Tehnoloogiaga toetatud õpe – kes toetab õpetajat?

Ray Kurzweil tõdes juba 2004. aastal, et 21. sajandil surutakse saja aasta sisse progress, mille maht on inimteadvuse jaoks võrreldav pigem viimase 20 000 aasta jooksul toimunud arenguga. Seda muutust tajub selgelt ka õpetaja – uksest ja aknast sisse murda üritavate tehnoloogiliste innovatsioonide maht hakkab tavapärast õppetööd takistama. 

Nii võib juhtuda, et koos pesuveega visatakse ka laps välja ehk õpetaja sulgeb ukse visionäärist haridustehnoloogia „jutlustajale“, olgu selleks siis idufirma esindaja, õppealajuhataja või naaberkooli entusiastlik robootikaringi juhendaja. Nii mõnigi ukse taha jäävatest innovatsioonidest ongi see „laps“, kes aitaks õpilasi paremini ette valmistada Euroopa rohepöörde läbiviimiseks, andes mõtestatud teadmisi ja oskusi tulevikutehnoloogiate kasutamiseks. Suures plaanis on tehnoloogiaga rikastatud õpe (TRÕ) ehk innovaatiliste tehnoloogiate toomine klassi muutunud oluliseks haridusküsimuseks. TRÕ võib aidata õpetajal õpetamist ja õpetamise haldamist tõhusamaks muuta, paigutada õpilasel omandatavaid teadmisi ja oskusi igapäevaeluga paremini seotud mõtestatud konteksti ja saavutada muid aktuaalseid eesmärke (näiteks muuta tüdrukul lihtsamaks otsustada MATIK-eriala kasuks või võrdsustada erinevast sotsiaalsest keskkonnast pärit õpilaste võimalusi).

Minu doktoritöö algtõuge tuli kahest arusaamast. Andes ise Eesti õpetajatele õpperobootika koolitusi, mõistsin, kui palju kasu võib ühiskond saada hästi juurutatud TRÕ innovatsioonidest. Teisalt nägin, kuidas suur osa algatustest hääbub üsna kiirelt pärast esialgse projektitoe lõppu. Teaduskirjandus kinnitas, et ka maailmas laiemalt ei kipu TRÕ püsima jääma. Algatuste hääbumine on probleem mitmel põhjusel. Lisaks õpetaja väärtusliku aja raiskamisele on kulutatud ju ka muid ressursse, millele kulunud raha oleks võinud kasutada kasvõi koolilõuna kvaliteedi parandamiseks. Inimkond tervikuna on jõudnud ajajärku, kus aina olulisem on kasutada mõtlemisvõimet ennetavalt, et vältida tühjade kulutuste tekitamist – ka haridusuuenduste puhul tuleks algatuste jätkusuutlikkusele pöörata aina enam tähelepanu. Seega sain tähelepanekute põhjal teha vaid ühe järelduse: hoolimata suurest vajadusest jätkusuutlike TRÕ algatuste järele, kipub haridusuuenduste teostamisel miskit olulist puudu jääma. Selle puuduva miski selgitamisest saigi mu doktoritöö eesmärk.

Robomatemaatikast 

TRÕ innovatsioonide õppekavadesse toomine toetub tehnoloogilistele haridusinnovatsioonidele, mis on lähenemised ühiskonnas olemasoleva uue (või ka vanema) tehnoloogia kohandamiseks vastavalt õpetamise või õppimise vajadustele. Tehnoloogia kohandamine sisaldab muuhulgas õppetöös kasutamiseks vajaliku metoodika ja õppematerjalide väljatöötamist. Innovatsiooni juurutamisel ilmneb pahatihti takistusi, mis võivad muidu suhteliselt edukalt kulgenud protsessi seisata, põhjustades algatuse hääbumist. Takistuseks võib olla kasin eelarve, nõrk riikliku programmi ettevalmistus, lahkheli õpetaja tegevust suunava õppekava eesmärkidega – või mõni muu põhjus, mis teeb õpetaja jaoks mugavamaks jätkata vanaviisi. 

Seadsingi eesmärgiks vaadelda ja kirjeldada TRÕ juurdumisprotsessi õpetaja tasandil, kasutades näitena robomatemaatika meetodit. Soovisin luua protsessimudeli, mis nimetaks TRÕ innovatsiooniprotsessi põhilised faasid ning kirjeldaks, missugused tegurid ja kuidas mõjutavad innovaatilise algatuse jätkusuutlikkust.

