomingut õppisin viis aastat valdavalt Tõnu Kõrvitsa juures, põgusalt pool aastat ka Toivo Tulevi juures. Väga huvitavad tunnid olid Otsa kooli ajal Alo Põldmäega. Õpetajaid ja eeskujusid on olnud muidugi veel. Olen saanud päris pikalt laulda Risto Joosti käe all, kelle tohutu põhjalikkus ja lausa fanatism koorijuhina oli silmi avav ja inspireeriv. Eeskujudena võin nimetada ka paljusid Eesti heliloojaid. Mulle on eriti hingelähedased Cyrillus Kreek, Mart Saar, Veljo Tormis, Arvo Pärt, keda ma juba pikka aega olen imetlenud.

Helilooja ja dirigendina on teil võimalus enda loodud teoseid ka ise juhatada. Kas eelistategi seda varianti?

Sellega on nii ja naa. Ühest küljest on loomulikult lihtsam juhatada enda teoseid, kuna tean täpselt, mida ma olen mõelnud. Kui näiteks proovide käigus selgub, et midagi on vaja kohandada või muuta, võin seda kohe teha. Dirigendina kellegi teise muusikat tõlgendades võivad tekkida samad küsimused, samas ei ole ma kindel, kas ja kui palju ma tohin ja julgen muuta. Küll aga on psühholoogilises mõttes kellegi teise teost juhatada oluliselt lihtsam. Enda teose puhul on psühholoogilises mõttes pinge suurem, kuna viibid ruumis korraga nii helilooja kui ka dirigendina. 

Olete kirjutanud palju koorimuusikat, samuti instrumentaal- ja filmimuusikat. Kuidas on eri žanrites muusikat kirjutada?

Arvan, et see on umbes sama, nagu kirjanik kirjutab luuletust, novelli või romaani. Selles protsessis on kindlasti ühisosi: tuleb nullist alustada ja luua põhjendatud tervik. Samas on suur erinevus, kas kirjutada kammermuusikat ehk paarile pillile, a cappella koorimuusikat või hoopis vokaal-instrumentaalset suurvormi, kus tekstikarkassi loomine võib võtta rohkemgi aega kui teose kirjutamine. Mind ennast huvitavad praegu kõige rohkem just vokaal-instrumentaalsed suurvormid. 6. novembril oligi Niguliste kirikus ühe mu sellise teose „Sina oled rahu rahusas“ esiettekanne. Selles 50 minutit kestnud ruumilises meditatsioonis on oluline osa tekstil ning lauljad ja instrumentalistid paiknesid kirikus eri kohtades. Mind käivitab võimalus muusikat kirjutades lähtuda tekstist, mulle on lähedane just eesti luule, samuti kristlikud kanoonilised tekstid, mis panevad mu muusikalised mõtted jooksma. Arvan, et on hea, kui helilooja saab luua eri žanrites, see hoiab vaimu värskena. Kui oled just valmis saanud mõne pikema ja mahukama töö, mõjub koorilaulu kirjutamine puhkusena. Need asjad tasakaalustavad teineteist. Lühidalt öeldes üritan end hoida avatuna ja areneda kõikvõimalikes klassikalise helilooja valikutesse kuuluvates sfäärides.

Kust saate mõtteid ja inspiratsiooni?

Aus vastus on, et enda seest. Helilooming ongi ju valdavalt iseenda hinge peegeldamine muusikas, see, mis sinna on kogunenud, väljendub ka loomingus. See, kes me oleme, meie olemus, ongi inspiratsiooni põhiallikas. Kahtlemata inspireerib ka kontsertidel käimine ja teiste heliloojate teoste kuulamine. On tulnud ette ka puhta inspiratsiooni hetki, selliseid, mil n-ö õun pähe kukub ning mida ei saa kuidagi ette kavandada ega oska oodata. Mäletan, kuidas ükskord teatris, kui etenduse alguseni oli jäänud mõni minut, tekkis mul järsku ühe suurema teose idee. 

Mida teete siis, kui head mõtet ei tule?

Ka seda on juhtunud. Selle asja nimi on tellimus. Minu unistus on olnud elada nii, et saaksin kirjutada just seda, mida ma tahan kirjutada. Mingil ajal suhtusingi tellimustöödesse väga kriitiliselt, hiljem olen mõelnud, et heliloojana tuleb olla siiski tänulik, kui teoseid tellitakse. 

Siiski tunnen tänase päevani tellimustöödega seoses teatud raskust, sest tellimuse puhul tuleb mõte kelleltki teiselt, mitte minu enda vabast inspiratsioonist. Samuti on kõik tellimustööd seotud tähtaegadega. Siis võibki juhtuda, et peaksid tööga alustama, aga mingil põhjusel ei saa üldse sellele lainele. Minu puhul on aidanud sellises olukorras kindel distsipliin, olen üritanud planeerida kõik oma hommikud kirjutamisele ja püüan muusikat luues mitte olla enda suhtes üleliia hinnanguline, vaid lihtsalt kirjutada. Isegi kui sel päeval ei tule kõik välja päris nii, nagu tahaks, paneb töörutiin mõtted tööle ja järgmisel päeval õnnestub paremini.

