Teises keeles õppimise toetamine

Eesti koolid on üha enam olukorras, kus klassis pole vaid eesti kodukeelega õpilased. Kuidas toimida, et see oleks kasulik nii eesti kui ka muu emakeelega lastele ja noortele? 

Eestis on hästi välja arendatud lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK-õpe, ingl content and language integrated learning ehk CLIL) süsteemi kuuluvate varase, osalise ja hilise keelekümbluse (language immersion) mudelid lasteaias ja põhikoolis. Viimasel ajal on hakanud arenema kahesuunaline keelekümblus (two-way immersion), mis toetab kahe kodukeelega laste koosõpetamist mõlemas keeles. Kindlasti peab seejuures silmas pidama, et teises keeles õppijad vajavad eriti õppimise algstaadiumis rohkem tuge nii aine- kui ka keeleõppes ning nende hindamisel peab arvestama teise keele omandamise loomulikku arengurada.

Keele loomulik omandamine

Teiseks keeleks (K2, second language, L2) nimetatakse üldistatult kõiki keeli, mida inimene on omandanud ja õppinud pärast esimest keelt (K1, first language,L1). Esimese keele algoskus omandatakse (acquire) väikelapsena suures osas ilma teadliku õppimiseta. Lastel on väga tugev motivatsioon esimest keelt mõista ja kasutada, sest nad soovivad sarnaneda ennast ümbritsevate inimestega ja nendega suhelda. Laste esimese keele õpet soodustab ka pidev viibimine keelekeskkonnas (language environment): rikkalik autentne keeleline sisend (authentic input), keele seotus kontekstiga ja võimalus ise emakeelekõnelejatega keelt kasutada. 

Autentsest sisendist hakkavad lapsed kõigepealt märkama sagedasi väljendeid, neist konteksti põhjal aru saama ja neid järele kordama. Seejärel hakkab neil sageli korduvate väljendite põhjal tekkima alateadlik keelereeglite tunnetus ja nad suudavad ka ise analoogia põhjal uusi väljendeid luua. Edaspidi õpitakse (learn) koolis ka oma emakeelt teadlikult ning emakeeleoskus areneb pidevalt vastavalt tekstidele, millega inimesed elu jooksul kokku puutuvad.

Erinevalt esimesest keelest õpitakse teist keelt sageli juba algusest peale koolis või kursustel teadlikult. Samal ajal omandatakse aga alati keelt ka alateadlikult, nagu toimub esimese keele puhulgi. Ka teise keele omandamiseks on vaja saada rikkalikku autentset keelelist sisendit ning motiveerivaid võimalusi keelt ise oma suhtluseesmärkide saavutamiseks kasutada. Teise keele oskajal on vähemalt ühe keele oskus ja üldine arusaam maailma toimimisest, mis üldiselt aitab tal uut keelt omandada ja õppida, kuid mõnikord võib seda ka veidi takistada. Koolis ja kursustel õppides saavad õpilased sageli liiga vähe keelelist sisendit ning ka liiga vähe ise keelt kasutada – see aeglustab keele omandamist. 

Teise keele tõhus õppimine ja õpetamine

Ei ole olemas üht „imemeetodit“, mis tagaks keele eduka omandamise. Eksisteerivad aga üldised põhimõtted, mis seda soodustavad. Üldiselt ollakse arvamusel, et keelt omandatakse kõige paremini kasutus- ja sisupõhise õppega (usage-based language learning), mis tähendab, et keeleõppijad saavad palju kuulda ja näha enda jaoks sisukat keelt ning keelt ise suhtluseesmärkide saavutamiseks kasutada. Sõnavara- ja grammatikaõppel on seejuures toetav roll. LAK-õpe tuginebki kasutus- ja sisupõhisele õppele ning selles kasutatakse huvitavaid, aktiivseid ja õppijaile jõukohaseid õppematerjale ning -tegevusi. 

Huvitavus tähendab seda, et õppetekstid ja -tegevused tõmbavad endale õppijate tähelepanu ning tekitavad soovi nendega lähemalt tutvuda. Kui õpitav pakub õppijaile huvi, siis on õppijad õppimisest motiveeritud ning nende aju töötleb materjali sügavamalt ja põhjalikumalt. Huvid on inimestel erisugused, kuid koolis on ühevanustel õpilastel suur osa huvisid arengu seaduspärasustest tingituna küllaltki sarnased ja seda peab õppetöös kindlasti arvestama. Samas peavad nii õppetekstid kui -tegevused olema mitmekesised ja varieeruma, et rahuldada eri tüüpi õpilaste huvisid. Huvitavus oleneb paljuski materjali või tegevuse esitusest, mis peaks olema tänapäevane, eluline, piisavalt uudne, üllatav ja põnev, mõõdukat väljakutset pakkuv ja fantaasiat ergutav. 

Aktiivsus tähendab seda, et õppija peab saama palju autentset sisendit ja võimalusi seda eri viisil töödelda. Selleks peab õppijaile pakkuma eri tüüpi ülesandeid lugemis- ja kuulamistekstide mõistmiseks ning palju võimalusi oma mõtete väljendamiseks ja suhtluseesmärkide saavutamiseks. Head tekstid ja ülesanded on autentsed (pärit päriselust) või autentselaadsed (päriselu sarnased) ning arendavad ka õppijate kõrgema taseme mõtlemisoskusi (analüüsimist, hindamist jmt). Aktiivselt õppides suhtlevad õppijad omavahel palju ja suur osa suhtlemisest toimub paarides või väikestes rühmades ning väiksem osa õpetaja juhitud kogu õpperühma ühisvestlustes. Aktiivses õppes lastakse ka õppijail endil keele seaduspärasusi avastada, mitte ei anta neile reegleid valmiskujul. 

