Teatrifestival NAKS 2021 – lastekultuuri mõtestaja
ELAS KORD ÜKS VÄIKE LAPS. TALLE MEELDIS LAULDA JA MÄNGIDA. IGAL HOMMIKUL, NIIPEA KUI TA SILMAD AVAS, HAKKAS TA LAULMA JA MÄNGIMA JA TEGI SEDA KUNI MAGAMAMINEKUNI. AGA ÜHEL PÄEVAL TULI SUUR INIMENE JA ÜTLES, ET TA PEAB TASA OLEMA EGA TOHI KOGU AEG LAULDA. EDASPIDI MÄNGIS LAPS VAIKSELT. VAIKSELT MÄNGIMINE OLI KA HUVITAV. AGA SIIS TULI JÄLLE SUUR INIMENE JA ÜTLES, ET VÄIKE LAPS PEAKS JUBA PIISAVALT TARK OLEMA, ET MITTE MÄNGIDA – SAAGU TA ÜKSKORD OMETI SUUREKS JA HAKAKU TÕSISEID ASJU TEGEMA. JA LAPS LÕPETAS MÄNGIMISE. IGAVESEKS. AEG LÄKS JA LAPS MURDIS PEAD, KUIDAS NEID TÕSISEID ASJU SIIS TEHA. TA EI SÖANDANUD PROOVIDA ÜHT- EGA TEISTVIISI, SEST SEE OLEKS OLNUD MÄNGIMINE. NII JÄIGI TA TEGEVUSETULT ISTUMA. TEMA OTSA KOMISTATI JA TEDA MUUDKUI ÕPETATI, MIDA KÕIKE TAL OLEKS ÕIGE TEHA. SELLEST TEKKISID ÕRNA LAPSE HINGE HAAVAD. LÕPUKS JÄI TA NII KÄNGU, ET TEMAST JÄI JÄRELE VAID ÜLENI MÕRANE KLAASITOMBUKE. PÄIKESE KÄES HELKISID MÕRANENUD KLAASITÜKIST AGA IKKA VÄLJA SELLE KUNAGISE ÕNNELIKU VÄIKESE INIMESE SÄRAVAD MÕTTED.
Assitej Eesti keskus korraldas enne sügisest koolivaheaega teatrifestivali NAKS 2021, mis toimus esmakordselt veebis. Lastekultuuri teemale pühendatud festival mõjus kui teatrimaailma avatud uste nädal. Esinejate ja teemade arsenal moodustas korraldajate Reeli Lonksi ja Marek Demjanovi käe all ideedest kihiseva teatrilabori, kus korraldati katseid nii esinejate, osalejate kui ka pealtvaatajatega koostöös. Festivali programmis oli üheksa lavastust, näidendi ettelugemine ja laste ööülikool. Lisaks kohtusid teatriinimesed publikuga üheksas vestlusringis ja said osaleda seminaril „Kuidas lugeda kunsti?“.
Kujutage ette, kui ühel päeval saavad kokku Rein Agur, Suzanne Osten, Sasha Pepeljajev, Jan Kaus, Timo Steiner, Karmo Mende, Eva Kalbus, Rita Rätsepp, Anu Aun, Anne Kleinberg ja Helena Maria Reisner! Ütlen siinkohal ära, et lastekultuuri seminari, laste ööülikooli, vestlusringi vestlusi ja Improteater Impeeriumi etendust on võimalik ka praegu järele vaadata veebilehel www.naksfestival.ee. Kui õpetajatel ja juhendajatel on hariduslikel eesmärkidel huvi etenduste vastu, saab nendele ligipääsu küsida NAKS-festivalilt ja ASSITEJ Eesti keskuselt. Siin avaldubki veebifestivali esimene pluss: kõike saab vaadata nii palju kordi, kui on parasjagu tahtmist ja huvi.
NAKS-festivalil vastati väga paljudele teatrimaailmas õhus olevatele küsimustele. Mis on kunst? Kui vanalt peaks laps teatrisse tulema? Millest sõltub sõnateatri, sõnadeta teatri, luuleteatri või visuaalteatri vormi valik? Kas laste- ja noorteteatris on tabuteemasid? Kas lasteteatrit ja noortele mõeldud teatrit peaks võtma täiskasvanutele mõeldud teatrist eraldi seisva kultuurinähtusena või võib teatrietendus sobida samal ajal nii lastele kui täiskasvanutele? Kas lastele lavastades tuleb lähtuda vanusest? Milline roll on laste ja noorte jaoks ise teatri tegemisel ja draamaõppel? Kas ja millisel kujul saaks teatrit viia iga Eesti pereni?