Esmalt uurisin probleeme, mis takistavad õpetajal robomatemaatikat õppetöös kasutusele võtta, ning selgitasin, missugune abi aitab takistusi ületada. Järgnevalt vaatlesin õpetajate koostöiste teadmusloome ja õpiprotsesside mõju robomatemaatika juurdumisele. Lõpuks selgitasin, missuguseid faase läbib õpetaja robomatemaatika juurutamises ning missugused tegurid mõjutavad õpetaja otsust jääda seda kasutama.

Robomatemaatika on TRÕ innovatsioon, mis kasutab õpperoboteid matemaatikatunnis õpilase haaratuse ja õpitulemuste parandamiseks. Tüüpilises robomatemaatika tunnis jagatakse õpilased väikestesse rühmadesse ning iga rühma kasutada on üks hõlpsasti programmeeritav õpperobot. Tunni alguses lahendavad õpilased rühmades mõned matemaatikaülesanded ning seejärel teevad robotikatseid. 

Uuring kestis kolm aastat, osales 67 kooli, 137 õpetajat, 56 haridustehnoloogi ja enam kui 2000 õpilast. Tunnidisainid koostasin koostöös matemaatikaõpetajatega ning tagasiside põhjal arendasin neid hiljem edasi. 2018/2019. õppeaastal osales uuringus 133 kolmanda ja kuuenda klassi matemaatikaõpetajat 67 koolist. Õpetajad andsid kuni 20 robomatemaatika tundi ja tähendasid oma kogemuse üles tunnipäevikutesse ning kooliaasta lõpul ka netis jagatud küsitlusse. Tagasisidest tulid välja suurimad kitsaskohad robomatemaatika kasutuselevõtul. 

Üllatuslikult kõige enam valmistas probleeme laste funktsionaalne lugemisoskus, ilmselt robotitega seotud sõnavara puudumise tõttu, aga ka seepärast, et matemaatikaülesanded olid robotikatsetes esitatud tavapäraseks saanust erineval moel. Õpetajad viitasid, et robotite, tahvlite ja uudse tunnikorraldusega tuli esmalt pisut harjuda. Viiendik õpetajaid vajas kindlasti haridustehnoloogi või abiõpetaja tuge, sest roboteid oli vaja klassi tuua, ette valmistada ja tunni ajal lapsi nõustada. 

Õpetajate hinnangul eeldas robomatemaatika murevaba toimimine abiõpetajat, vähemasti alguses, etteantud õppematerjale ning suhteliselt ühtlaselt toodi esile vajadus tehniliste ressursside, juhtkonna toe, kolleegide toetuse, koolituse ja lisaaja tasustamise järele.

Aastail 2018–2019 viisime Tallinna Ülikoolis läbi viis õpetajakoolitust, kus uurisime koostöises teadmusloomes ilmnenud sotsiaalsete praktikate mõju TRÕ innovatsioonide juurdumisele õpetamisrutiini. Uue TRÕ innovatsiooni õppimine muudab vähemalt ajutiselt õpetajate käitumist, kui nad hakkavad oma arusaamu üksteisele jagama, küsima kolleegidelt abi ning ise neid aitama, jõudmaks lõpuks ühtsele seisukohale TRÕ innovatsioonist, selle tugevatest ja nõrkadest külgedest ning sobivaist õpetamismeetoditest. 

Viie koolituse võrdlus näitas, et TRÕ innovatsiooni muudab õpetaja jaoks vastuvõetavamaks koostöiste teadmusloome ja õppimise protsesside toetamine, näiteks õpetaja kaasamine materjalide ja meetodite arendustegevusse. Innovatsiooni omaks- ja kasutuselevõtt paranevad oluliselt, kui õpetaja läbib professionaalse arengu programmi, kus uurija arendab õpetajaga võrdselt innovatsiooni kasutamiseks vajalikke õppematerjale ja tunnipraktikaid. Õpetajakoolituste võrdlusest oli samuti näha, et omaksvõtu ja püsimajäämise tõenäosus suureneb, kui õpetaja osaleb koostöistes teadmusloome- ja õppeprotsessides.

TRÕ innovatsiooni juurdumisfaasid

Algselt olin planeerinud 2020. aasta kevadel küsitleda kõiki uuringus osalenud õpetajaid, kuid koroonaviiruse levik sundis plaane üle vaatama. Küsitlesin Zoomi vahendusel 22 õpetajat, kel oli vähemalt kaheaastane robomatemaatika kasutamise kogemus. Õpetajate kogemus, vaadatuna innovatsiooni seletavate mudelite vaatenurgast, viitas, et TRÕ innovatsiooni juurdumine läbib õpetaja tasandil kolm faasi: teadlikkus, nõustumine ja omaksvõtt (vt joonis). Robomatemaatika näites toimisid need faasid järgmiselt.

