Pigem on uhke tunne näidata kaaslastele, et olen terve

19. nov. 2021 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
01.11.2021 Tallinn Covid-19 kiirtestimine Tallinna 21.koolis. Õpetusvideo ja õpetaja juhendamisel teevad esimese ja teise klassi õpilased endale Covid-19 kiirtesti. Ühtegi postitiivset testi ei olnud. Foto:Sander Ilvest/Postimees

Novembrikuu tõi koolidesse kiirtestimise. Kuidas õpetajatel lisakohustuse täitmine läinud on ja mismoodi kulgeb koolielu edasi? Õpetajate Lehe vestlusringis jagasid mõtteid Eesti ühe suurima, 1500 õpilasega Keila Kooli direktor Mait Tõitoja, 89 õpilasega Vastse-Kuuste kooli direktor Inge Kalle ja 750 õpilasega Tartu Hansa kooli direktor Liina Karolin-Salu.  

Kuidas olete testimise korraldanud, kui palju see aega võtab ja kas on ka testimisest keeldujaid?

Mait Tõitoja: Meil läheb kolm korda nädalas 1500 testi õpilastele ja 200 õpetajatele, seega 1700 testi korraga. Testimisse pole kaasatud firmad, kes koolis toitlustavad ja koristavad. Soetasime esimesed testid ise ega kasuta riigi saadetuid. Vanemad saavad allkirja vastu testi, lapsed testivad kodus ja saadavad vastusest õpetajale pildi. Kaasaegsed vahendid on ju väga mugavad. Lapsele meeldib saata õpetajale pilt sellest, et ta on terve.

Keeldujaid on igas klassis üks-kaks, aga meil on 83 klassikomplekti. Kõige tähtsam on olnud saada testima vaktsiinivastased.

Meil on praegu koolis täiesti arvestatav kolle, kuus klassi on kodus, täna läheb kaks klassi veel juurde, aga homsest peaks kolm klassi isolatsioonist välja tulema. Nii et kogu aeg käib majas teistmoodi tegevus, kujutate ilmselt ette, et testide pakkimine pole kümme minutit näputööd! Meeskonnad üritavad kenasti hakkama saada, teinekord läheb natuke metsa ka. Eile oli ärev moment, kus viiele klassile ei olnud tänaseks teste jagada, aga õnneks pool tundi enne seda, kui lapsed koju läksid, need saabusid. 

Liina Karolin-Salu: Meie testime koolis, siis saavad kõik kindlad olla, et test on tehtud, ja me teame, et koolimajas on kõik terved. Vaid üksikud ei soovi testida, enamasti on nad hiljuti põdenud ja lapsevanemad arvavad, et neid ei ole kontrollida vaja. 

Inge Kalle: Meie teeme ka koolis teste, meid on ju nii vähe. Esimese nädala esmaspäeval meile testid veel ei jõudnud, tulid teisipäeval. Alguses olime natuke ärevuses, et kuidas läheb. Aga sujub päris hästi. Tunni alguses ei võta palju aega testid välja jagada. Jätame lauanurga peale ja alustame tundi. Siis õpetaja käib ja kontrollib üle. 

Keeldujaid oli esimese hooga viis. See käis ju nii kiiresti, kui pühapäeva õhtuks oli vaja vanemate käest nõusolek küsida. Varasemad kogemused olid testiga, kus pulk sügavale ninna torgati. Viiest keeldujast on alles kaks: üks laps teeb kodus testi, teine ei saa meditsiinilistel näidustustel ninatesti teha, aga süljetesti pole veel saadetud. Kui ministeerium küsis meie käest kokkuvõtet, siis paningi kirja, et üks vanem annaks testimiseks nõusoleku, kui oleks süljetest.