Laste ja noorte teatrikultuuri uuringud?
Sajand tagasi usuti, et alla kümneaastane laps ei saa sõnadest aru. Praegu hüüatab pooleteiseaastane laps laval näitleja käes prügikasti kaant nähes: „Kanalisatsioonikaevu kaas naerab!“
Eestis on lastekultuuri kohta tehtud vähe uurimusi ja meil puudub ulatuslik ülevaade nii ajaloolisest kui ka nüüdisaegsest lastekultuurist Eestis. Teatrifestival, mille fookus on arutleda laste teatrikultuuri olemuse üle, annab lisaks lasteteatri kui kultuurinähtuse mõistmisele loodetavasti mõnusa tõuke ka laste teatrikultuuri laialdasemale uurimisele Eestis.
Lastele ja noortele loodavast teatrist rääkimisel on praktiline väärtus lapsevanematele, õpetajatele ja teatritegijatele. Veelgi olulisemaks võivad meie tähelepanekud osutuda aga tulevikus, ja seda ehk veel laiema ühiskondliku mõjutegurina, kui teater kunstinähtusena iseenesest on. Teatrikunst on interdistsiplinaarne meedium, millel on võimas valdkonnaülene ühiskondlik potentsiaal. Alustades sellest, et kunstitaju arenedes avardub inimese loovus, mis tagab vaimsete ja füüsiliste probleemidega ladusama hakkamasaamise tulevikus.
Varasematel aastatel on lastekultuurile pühendatud konverentsidel, seminaridel ja arutlustes keskendutud rohkem teatri kui kultuurinähtuse vajalikkuse tõestamisele ja räägitud sellest, millist rolli mängib teater lapse ja noore arengus. 2021. aasta NAKS-festivalil seevastu otsiti vastust küsimustele, kuidas teatrit teha ning millega võiks või peaks lastele ja noortele lavastades arvestama. Vastused olid sõnavõtjate puhul erinevad ja kohati vasturääkivad, aga seda täiuslikumaks kujunes festivali käigus otsitav „kunstilise tõe“ platvorm. Laste- ja noorteteatri teemade rägastikust moodustus nädala lõpuks võimsa kaaluga kogemuste klaster, mille toel võiks sündida põhjalikke teemakäsitlusi nii artiklite kui muude väljaannete näol.
Kui vanalt peaks laps teatrisse tulema? Mäng
Nelja-aastane laps tordilt sünnipäevaküünlaid puhudes: „Soovin, et ma ei saaks kunagi tõsiseks täiskasvanuks!“
Juba lapse sünnihetkel kohtume inimesega, kelleks ta kunagi saab. Kuidas on võimalik säilitada ja arendada lapse kaasasündinud potentsiaali?
Lapse elu täidab mäng ja näitleja mängu täidab elu. Mõlemal juhul mängitakse nii sõnade kui esemetega. Toon mõned näited teatrilavalt: Särevi Teatritoas mängivad näitlejad tähtede ja sõnadega lavastuses „Tähemängud ja mängutähed“. Tähemaailmast käima lükatud fantaasiamäng käivitub siin sõnadest johtuvana suures osas vaataja peas ja ega seda nii lihtne kirjeldada olegi (lavastaja Jaanika Juhanson, kunstnik Johannes Valdma). Väike laps võtab vihmavarju muutumist hobuseks, paadiks, mootorrattaks või langevarjuks pealtvaatajana palju iseenesestmõistetavamalt kui täiskasvanu (Eesti Noorsooteater, Karl Sakritsa lavastus „Tulipunane vihmavari“, kunstnik Gerli Mägi, helilooja Vootele Ruusmaa). Lapse jaoks ei tekita mingit küsimust, kui silm ja nina räägivad iseseisvalt või tigu mängitakse etenduse käigus sääseks, elevandiks, lilleks ja lõpuks inimese käeks, nagu see juhtub Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodu sürrealistlikus beebilavastuses „MINA!“ (kunstnik Annika Aedma, lavastaja Maria Usk, helilooja Mari Amor).