• Teadlikkus: õpetaja saab TRÕ innovatsiooni olemasolust ja üldistest võimalustest teadlikuks, kuid ei ole seda oma klassis veel järele proovinud. 
• Nõustumine: õpetaja proovib innovatsiooni oma tundides ja ehitab (koostöös kolleegidega) tõhusaks kasutamiseks üles vajaliku arusaama ja teadmiste baasi. 
• Omaksvõtt: TRÕ innovatsioon on õpetaja jaoks muutunud tavaliseks töövahendiks – tal on vajalikud teadmised ja oskused ning innovatsiooni kasutamine ei valmista enam raskusi. 

Igas faasis toimivad viit liiki tegurid, mis määravad TRÕ innovatsiooni püsimajäämise õpetaja tunnipraktikais (vt joonis): 

• isiklikud faktorid on seotud õpetaja teadmiste, oskuste ja eelistustega ning on kõige olulisemad esmamulje loomisel, hiljem nende tähtsus väheneb; 
• organisatoorsed faktorid on olulised kõigis TRÕ juurdumise faasides ning kajastavad eri liiki tuge, mida osutavad otseselt või kaudselt riik, omavalitsus, kool, aga ka lapsevanemad, kolleegid ja muud huvirühmad; 
• tehnoloogilised faktorid peegeldavad seadmete ja lahenduste kasutuskõlblikkust ning nende osatähtsus langeb pisut juurutamisprotsessi hilisemais faasides;
• sotsiaalsete praktikate faktorid avalduvad kõige enam nõustumisfaasis, sest siin suhtleb õpetaja aktiivselt oma kolleegidega, et kujundada oma arusaama TRÕ innovatsiooni olemusest;
• tajutud väärtuse faktorid kajastavad õpetaja arusaama väärtusest, mida innovatsiooni kasutamine annab õpilastele või talle endale, ning nende väärtuste olulisus tõuseb sedamööda, mida enam õpetaja innovatsiooni valdab. 

Eespool toodud faasid ja tegurid olen kokku seadnud TRÕ innovatsiooni omaksvõtu TELIP-mudeliks (Technology-Enhanced Learning Innovation Process, joonis). Võrreldes haridusvaldkonnas seni kasutatud käsitustega kirjeldab TELIP-mudel TRÕ innovatsiooni jätkusuutlikkuse faktoreid süsteemselt. Võrreldes innovatsiooniteooriast tulenevate käsitustega on mudel kohandatud hariduskontekstile ning seal ka valideeritud. Mudel kirjeldab TRÕ juurutamisprotsessi faaside pikkusi koos neis faasides toimivate tegurite mõjuga – see võimaldab kavandada õigeaegset vajalike tegurite toetamist (näiteks anda õpetajale õiget liiki abi just siis, kui ta seda vajab). 

Kokkuvõte

Doktoritööd alustades oli mu soov luua paremat arusaama TRÕ innovatsioonide juurdumisprotsessist, et sellele toetudes esitada soovitusi, mis aitaks parandada TRÕ innovatsioonide jätkusuutlikkust – säästa seeläbi õpetaja aega, raha, aga ka muid piiratud ressursse. Uuringu tulemustele toetudes tõden, et innovatsiooni juurdumisprotsessi tuleb kavandada pikaajalisena ja eri ajal toetada erinevaid tegureid – näiteks alguses äratada õpetaja huvi, seejärel tagada vajaliku tehnika, taristu, toe olemasolu, aidata õpetajal aina enam näha innovatsiooni seost tema ainega ning seostada seda tema ja õpilaste individuaalsete vajadustega. Vältida tuleb pahatihti juhtuvat eksisammu, kus õpetajale antakse tehnika, metodoloogilised juhised ja loodetakse parimat. See parim jääbki tulemata, kuni kavandamisel ei lähtuta järgnevaist olulistest tõdemustest: innovatsiooniga nõustumine ei tähenda omaksvõttu; omaksvõtt omakorda ei viita kestvale kasutamisele; sotsiaalsete praktikate teguri abil on võimalik aru saada TRÕ innovatsiooni juurdumisprotsessi faasist.