Kas teie teosed sünnivad pigem kiiresti või aeglaselt?

Ma ei oska seda võrrelda, kuid üha rohkem tunnen, et tahaks rohkem pusida iga takti kallal, iga detaili lihvida. Samas, kui muusikaline mõte tuleb orgaaniliselt, ei tasu seda kunstlikult muutma hakata. Helilooja ei saa prognoosida, millised tema teostest paremini vastu võetakse. Olen püüdnud seda mõnikord tagantjärele analüüsida ning tõdenud, et laiemat kõlapinda leidnud teoste hulgas on palju neid, mis on sündinud spontaanselt, n-ö hetkega.

Olete XIII noorte laulupeo kunstiline juht. 2023. aasta laulupidu on kantud ideest „Püha on maa“. Kuidas see mõte tuli?

See tuli justkui iseenesest. „Püha on maa“ on esimene fraas Hando Runneli luuletusest „Valgust!“, mis algab sõnadega „Püha on maa ja ta järved on pühad, kiitust me tahame laulda neil kaldail“. Omamoodi ongi see puhtuse igatsusest kantud laulupidu, mille sõnum on, et maa, loodus, maailm, aga ka inimene, kes selles maailmas elab, on püha. Soovisin esile tuua lugupidamist, austust, viisakust – kõige paremas mõttes vana kooli väärtusi. Tihti on noortelaulupeod stereotüüpidele vastavalt hästi aktiivsed, reipad, nooruslikud. Kuna ma ise olin teistsugune noor, otsustasingi ideekonkursil kandideerida introvertsemate noorte, ütleksin isegi et koorinohikute kaitseks. Arvan, et noori võib usaldada ja usun, et nad tulevad nende väärtustega kaasa. Laulupeo kunstiliseks juhiks kandideerides ei olnud mul plaanis seda konkurssi tingimata võita, vaid jagada komisjoniga oma väärtusi, aga läks nii, et see töö valiti.

Pirita-Kosel. Erakogu

Järgmisel nädalal on teil koos Vanalinna Hariduskolleegiumi keelpilliorkestriga kolm kontserti: 25. novembril Viljandi Jaani kirikus, 26. novembril Paide kirikus ja 27. novembril Tallinna Niguliste kirikus. Mida neil kontsertidel kuulda saab?

Jah, nendel kontsertidel olen ma orkestridirigendi rollis. Seda tänu kolleeg Rasmus Puurile, kes VHK keelpilliorkestrit veab ja palus mul oma õpingute ajal Soomes Sibeliuse akadeemias end asendada. Kuna mul on ka orkestri dirigeerimise vastu suur huvi, on see hea võimalus seda maailma tundma õppida. Tegu on kooliorkestriga, mis on kujunenud meie muusikamaastikul tõsiselt võetavaks orkestriks, noored mängivad väga heal tasemel. 

Kontserdikavasse olen valinud kirikusse ja hingedeaega sobiva muusika. Kõlavad Arvo Pärdi „Festina Lente“, „Summa“ ja „Cantus“ Benjamin Britteni mälestuseks ning kavas on ka paar minu enda teost, „Meeleolud lapsepõlvest“ ja „Eestimaa taevastes kumab“. Mõneti ongi see selline isiklik kava: ühelt poolt Arvo Pärdi muusika, mida ma kuulasin vanuses 17–18, kui ma ise nende mängijate vanune olin, ja kuulan tänase päevani, teisalt mu enda lood. Julgustan kõiki võtma pandeemia ajal üks kosutav tund ja tulema kuulama, kuidas helisevad keelpillid kiriku võlvide all.

Detsembri alguses toimuvad kontserdid Eesti Filharmoonia kammerkooriga, kolmele eespool nimetatud paigale lisaks ka Haapsalus. Paar aastat tagasi õnnestus mul võita noorte koorijuhtide konkurss ja saada Eesti Filharmoonia kammerkoorilt eripreemia, millega kaasnes võimalus nendega kava teha. Ka selles kavas on minu enda loomingut ja mind inspireerivat teiste heliloojate loomingut umbes pooleks.

Üks mu enda jaoks oluline kontsert on koos kammerkooriga Head Ööd, Vend Tallinna Jaani kirikus 16. detsembril, minu 35. sünnipäeval. Esitame esiettekandena minu muusikasse valatud klassikalise jõululoo, mille sisse on põimitud eesti luule. Luuka evangeeliumi tekstid, mida loetakse jõuluõhtul teenistusel, kõlavad vaheldumisi Visnapuu, Underi ja Enno luulega, mis väljendavad meile omast talvist maastikku ja meeleolu.

Millised plaanid on uuel aastal?

Uuel aastal soovin kaalukausi kallutada taas rohkem heliloomingu kasuks. Jätkan tööd kammerkooriga Head Ööd, Vend ja Riinimanda noortekooriga, esmajoones tahan aga pühenduda muusika kirjutamisele.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!