Maailmas ei ole olemas last, kes ei tuleks kujutlusmängudega kaasa. Isegi siis, kui lapsel puudub vaimne või füüsiline võimekus ise mängida, käivitub tema kujutlusvõime hetkega. Mäng on iseenesest kultuurieelne tegevus ja inimene õpibki maailma tundma just mängides. Selles mõttes on lastega suhtlemine kujutlusvõime käivitamise abil, nagu seda tehakse teatris, üks tänuväärsemaid kõigist võimalikest keeltest lastega suhtlemisel. Kujutlusvõimest algab mäng ja teater. Võrreldes paljude muude mängu kasutavate meediumitega seisneb teatri erilisus selles, et näitleja loob meiega vahetu inimliku kontakti, mida pole võimalik pakkuda kinos ega arvutimängus. Teatri mängulist keelt saab kõrvutada lingvistiliste keeltega. Teatrikeel on omaette märgisüsteem. Teatrikeel selgitab maailma emotsionaalse kogemuse kaudu, millest vaataja saab kaasa võtta just selle, mida tema seal mõistab ja oluliseks peab. Emotsioonid on igas inimeses a priori olemas. Niisiis, kui tuua laps võimalikult varakult emotsionaalse kogemuse kaudu suhtlevasse teatrimaailma ja jätkata lapse kasvades teatrikeele keskkonnas viibimist, on võimalik säilitada ja arendada lapseeale iseloomulikku loovust ning õppida tajuma vaimseid väärtusi meie ümber. Seda keelt saab õppida samamoodi, nagu õpitakse muusikat. Seetõttu on oluline, et laps saaks nii vara kui võimalik teatrist osa. Suuremates linnades on teatrikülastus vaid lapsevanema või õpetaja tahtmise taga. Suur on mure aga keskustest kaugemates paikades, kuhu jõuavad vaid juhuslikud etendused ning kus inimestel pole võimalik valida, mida ja millal vaatama minna. Keskustest kaugemal saab teatritühimikku täita draamaõpetuse tundide või teatriringide tööga. Need kaks suunda on lisaks kultuuriharidusele ka teraapilise ja sotsiaalse toena asendamatud. Ja kellele teatripisik kord juba hinge pugenud, sellele on see truu kaaslane kogu eluks.
Mis on kunst? Kas lastele lavastades tuleb lähtuda vanusest?
Viieaastane tüdruk tõuseb Piip ja Tuut Teatris „Hamleti“ etenduse ajal püsti ja hüüab: „Sina ei tohi tappa, sina oled hea kloun!“
Kunstist ja eakohasusest rääkimist alustan kogenud inimeste sõnadega. Rootsi lavastaja, stsenaristi ja tuntud lastekultuuri uurja Suzanne Osteni sõnul peab kunst esitama eksistentsiaalseid küsimusi, millele ei saa otsesõnu vastata. Näiteks „Miks ma siia tulin?“, „Miks keegi mind ei armasta?“. Osteni sõnul on kunsti eesmärk luua uusi kujundeid ja avada vaataja fantaasiat. Kunst on midagi, millele mõtlemist ei suuda inimene lõpetada. Näitlejad aga on laval nagu avatarid, kes produtseerivad kunstiliste tähenduste otsimiseks uut materjali. Mitmed Osteni lavastused sobivad igale vanusele. Ta on lavastanud beebidele poolteist tundi kestva loo, kus on nii vägivalda kui karjumist. Tema enda hinnangul on see võimalik tänu sellele, et näitetrupp esitab kõike täie tõsidusega ning see mõjub lapsele ausalt. Lisaks puuduvad lapsel hirmud, mis täiskasvanutel oma elukogemuse tõttu on. Osteni sõnul sobib lastele kõik, kui seda teha samasuguse pühendumusega kui täiskasvanutele lavastades.
