Oh sa vaene kontaktõpe!
Distantsõppe laastav periood tundub mööda saavat, jätkudes ainult väikeses osas klassides üle Eesti. Peamiselt lakutakse nüüd ikkagi distantsõppe haavu. Täidetakse aineteadmiste lünki, parandatakse laste vaimset tervist, aidatakse kadunud hingi uuesti ree peale. Tulevik paistab jälle helgem. Teeme hommikul viirusetesti ja läheme tervena kooli! Saame sõpradega kokku! Õpetaja selgitab professionaalselt õppeainet, on sõbralik, kuid oma nõudmistes täpne ja range, usaldab, kuid kontrollib. Lapsevanemad tõdevad oma lapsi jälgides, et elava õpetaja vastu ei saa siiski mitte miski.
Aga mis juhtuks, kui välja ilmuks uus viirusetüvi ja lapsed tuleks jälle koju saata? Teadagi mis: aineteadmistesse tekivad jälle lüngad, sest õpetaja läbi ekraani ju ei näe, mis vigu lapsed oma vihikus teevad. Õpilased jätavad asju õppimata, sest neid vaevab üksindustunne, nende vaimne tervis halveneb, motivatsioon kaob, tekib tahtmine kõigele käega lüüa.
Distantsõpe näib olevat väga kahjulik! Aga kas tegelikult ka on? Äkki distantsõpe näitab lihtsalt seda, mis vigu ja puudusi on meie praegusel kontaktõppel? Sest miks distantsõppe ajal kõik nii kiiresti allamäge läheb? Kas peamine põhjus ei ole see, et õpilastel ei ole tekkinud kontaktõppe ajal iseseisvalt õppimise harjumust? Sest õpetajad teevad õpilastele kõik ette-taha ära.
Ülikoolid on hoiatanud, et kontaktõpe peab muutuma, rääkides näiteks ennastjuhtivast õppijast. Paraku käib kontaktõppes kõik endiselt õpetaja taktikepi all. Ülikoolid on rõhutanud vajadust oma peaga mõelda, kuid kontaktõppes seletab õpetaja õpilasele kõik ära. Ülikoolid on toonitanud koostööpõhist õpet, aga õpetaja ei luba pinginaabri töödki vaadata, vaid soovitab lapsel vapper olla ja ise hakkama saada.
Muidugi ei ole nii kõigis kontaktõppega koolides. Aga kui rahulolematus distantsõppega on nii suur, nagu see praegu on, siis peab tahes-tahtmata järeldama, et selliseid koole on päris palju, kus õpetaja selgitab väga hästi ainet, on sõbralik, kuid oma nõudmistes range, usaldab, kuid kontrollib.
Soome ei ole enam PISA tipus ja selle peamiseks põhjuseks pakutakse kontaktõppe põhimõttelist uuendamist. Nimelt õpetavad soomlased nüüd õpilasi ise oma õppimise eesmärke püstitama, õppimise aega planeerima, rühmas õppima jms. Soomes on juba küllalt koole, kus õpilased koostavad esmaspäeva hommikul ise algava nädala õppimiste plaani ja viivad selle ise ka ellu. Õpetaja muidugi aitab, kuid õppimine pole enam ainult õpetaja, vaid ka õpilase enda mure. Rõhk on minemas perfektsetelt aineteadmistelt ennastjuhtivale õppijale. Ajale jalgu jäänud kontaktõppe mudelist püütakse lahti saada.
Austatud KOLLEEGID (ja ajakirjanikud)!
Distants- ja kontaktõppest rääkides peame tegema SELGET vahet algklasside ja vanema astme vahel – DIDAKTIKA-metoodika on neis TÄIESTI ERINEV.
Distantsõpe on alushariduses arengupsühholoogiliselt maha visatud aeg, aga vanemas astmes sobib kasutada, kui õpilaste ARENG on kulgenud NORMAALSELT. Paraku pole viimastel AASTAKÜMNETEL vanemat astet PANDUD koolis tõsiselt ISESEISVALT tööle (seda kinnitavad tuttavad õppejõud ülikoolis) ja minu oma KOGEMUS tööst TÄISKASVANUTEGA eelmisel õppeaastal.
Oma kogemus PIKAAJALISEST õpinguajast väärtustab eelkõige 25-aastast ISESEISVAT TÖÖD kirjandusega – kõige HARIVAM aeg (vt “Carpe diem!”, kus on 9 lehekülge kirjandust, mille siis läbi töötasin ja TARGAKS sain … Hm!).