Jõukohasus tähendab õppematerjali ja õppetegevuste vastavust õppijate vanusele ja keeleoskustasemele. Kui materjal on liiga raske, ei tule õppijad selle järgi õppimisega toime, kui aga liiga kerge, siis muutub see õppijaile kiiresti igavaks. Kui ühes rühmas õpivad koos väga erineva keeleoskustasemega õpilased, tuleks kasutada diferentseerimist võimaldavaid ülesandeid, mida õpilased saavad täita eri tasemel. Jõukohasus tähendab ka õppijaile vajaliku toetuse andmist. Esiteks tähendab see tunni sobivat ülesehitust, ülesannete loogilist järjestust kergemalt raskemani, keerukamate ülesannete ettevalmistatust (näiteks vajaliku sõnavara harjutamist), seletuste ja näidiste esitamist. 

Teise keele õppijat toetavad õpetamisvõtted

Õppetöös tuleks kasutada erisuguseid aktiivõppemeetodeid: mosaiikülesandeid, infolüngaga ülesandeid, arvamuste vahetamist, ise millegi loomist, eri tüüpi mänge jmt. Õppematerjali aitab jõukohasemaks muuta konteksti tugi (pildid, videod, joonised, pantomiimid jm), materjali mitmekordne töötlemine mitmesuguste ülesannete abil, sealhulgas suurema tähelepanu pööramine sõnavarale. Tuleb arvestada, et lisaks uutele terminitele, mida ka emakeeles õppijad peavad eraldi omandama, võivad teises keeles õppijaile alguses raskusi valmistada muud üldakadeemilised sõnad ja ka mõned tavakeele sõnad. 

Keerukaid õppetekste võib lihtsustada, kuid lihtsustamine ei tohi muuta keelt ebaloomulikuks. Õppijad suudavad üsna palju konteksti toel mõista ja aimata, mistõttu nad on võimelised üldjoontes aru saama ka tekstidest, mis on keerukamad kui nende keeleoskustase. Õppijatele on vaja õpetada ka õpioskusi, näiteks teksti mõistmise strateegiaid, rääkimisstrateegiaid, kirjutamisstrateegiaid. Väga oluline on luua õppijatele turvaline õhkkond, kus õppijad tunnevad, et saavad õppimisega hakkama.

Õpetaja peab alati seadma oma õppetegevustele eesmärgi ja õpetama õpilasi eesmärke seadma ning teadvustama. Pärast õppetegevuste läbiviimist on vaja reflekteerida, kuidas eesmärgid saavutati.

Keelevead

Keelevead (language errors) võivad olla erisugused, näiteks kõrvalekalle sõnavaras, grammatilistes struktuurides või keeleregistris. Keelevead on keelelise arengu loomulikud saatjad. Keelevead ei ole juhuslikud, vaid neil on oma arenguloogika. Näiteks eesti keele kui teise keele õppijail esineb kõige rohkem vigu sihitise käänetes, rektsioonis, infinitiivide kasutuses, sõnajärjes, häälikumuutustega sõnades ning üldiselt sõnavaras. 

Vigadest vabanemiseks on kõige kasulikum saada palju korrektset autentset sisendit ja võimalusi ise keelt kasutada, eriti hea, kui on võimalik suhelda emakeelsete kõnelejatega. Vead ei kao aga kohe ja kõik korraga. 

Keeleoskust iseloomustavad kolm dimensiooni: keerukus (complexity), sujuvus (fluency) ja täpsus (accuracy), mis arenedes üksteisega teatud määral võistlevad. Kui õppija keel muutub keerukamaks, toob see sageli kaasa vigade arvu ajutise kasvu. Kui õppija on saanud teatud aja jooksul keerukamat keelekasutust loomulikus suhtluses harjutada, muutub keel täpsemaks. Õpetaja saab seejuures õppijat toetada sobiva tagasisidega, öeldes näiteks „Mina arvan, et …“; „Kas sa tahtsid öelda, et …?“. Õpetaja peab suhtuma teises keeles õppijate keelevigadesse rahulikult ning andma neile vigadest vabanemiseks aega. 

Eesti keele kui teise keele sõnavara ja grammatiliste struktuuride loomuliku arengujärje ning loomulike kõrvalekallete kohta saab infot Sõnaveebist (https://sonaveeb.ee/teacher-tools/#/vocabulary; https://sonaveeb.ee/teacher-tools/#/grammar). Õpilase aineteadmiste arengut tuleb püüda hinnata keeleoskusest võimalikult sõltumatult.

Kui õpetaja toetab arusaamist ja väljendusoskuse arenemist teise kodukeelega õpilastel, siis kasutab ta mitmekesisemaid ja huvitavamaid tekste ning erisuguseid toetamisvõtteid, loob õpilastele rohkem rääkimisvõimalusi, pöörab enam tähelepanu õpilaste keelekasutusele, muudab õppimise turvalisemaks, diferentseeritumaks, mängulisemaks ja kaasavamaks. Lõppkokkuvõttes võidavad sellest nii teise kodukeelega kui ka eesti emakeelega õpilased.