Meil on päris hea vaktsineerimisprotsent kaheteistaastaste ja vanemate hulgas, õpetajad on kõik vaktsineeritud. Me ei pea kedagi ümber veenma ja meil on hästi mõistlikud vanemad. Annavad kohe klassijuhatajale teada, kui keegi kodus haigeks jääb, ja jätavad lapse koju, kuigi seda ei peaks tegema. Hästi eluterve suhtumine on, olen meie vanematele väga tänulik. Oleme õpetajatega arutanud, et oluline ongi kiire kontakt. 

Eelmisel nädalal testisime 89 õpilasest 74. Osa oli kodus – kes haiged, kes karantiinis. Suur hirm läks maha kohe esimese kahe testimiskorraga, kõik sujub.

Liina Karolin-Salu: Meil oli sama lugu. Esimesel korral oli keeldujaid, kellel oli päevikusse kirjutatud: ei soovi. Kui lapsed aga nägid, kuidas teised teevad ja et on pigem uhke tunne kõigile näidata, et minuga on kõik korras, siis tuli testijaid järgmistel päevadel juurde. Algul oligi hirm testi võtmise ees: kas ma saan hakkama või mis juhtub, kui test on positiivne?

Mait Tõitoja: Olen ka ise koroona läbi põdenud, test näitas algul ikka veel positiivset, kuid eile oli lõpuks negatiivne. Niimoodi me toimetame. Arvan, et kõiki ei ole küll mõtet edaspidi testida, ja loodan, et minister saadab selle kohta ka korralduse. Minu meelest peaksime testima ka vaktsineerituid, minu sai koroona näiteks viiendal kuul pärast vaktsineerimist kätte. Võiksime määratleda, et neli kuud pärast vaktsineerimist me ei testi ja kui on rohkem aega möödas, siis testime. See on muidugi viroloogide rida, aga midagi sarnast võiks olla. 

Inge Kalle: Oleme kuulnud ka sellest, et test võib näidata positiivset tulemust pärast läbipõdemist, aga meil ei ole näidanud. Kuid eelmisel nädalal andis positiivse testi üks vaktsineeritud vanema klassi laps, kes septembris sai teise doosi. Sel õpilasel oli kodus pereliige haige. See haigus on ikka mitmepalgeline ja salakaval.

Liina Karolin-Salu: Meil on üks kolmekümnendates õpetaja juba kolm korda põdenud ja vahepeal jõudnud end ka vaktsineerida. Tundub, et kellel on ikka soodumus, see haiguse üles korjab ja põeb. 

Arvan, et kollete vältimiseks peame testima kõiki, kes vähegi nõus on. Võib-olla ei ole mõttekas testida kolm korda nädalas. Eelmise nädala kogemus oli, et esmaspäeval saime viis positiivset ja edasi oli vaikne. Eile saime kaks juurde, täna oli nulliring. Võib-olla aitab, kui testime esmaspäeval ja neljapäeval. Keda testida, keda mitte, sel teemal ma seisukohta ei võtaks.

Mait Tõitoja: Kas teil on ka juhtumeid, et positiivse tulemuse saanu läheb PCR-testile ja see on negatiivne?

Liina Karolin-Salu: Ei ole, meil on olnud kõigil neil ka PCR-testid positiivsed.

Inge Kalle: Meil oli sel nädalal üks valepositiivne.

Mait Tõitoja: Meil on seitsmest viis olnud õiged ja kaks on PCR-iga tunnistatud negatiivseks. Ma ei oska seda kuidagi tõlgendada. Kas peaks jälgima neid pikemalt?

Muide, eelmise laine ajal tahtsime saada ülevaadet laste kontaktidest. Kui sain teada, et parimad pojad ja tütred omavad sada kontakti päevas, sain aru, et just kool on koht, kus viirus levib. Testime küll, aga testimine jäi hiljaks. Meie valusaim aeg oli ikkagi oktoobri lõpp, kui meil oli üheksateist vaktsineeritud õpetajat rivist väljas ja klassidesse, kus olid aimatavad kolded, ei tahtnud enam keegi asendama minna. Olime samas olukorras nagu arstid. 