Samasugusest lähenemisest – hea lavastus sobib igale vanusele –, on lähtunud eesti nukuteatri suurkuju ja kauaaegne lavastaja Rein Agur. Aguri sõnul tuleb olla praktikuna teoreetik ning sügavalt mõelda, mida sa teed ja kellele seda vaja on, eriti peab mõtlema, mida pakkuda lastele. Agur soovitab mõelda, mida tähendab lastepärasus vanas mõttes ja lastekultuur? Ta rõhutab, et publiku hulgas on palju talente ja oleks vale lapsi ükskõik millise tunnuse alusel piirata. Agur on oma lavastustega näidanud, kui unikaalne ja asendamatu on nukk teatrilaval. Teisalt on nukk oma sümbolistlikust olemusest tulenevalt universaalne vahend eksistentsiaalsete teemade esitamiseks, iseäranis täiskasvanutele mängides. Niisiis on nukuteater võimas meedium nii lastele kui täiskasvanutele lavastades.
Eesti teatriruumis on kogupere lavastused teada-tuntud kaubaartikkel, eriti jõulude ajal. Ometi on Eestis üksainus teater, kus esitatakse igale vanusele sobivaid lavastusi aasta ringi – see on Piip ja Tuut Teater. Haide Männamäe ja Toomas Tross selgitavad oma etendusi saatvaid vanusest sõltumatuid kestvaid naerupahvakuid sellega, et ükskõik kui keeruka sõnakasutuse juures aitab alati pilt – see, mis tekstiväliselt mõjub, on klounide koomiline artistlikkus. Nad seavad alati eesmärgiks hea lavastuse ega mõtle kunagi sellele, mis on selles täiskasvanule, mis lapsele mõeldud. Samas tunnistavad näitlejad, et ei kasuta mõnda teksti, kui teavad, et publikuks on vaid lapsed, ning meenutavad äärmiselt mõjusat seika kunagiselt „Hamleti“ etenduselt, kus viieaastane tüdruk püsti tõusis ja hüüdis: „Sina ei tohi tappa, sina oled hea kloun!“ Etendus katkestati ja näitlejad selgitasid lapsele, et nad mängivad ühte lugu, lubades, et keegi kellelegi otsa peale ei tee.
Kas lastele või noortele mõeldud teatrit tuleks võtta eraldiseisva kultuurinähtusena?
Teatrikülastuse järel küsisid õpilased Katrin Nielsenilt: „Miks peavad lasteetendused alati hästi lõppema? Miks mängitakse lapsi selliste hüperaktiivsetena ja näitlejad niimoodi keksivad?“
Lapsed oskavad kunsti nautida väga varasest east, kuna igaüks võtab kunstikogemust vastu vastavalt enda võimetele ja ka tõlgendab sellele vastavalt. Sellest hoolimata ei ole lapsed igas vanuses päris kõige kogemiseks valmis. On teemasid, millega laps pole kokku puutunud ja mille mõistmisega ta iseseisvalt toime ei tule. Küpseb ju inimese füüsis kiiremini kui vaim ning vaimne küpsemine võib toimuda väga erinevas vanuses. Selge on see, et iga täiskasvanutele mõeldud lavastus lastele ei sobi. Iga hea lasteteatri lavastus sobib aga täiskasvanutele küll. Lapse toob teatrisse täiskasvanu ja nii ei tohiks ühestki lastelavastusest oodata vähemat kui nii vanemate kui laste head ühist teatrikogemust. See eeldab teatrikeelte head tundmist. Hea näitena igale vanusele sobivast lastelavastusest toon siin Soome kaasaegse tsirkuse Ilmatila lavastuse „Atlas“ (koreograaf ja artist Ilona Jäntti, animaator Tuula Jeker), mis naelutas esimesest hetkest kuni viimaseni laval toimuvat jälgima nii pooleaastase kui ka täiskasvanud vaataja.
Sihtgrupile mõeldes on suures plaanis olemas kahte tüüpi lavastusi. Lastelavastused, mis sobivad ka täiskasvanutele ning millel on teatrikeelest tulenevalt olemas alumine vanuselise sobivuse piir. Täiskasvanute lavastused, mis ületavad teemast või esitusviisist lähtuvalt laste kogemusbaasi piire ning jäävad seetõttu lastele mittemidagiütlevaks või ka hirmutavaks.
