Romad õpivad oma kultuuri pühapäevakoolis
Juba teist aastat saavad pealinna roma lapsed õppida oma keelt ja kultuuri Tallinna roma kultuurikeskuses, mis on selle rahva seni ainus rahvusvähemuse pühapäevakool. Sel aastal tähistatakse 5. novembril esimest korda koos roma keele päeva, mis on oluline sündmus romadele üle maailma. See on sobiv aeg aastaga kogetu ja õpitu kokku võtta.
Eelmisel sügisel panid aktiivsed Tallinna romad aluse oma kultuurikeskusele, mille üks eesmärk on võimaldada roma lastel õppida oma keelt ja kultuuri. Seni tuli roma peredel endal leida aega ja võimalusi, kuidas hoida koolis ja ühiskonnas domineerivate keelte kõrval ka oma keelt ja kultuuri.
Rahvusvähemuste pühapäevakoolid on huvikoolid, mis võimaldavad Eestis elavatel rahvastel korraldada oma keele ja kultuuri õpet. Nende tegevust rahastab haridus- ja teadusministeerium. Roma kultuurikeskuse ühe eestvedaja Zalina Dabla sõnul sai rahvuskooli idee tuule tiibadesse Eesti roma festivalilt, kus esinesid kohalikud romad ja väliskülalised. Festivali käigus tekkis nii lastel kui vanematel suurem huvi üheskoos tantsida, uurida oma rahva kombeid ja ajalugu.
Pühapäevakooli veavad omad
Roma kooli alustamisel oli aastaid mitu suuremat takistust. Esiteks on vaja pädevaid õpetajaid, teiseks leida sobivaid tegevusi ja materjale õppetööks. Kuna roma kogukond on väike, ei ole võimalik leida enda hulgast õpetajaharidusega inimesi, samas ei ole väljaspool kogukonda roma keelt oskavaid kultuuri- ning ajalooteadmistega õpetajaid. Ainuvõimalik oli luua aktiivsete romade abil tugev meeskond ning olla avatud uutele teadmistele.
Roma koolis viivad tunde läbi peamiselt seal käivate laste vanemad ja teised aktiivsed rahvuskaaslased ning neid abistavad teistest rahvustest roma keele ja kultuuri uurijad. Suur abi on pühapäevakooli töö korraldamisel ja probleemide lahendamisel olnud mitmekultuurilisuse vallas töötavate inimeste kogemustest ja nõuannetest.
Riigi tugi vähemusrahvaste keele ja kultuuri õpetajatele on väga väike, sest süstemaatiline õpetajate toetus puudub ning täiendkoolitused on harvad ja piirduvad ühe-kahe teema lühida tutvustamisega. Eeldatakse, et vähemuskultuuri õpetaja saab oma toe ja hariduse kodumaalt, aga kõigil rahvastel ei ole kodumaad, ja isegi kui on, ei pruugi seal olla selle keele ja rahva õpetajakoolitust või ei sobi sealsed õppematerjalid Eestis kasutamiseks. Samuti on erialase hariduseta oma kultuuri õpetajal keeruline orienteeruda inglis- või venekeelses erialakirjanduses.
Õppematerjaliks mälestused ja teadmised
Kuna roma keel ja kultuur on igas nende rahvusrühmas natuke erinev, on kooli õppeprogrammi koostamiseks ja materjalide loomiseks tulnud paljuski toetuda kogukonna mälestustele ja teadmistele. Romade ajalugu on põimitud nende piirkondade ajalooga, kus romad on elanud või kust läbi rännanud, ning tihti on need talletatud ainult põlvest põlve räägitud lugudena. Abiks saab võtta varasemat ajalugu puudutavad rahvusvahelised materjalid, kuid need tuleb tõlkida.
Siin oleks palju abi, kui Eestis oleks tähelepanu rohkem ka kohalike vähemuste elul ja ajalool ning iga vähemus ei peaks lootma ainult enda kogukonna ärksamatele inimestele. Õppematerjalide loomiseks astub Tallinna roma kultuurikeskus esimesi samme oma arhiivi jaoks, et peredes räägitud lood ja kultuuripärand säiliks ning neist saaks kokku panna kogukonna keerulise ajaloomosaiigi ja tuua rohkemate inimesteni selle kultuuri rikkuse. Pikemas plaanis võiks selliste arhiivide teke olla roma kogukonna, muuseumide, ülikoolide ja teiste huviliste ühine pingutus.
Keeruline keeleõpe
Õppematerjalide loomist ei tee kergemaks ka see, et roma kultuur on suuline. Sellel ei ole kokkulepitud kirjaviisi, suulisena on ta väga varieeruv. Kuna ei õpetata üht standardiseeritud keelekuju, erineb iga perekonna keelekasutus ja sõnavara vastavalt sellele, milliseid keeli on peres osatud ja kus kandis elatud. Õnneks ei ole suur varieeruvus probleem romadele endale, sest ongi tavaks, et igaüks räägib roma keelt natuke omamoodi. Küll aga on palju teadlikke otsuseid vaja teha siis, kui keelt hakatakse kirja panema näiteks oma kultuuri õpiku või lugemiku tarbeks.
Eestis teeb ühise keele kasutamise keerulisemaks seegi, et siin räägitakse lähedalt suguluses olevaid roma keele Läti ja Vene murret. Kuigi paljud on harjunud kuulma ka teisi murdeid, on Venemaa romadel üsna keeruline aru saada Läti rahvuskaaslastest, kelle kõnes on palju läti keele laene.