Praegu on asi õnneks taandumas, aga kuidas sa motiveerid inimest, kes küsib, miks ma tahan saata ta klassi, kus kolleeg haigestus? Ütlen, et lapsed vajavad õpetamist, neil on õigus haridusele, aga õpetaja küsib vastu, kas tema tervis ei olegi tähtis. Niisuguses olukorras küsidki endalt, kas me ikka teeme kõike õigesti. 

Meil on praegu 148 kooli, kus pole üldse koroonat, aga ka nemad kulutavad raha ja teevad teste. Siis mõtledki, mismoodi peaks uus kool välja nägema. Oleme Keilas vaaginud, et kui asi läheb hullemaks, peab ühiskonnas või kogukonnas olema kokkulepe, et töötame kaks nädalat koolis, aga ühe nädala ehk kümme päeva, reedest alates, oleme kõik terve kogukonnaga nullkontaktidega kodus. Siis oleks võimalik lihtsamate vahenditega ja vähem üksteist süüdistades elujärg korda seada. Seitse nädalat ekraani taga tegutsedes oleme tõesti üksteisest tüdinud. Aga kui oled vaid nädala kodus ja lähed pärast seda õpetaja juurde klassiruumi, pead ju selja sirgeks tõmbama ja rääkima sellest, mida oled õppinud. Minu meelest on distantsõppe teema praegu minemas teisele poolele kraavi.

Inge Kalle: Oleme siin Põlvamaal koroona leviku poolest Eesti ja maailma tipus. Meie koolis ei ole siiski hullu olnud. Enne vaheaega tuli haigus kolmandasse klassi. Saime joone alla tänu sellele, et nagu esimene positiivne tuli, palusime vanematel kodus teha testid igaks juhuks, enne kui lapse kooli saadavad, kuigi reeglid seda ei nõudnud. Ja siis tuli välja veel kaks last, väiksed lapsed põevadki tihti sümptomiteta. Meil ongi mitmed just niimoodi välja tulnud, et kui üks positiivne on klassis, teevad vanemad kodus kiirtesti ja õige mitmed on olnud üllatunud, et täitsa terve laps on positiivne.

Kontakte on ka meie väikses koolis keeruline vähendada, meil on kolm esimest klassi alumisel korrusel koos. Aga kuna see üks klass jäi kohe koju, siis õnneks haigus ei levinud ja kooli ei ole pidanud kinni panema.

Kevadel saime distantsõppe päris hästi tööle. Õpilasesindus pani ette teha tunniplaani järgi ja alustada kõiki tunde veebis. Kell kaheksa hommikul olid lapsed tunnis ja koolirutiin jätkus. See andis häid tulemusi. Meil on muidugi vähe lapsi. Kui keegi ära kadus, sai kohe vanematega ühendust võtta, vanemad olid seda meelt, et lihtsam on, kui õpetaja selgitab. Kõik tunnid ei olnud 45 minutit järjest veebis, aga vähemasti oli alguspunkt, kus saime üle vaadata. Lapsed olid kõik kohal, valdavalt pildiga. Tegid kaasa, said küsida, meie õpitulemused hullusti ei langenud. Õpilasesindus tegi kevadel õpetajatele tänuvideo.

Aga see sügis on väga segane. Erinevad juhised, oleme iseenese tarkusest otsuseid teinud. Iga inimene räägib ise juttu eri kanalites. Vaesed lapsevanemad, kes seda kuulavad. Väikses koolis on siiski lihtsam sidet hoida ja infot anda.

Liina Karolin-Salu: Olen puhkusel, aga vaid ühe päeva kahest nädalast kodus olnud, seda ootamatult alanud testimise tõttu ja seepärast, et õppealajuhatajad on koroonas. 