Noortelavastused on teatud teemadel kõnelevad täiskasvanute lavastused, sest ükskõik millisel teemal me teatrilaval ka kõnelda ei võtaks, peab see olema tõsiseltvõetav ja veenev igas eas inimesele. Hea teater kõnetab vaatajat, sõltumata tema vanusest. Eraldi otsustuskoht on teema olulisus vaataja jaoks ja maitse-eelistused.
Suurepärane näide igale vanusele sobivast lastelavastusest on Kanada visuaalteatri lavastus „LEO – The Antigravity Show“. See on fantaasia ja gravitatsiooni piire ületav lavastus sellest, mis hakkab juhtuma inimese peas, kui ta jääb kauaks üksi nelja seina vahele.
Väga hea täiskasvanute materjal, mis käsitleb noortele olulist teemat, on Mohamed El Khatibi näidend „Tüli“, mille ettelugemist saab NAKS-festivali lehelt kuulata. Näidend on kirjutatud noortest lähtuvalt, kuid pole vaid noortele, kõnetades publikut palju laiemalt.
Kas laste- ja noorteteatris on tabuteemasid?
Küsitluses osalenud 55 neljanda klassi lapsest 46 teadsid vastust küsimusele, mis juhtub pärast surma. Üheksa last vastasid, et nad ei tea seda. Ühe kümneaastase vastus oli: „Inimene vajub sügavasse unne ja see kestab terve elu.“
Rääkides tabuteemadest lasteteatri kontekstis, meenub esimesena alati surma teema. Surm, haigused, viha, üksindus – neid kõiki võib laval kujutada, nii tegelaste kui ka olukordadena. Teema mõju sõltub alati kunstilisest vormist ja esitusviisist, mitte sellest, mida kujutatakse. Kunstiline kodeering pakub lõpmatuid esitusvõimalusi ning sümbolite ja metafooride paljusus loob sama esituse puhul mitmeid mõistmisvõimalusi. Nii muutubki võtmeküsimuseks see, kuidas surma laval kujutatakse. Surma on kujutatud imeliselt elusal moel Miksteatri lavastuses „Maestro“ (lavastaja Kaido Rannik, kunstnik Triin Simson, muusikaline kujundus Mihkel Tomberg), mis on mõeldud vaatamiseks alates 12. eluaastast. See on äärmiselt põnev, sügavalt puudutav ja ilus vaatemäng surma paljutahulisest kaleidoskoobist. Usun, et igaüks söandab viia lapse teatrisse vaatama lavastust, mis on põnev, puudutav ja ilus.
On siiski üks teema, millele pole lasteteatris kohta ega põhjendust. See on realistliku vägivalla kujutamine. Psühhiaater Anne Kleinberg hoiatab lisaks laval toimuvale vägivallale lastega tegelejaid ka laste ülevoolutamise eest. See on vägivalla vorm, mis võib juhtuda näiteks olukorras, kus ringijuhendaja või näitleja on lapse jaoks liiga intensiivne. Kui lapsel pole võimalust sellest olukorrast lahkuda, võib tagajärjeks olla eluaegne sulgumine grupitegevuste või siis teatri ees. Vägivald on teema, mis võiks olla mõtlemise koht, kui räägime tabuteemadest lasteteatris. Vägivalla nägemine ei hoia ära vägivalda, filmide ja lavastuste puhul on see pigem turunduse tööriist. Aga kuidas suhtuda siis halbade lõppudega muinasjuttudesse ja kuhu paigutada piir? Sellel teemal jäi NAKS-festivalil silma Silvia Soro ja Liia Kanemägi vestlus lavastuse „Pikk tige vanaeit“ (lavastaja Jaanika Juhanson, kunstnik Sander Põldsaar, muusikaline kujundus Tarmo Kivisilla) põhjal sellest, kas muinasjutud on mõeldud ainult lastele. See teema algab aegadest, mil lapsed pidid hirmujutte kuulama selleks, et tööd tehes mitte magama jääda. Üldiselt on aga teada, et halvad seigad on muinasjuttudes olnud ikka inimeste hoiatamiseks ja õpetuseks, mitte hirmutamiseks.
Ehmatavate või tundmatute kunstiväljendustega silmitsi seistes on oluline, et lapse kõrval oleks täiskasvanu, kes oskab lapsele toimunut selgitada.
Teatrit sõnast? Millest sõltub lavastuse vormi valik?
