Sõnal sabast: Meene
Prantsuse keeles on ilus sõna souvenir ‘mäletama, meenutama’, teise tähendusega ‘mälestus, suveniir’. Saksa keele vahendusel on sellest tulnud ka eesti „suveniir“. Teatavasti märgib „suveniir“ kingiks saadud või mõnelt sündmuselt või reisilt kaasa toodud mälestuseset, mille sära tuhmub enamasti niipea, kui see on kodus kotist välja võetud.
Samatähenduslik omasõna on „meene“, mille viljakas uudissõnade välmija Ants Roosnaallik pakkus Hindrek Puru varjunime all välja 1968. aasta 13. septembri Sirbi ja Vasara keeleveergudel. Nendel veergudel oli toona suur mõju; paljud seal ette pandud suupärased uudissõnad võeti kiiresti omaks, ja nii läks ka „meenega“. Juba kaks nädalat hiljem kasutati seda ühes Sirbi ja Vasara pildiallkirjas („Mida võtta kaasa meenena 1969. a. juubelilaulupeolt? Miks mitte nukk-kohvikannusoojendaja või Ambla rahvariietes suveniirnukk, mida valmistab Plastmasstoodete Vabrik „Salvo““) ning sagedast pruukimist leidis see edaspidigi.
Tõsi, kõigile „meene“ kohe meele järele ei olnud. Keeleteadlane Ernst Nurm tõstis 1969. aasta 23. mai Sirbis ja Vasaras selle puudusena esile nimetava ja omastava käände ühesugust kirjapilti ning arvas, et ehk ei ole „suveniiri“ ja „mälestuseseme“ kõrvale uut keelendit vajagi, pakkudes omalt poolt siiski välja sõnad „meenuk“ ja „meenis“. Viimase leiame „Eesti keele seletavast sõnaraamatust“ praegugi, kasutusse see aga teadupärast tulnud ei ole.
Nii „meene“ kui ka „meenuki“ ja „meenise“ tüvi on muidugi seesama, mida teame sõnust „meenuma“ ja „meenutama“. Kõiki neid uudismoodustisi võibki pidada „meenuma“ tuletisteks. „Meenuma“ enda tõi tehistüvena eesti keelde aga Johannes Aavik 1930. aastal. „Eesti etümoloogiasõnaraamatu“ järgi võisid selle impulsskeelendeiks olla „meelde tulema“ ja ladina mēns ‘mõtlemisviis, vaimu- või meelelaad; mõtlemistegevus, aru, mõistus’.
Muuseas, „meenet“ on juba 1936. aastal kasutanud kirjanik Helene Ranna romaanis „Riidalu“, aga tähenduses ‘meenutus, mälestus’: „Hingesse kerkib meeneid hetkedest, mis möödasaadetud koos …“ Kas võib olla, et Roosnaallik võttis oma 1968. aasta „meene“ just sealt?