Meiegi kooli distantsõpe toimus kevadel tunniplaani järgi ja enamik tunde algas õpetajaga koos. Sõltuvalt ainest võis tund alata õpetaja sissejuhatuse ja õppeülesande selgitusega, edasi tuli juba iseseisvam töö. Paljud tunnid olid väga tavatunni sarnased. Imetlesin oma kolleege, kes innustavalt, rõõmsalt ja toetavalt ekraani kaudu meie õpilaste kodus igapäevased külalised olid. Hajutamise eesmärgil tegime tunnid 65-minutilised, see sobis hästi ka distantsõppeks, sest nii oli õpilasel videotunnis vähem ümberlülitumist, ja päeva jooksul neli-viis ainet. 

Olin üllatunud, kui hästi see isegi esimeses klassis töötas. Vanema abiga alustasid õpilased hommikul kodus videokoolipäeva. Õpetaja juhendas kaamera ees klassis, näitas tahvlil ette, juhtis arutelusid, kuulas vastamisi, lugemisi, tegi koos lastega liikumispause, laskis lastel iseseisvalt meisterdada, saatis nad vahepeal söögipausi pidama ja kutsus muusikaga tagasi tundi. Video vahendusel toimus isegi kehaline kasvatus, õpetaja tegi harjutusi oma kodus ette, lapsed oma kodus järele.

Muidugi tuleb kõigil pikkade nädalate jooksul peale ekraaniväsimus ja üksindus, sotsiaalsus on kõige rohkem kannatada saanud. Mulle tundub, et raskem on see suurematele lastele, kel suhtlusvajadus suurem. Püüdsime sotsiaalsust hoida, klassijuhatajad korraldasid klassiõhtuid veebis, lapsed mängisid, rääkisid ja olid rõõmsad. Ütlesid, et nii äge, tavalises tunnis ei saa ju rääkida, mis mu kass või koer teeb.

Mait Tõitoja: Eesti keeles on selline väljend nagu veaohtlikud häälikud.

Kui meid on siin 1500, siis me ei jõua igaüheni ega jõua ka sõpru määratleda. Kes on üksi, ongi nagu veaohtlik häälik. Oleme proovinud neid kindlaks teha igasuguste võtete abil, neid on igas klassis. Kas meil on oskust ja meisterlikkust sellised lapsed niimoodi rakkesse panna, et neil ei tekiks nii-öelda peeglist kuradi vaatamist? See on ääretult tähtis moment, üldises õpituhinas ja digitaalses maailmas ei pane me ju kõike tähele. Meil on olnud puberteetikutega eelmisel perioodil juhtusid, kus oleme veebikonstaabli appi palunud. Nõrgemate kaitsmine ja nende kindlaks tegemine käib otsimise meetodil, et ei juhtuks midagi väga halba.

Liina Karolin-Salu: Meie tugimeeskond tegi väga head tööd distantsõppel tuge vajanud lastega, hoides tihedat kontakti peredega. Vajadusel loodi võimalus õppida koolimajas. Üle kolmekümne lapse käis regulaarselt koolis, nad olid koolimajas hajutatud eri ruumidesse, kus said videotunnis osaleda või iseseivalt tööd teha. Põhjuseks võis olla tehniliste vahendite vähesus kodus, muukeelsete perede lapsed, kes vajasid eesti keele õppimisel tuge, aga ka vanemad õpilased, kel koos nooremate õdede-vendadega oli kodus keeruline keskenduda õppetööle. Koolis õppisid koos juhendajaga ka hariduslike erivajadustega lapsed, kelle vanematel ei olnud võimalik lapsi kodus juhendada. 

Inge Kalle: Olen täiesti nõus, et osa lapsi ei taha, ei oska, ei suuda kodus üksi olla. Kutsusime nad kooli. Meil ei ole suurt tugimeeskonda, klassijuhatajatel on suur koormus. Kui kodunt tuli signaal, et lapsel on keeruline, siis kutsusimegi ta kooli. Ei olnud mingit nõustamiskomisjoni soovitust. Suures koolis on kindlasti palju keerulisem mitte maha magada, kui lapsel vajadus tekib. Kui see väga kaua kestab, võib asi kurvalt lõppeda.