Tamsalu gümnaasiumi õpetaja Hannele Valdoki kommentaar väikelastelavastusele „MINA!“: „Selle lavastuse kaudu saan gümnasistidele seletada aktiivse ja passiivse lugeja teemat.“
Sõna on olnud inimese põline kaaslane. Meid on aegade hämarusest saatnud rahvaluule, jutustused, piiblilugude ja ajalooteadmiste edasiandmine kirjasõnas. Aastasadu on hariduses peamised õppemeetodid olnud sõnalised õppevormid: rääkimine, lugemine, loeng või kirjutamine. Viimastel aastakümnetel on õpimeetodite variatiivsus kasvanud.
Teatriajaloos on sõna alati trooninud. Teatris katsetatakse jätkuvalt nii sõna kui visuaaliga, nii sisu kui vormiga. Assitej festivali programmis kasutati neljas lavastuses üheksast aktiivselt teksti. Kaks neist, „Piip ja Tuut teevees“ ning „Pikk tige vanaeit“ olid parimad näited lastele esitatavast sõnateatrist, viimane neist just lugude jutustamise teatrist. „Piip ja Tuut teevees“ ning „Tähemängud ja mängutähed“ olid mõlemad omapärase krutskiga kaasahaaravad sõnamängulavastused. Improteater Impeeriumi etenduses näidati nii sõnaosavust kui ka seda, mis sõnast tulenevalt võib juhtuda.
Noorsooteatri peaaegu sõnadeta lavastus, mille dramatiseeris ja lavastas Betti Alveri luuletuse „Tulipunane vihmavari“ põhjal Karl Sakrits, oli lummav luulevisuaal, mis jättis tuntud luuletuse ideede visualiseerimise kõrval (kunstnik Gerli Mägi) publikule võimaluse luua omaenda narratiiv. Täiesti sõnadeta lavastused, „LEO – the Antigravity Show“, „Atlas“ ja „Maestro“ mõjusid mahlaselt ja täiuslikult sõnade puudumisest hoolimata. „MINA!“ lavastuses oli laulutekste ning vähesel määral suhtlemist seal, kus seda vaja oli. Niisiis oli neis lasteteatri lavastustes sõna kasutatud siis, kui see oli valitud lavastuse peamiseks väljendusviisiks, kui sõnaga eksperimenteeriti või juhul, kui sõnadeta enam ei saanud. Eks sõna kasutamise juures kehtib sama reegel, mis iga kunstilise valiku puhul: iga kunstiline valik peab olema kaalutletud otsus.
Kui küsida, kas visuaalsed väljendusviisid võivad olla vaatajale arusaadavamad kui tekstilised, saab seda hästi selgitada hermeneutilise ringi põhimõtte kaudu: lavastuse idee tingib väljendusviiside valiku ja väljendusviiside valik kujundab omakorda lavastusliku terviku.
Siinkohal suunaksin teid kuulama Jaanus Vaiksoo, Silvia Soro, Terje Bernadti, Marek Demjanovi, Tiina Mölderi, Kirsten Simmo, Kristiina Oomeri ja Priit Põldma vestlusi teatripraktikutega. Küsimuste küsimine on vastuste leidmisel ju kõige olulisem – ja need inimesed oskasid küsida.
SADA AASTAT KLAASITOMBUS PEIDUS OLNUD MÕTTED HAKKASID LÕPUKS PÄIKESE KÄES IDANEMA. ÜHEL PÄEVAL TULI TUUL JA KANDIS HELKLEVAD MÕTTETERAD KLAASITOMBUST VÄLJA NING PUISTAS PÕLLULE LAIALI. PÄIKE JA TUUL TANTSISID, MÄNGISID JA LAULSID ÜMBER AINA SÄTENDAVAMA AASA. ÜHEL PÄEVAL NÄGID NAD, ET IGAST MÕTTETERAST OLI KASVANUD KAUNIS KLAASIST PUU. KÕIK PUUD OLID TÄIS ERI SUURUSE, KUJU JA HELIGA KLAASIST LEHTI. SELLEST AJAST PEALE SAADAVADKI PÄIKE JA TUUL OMA AIAST HELISEVAID MÕTTEID KÕIGILE, KES PILGU MÄNGLEVA VALGUSE POOLE PÖÖRAVAD.