Õppetöös tuleb arvestada laste eri murrete ja keelteoskusega. Samas on roma lapsed varasest east mitmekeelsed ning seetõttu võib koolis kuulda lisaks oma keele murretele ka eesti ja vene keelt, noortele kohaselt vahele ingliskeelseid väljendeid. Positiivse suhtumisega mitmekeelsusse on palju keeli oskav roma kogukond eeskujuks meie ühiskonnale, kus püüame mitmekülgsust aina rohkem hinnata.
Pühapäevakooli õppetegevus on võimalikult paljude laste kaasamiseks korraldatud nii, et kord nädalas saadakse kokku oma õpperuumides ning kord kuus korraldatakse mõni suurem üritus või väljasõit, millega saavad liituda ka kaugemalt tulevad lapsed. Üks eesmärk on luua paremad võimalused kaugemalt tulijatele, et nad saaksid võtta osa kooli kogu õppetööst. Romad soovivad laiendada kooli tegevust ka Lõuna-Eestisse, kuid praegu on selle teinud keeruliseks pandeemiaga tekkinud ohud ja piirangud. Olukorra leevenedes võiksid õppegrupid töötada eri kohtades, koos saaks arendada õppematerjale ja jagada ideid toredateks õppetegevusteks. Üle Eesti oleks võimalik korraldada ühiseid väljasõite suvel või koolivaheaegadel.
Tallinna roma kultuurikeskus on tore näide, kuidas saab oma kogukonna heaks käima lükata huvikooli ka siis, kui esmapilgul tundub see ettevalmistuseta õpetajate ja puuduvate abimaterjalide tõttu ilmvõimatu. Paraku tähendab praegu ainsana Tallinnas tegutsev huvikool seda, et ülejäänud Eestis elavad roma lapsed ja noored ei saa oma keelt kasutada ja kultuuri tundma õppida väljaspool pereringi. Et tekiks eestvedajaid, on vaja pikaajalist ja järjepidevat tööd kogukonna sees ning riigi süstemaatilist tuge. Siis suureneks kogukonna võimekus ja peredes oleks rohkem usaldust koostööks.
Anette Ross uurib roma keelt Helsingi ülikooli doktorantuuris ja aitab korraldada Tallinna roma kultuurikeskuse õppetööd.
ROMAD EESTIS
Romasid on Eestis ametlikult üle 650, kuid nende organisatsioonid hindavad oma rahva arvu mitu korda suuremaks. Osa ei märgi teadlikult oma rahvuseks roma, sest traagilised ajaloosündmused ja pikaajaline rahvuse diskrimineerimine on teinud inimesed ettevaatlikuks. Samuti on paljudel roma taustaga inimestel mitmikidentiteet, millest ainult üht on olnud võimalik rahvaloendusel märkida.
Romad elavad Eesti mitmel pool, suuremad kogukonnad on Valgas, Tartus, Ida-Virumaal, Tallinnas ja Pärnu kandis, ajalooliselt on perekondi ja suguvõsasid asunud paljudes kohtades. Roma kogukond on väike, kuid kuna oluline on suuri perekondlikke sündmusi koos pidada, siis võib üle Eesti näha suuri romade pulmapidustusi või matuserongkäike, kuhu on kogunenud kõik sugulased ja tuttavad Eestist ning naaberriikidestki.
Romad on Eestis elanud juba 16. sajandist, nende kohalolu laatadel ja laagripaigad metsatukkades oli sajandeid eestlaste jaoks iseenesestmõistetav. Kuigi romasid ei ole kunagi siin olnud palju, olid nad oma kindla ühiskondliku rolli ja eluviisidega väljapaistvad ja inimestele teada. Kõik muutus Teise maailmasõja keerises, kui toimus romade genotsiid ja suur osa Eesti roma kogukonnast hukati või saadeti koonduslaagrisse.
ROMA KEEL
Roma keel on indo-euroopa keel, mille juured ulatuvad Indiasse. See on Euroopa suurim vähemuskeel, mida kõneleb 3–4,6 miljonit inimest. Umbes 1000 aastat tagasi lahkusid romad India aladelt ning pärast seda on roma keel saanud mõjutusi rändeteele sattunud teistest keeltest. Roma keelt mõjutasid teiste hulgas pärsia, armeenia ja kreeka keel. Alles 14. sajandil Balkanile jõudes eraldusid roma rühmad niivõrd, et teiste keelte mõjul on praeguseks paljude gruppide romadel raske üksteisest aru saada. Tuntakse ära vaid vanem ühine sõnavara, mis võib olla häälikumuutuste tõttu samuti üsna võõras.
Näiteks roma keele Soome murre on niivõrd erinev Eestis kõneldavatest roma Vene ja Läti murretest, et üksteisest arusaamiseks peab olema naabrite keelt üksjagu tundma õppinud. Selle on põhjustanud erinevad rännuteed – Soome romad ehk kaaled on rännanud läbi Ühendkuningriigi ja Rootsi, samas kui Eestis elavate romade rännutee on enne siia jõudmist kulgenud läbi saksakeelsete alade Poola, Venemaale, Leetu ja Lätti. Seetõttu on Eestis räägitavas roma keeles palju nende keelt laensõnu. Kuigi roma keel on mõnes riigis leidnud tee ka haridusse, on see enamasti siiani ainult suuline ja roma kogukonnas kasutatav. Osa roma rühmi peab oluliseks hoida keelt ainult oma kogukonnas ning teistele seda ei õpetata. Roma keel on Eestis senini elujõuline, seda antakse edasi lastele, see on üks kodustest keeltest ning hoolimata kogukonna väiksusest iga päev kasutuses.