Liina Karolin-Salu: Vaimse tervise probleemidega lapsi tuli varasemaga võrreldes oluliselt rohkem ilmsiks. Hea meel oli kogeda, et kool on pere usaldusväärne partner. Kahjuks võimendusid varasemad probleemid, aga ilmnes ka mitmeid uusi. Lapsed ei tulnud enam üldse tundi, videotund neile valdavalt ei sobinud. Võime ju mõelda, et laps ei taha kooli tulla, aga ta ei tahtnud ka videotundi tulla.

Teadlased on öelnud, et koroonaviirus ei kao meie ühiskonnast kuhugi. Kuidas peaksime edasi minema, et koolid saaksid toimida?

Mait Tõitoja: Meil noored kolleegid veavad ühte välisprojekti. Naersime, et kas kaheksanda ja üheksanda süsti vahel lähete Hollandisse. Eks see on halenaljakas, aga suhtlus käib, inimesed tahavad liikuda. Kuid meil puudub kokkulepe, kuidas käituda, kui saabub jälle lainehari, et seda hästi ruttu maha suruda. Oleme küll ühes õigusruumis, aga sõltuvalt asustustihedusest peaksime käituma erinevalt. Mis on siis see kõige õigem tegevus?

Erahuviharidus toimetab edasi. Meie võtame vastu sanktsioonid klassile, lapsed lähevad koju, aga üks õpilane läheb näiteks Kohtla-Järvele jalgpalli mängima. Ma ei tahaks kuulda sellistest asjadest! Kui me kogukonnapõhiselt midagi otsustame, peakski see olema kogukonna otsus, aga mitte nii, et arutatakse, kas see on parajasti ikka meie õigusruumiga päri, ja lisaks käib poliitiline kemplus.

Me jäämegi viiruse lainetega kaasa liikuma. Küsimus on selles, kui paindlikud me oleme. Loodan, et on võimalik katsetada kontaktide vähendamist, kus kaks nädalat oleme kontaktõppel ja nädala distantsõppel. Kas see vähendaks sulatusahju sündroomi? Oleme koolis ju tõesti pead-jalad koos. Võime rääkida, et hajutame, aga lastel on muusikakool, spordikool, noortekeskuses tegevused ja kogunebki päeva jooksul sada kontakti, osa tunde on veel ülelennulise komplekteerimisega. Sidemed jooksevad eri gruppidesse. 

Kuidas siis toimetada, kui olukord on nii kriitiline, nagu oli oktoobri lõpus? Me tõepoolest hommikul ei teadnud, kes läheb kolmandasse, kes neljandasse tundi. Olime ärevas olukorras ja tegime avalduse, et oleme novembris distantsõppel, kui koolipidaja on nõus. Nõusolekut me ei saanud, aga inimeste kodus püsimine vaheajal aitas kaasa, saime august välja. 

Liina Karolin-Salu: Peaks olema kogu ühiskonna otsus, et kui asi on ikka nii hull, et haiglad ei tule enam toime, siis olemegi kõik kaks või kolm nädalat nii vähe väljas ja kontaktis, kui on võimalik. Ja kui on ekstreemne olukord, siis läheme ka distantsõppele. Tahaks, et meil ei oleks kümneid reegleid, mida ei suuda ükski pere täita ega kool edastada. Kõige hullem on, kui ühte reeglit tõlgendavad terviseamet, haridusosakond, kool, lapsevanem viiel eri moel. Olgu üks ja selge info.

Inge Kalle: Segadus muudabki asja veel hullemaks. Mul on ka kogemus, kus saime koos ülemusega haridusministeeriumi juhistest ühtemoodi aru, aga terviseamet ütles hoopis teist: minge kohe koju, muidu te kontakte ei katkesta. Selliseid asju on olnud sügise jooksul korduvalt.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!