Valusalt vastu võetud reformil võivad olla kibedad viljad
5. novembri Õpetajate Lehes ilmunud artiklis „Valuliselt vastu võetud reform“ kirjeldati täiskasvanute gümnaasiumide liitmist kutsekoolidega. Kirjeldatakse protsessi, kuid selgitus, miks selline muutus vajalik on, on üldsõnaline, puudub viide vähimalegi analüüsile või monitooringule. Viga pole artikli autoris, neid uuringuid või analüüse polegi kahjuks läbi viidud ja seda otsust pole asjaosalistele mingil moel põhjendatud.
Täiskasvanute gümnaasiumid on Eesti hariduselus ilmselt kõige paindlikumad üldharidust pakkuvad koolid. Vastavalt piirkonna eripärale on iga kool töötanud välja just täiskasvanud õppijatele sobiva süsteemi – õppida on võimalik nii päeval kui õhtul ja nädalavahetustel. Õppida saab täiskoormusega ning üksikuid õppeaineid.
Kõik täiskasvanute gümnaasiumid on pakkunud e-õpet juba aastaid enne koroonakriisi. Õpetajad on saanud järjepidevat andragoogilist koolitust. Ning kõige olulisem – täiskasvanute gümnaasiumi lõpetanud õpivad edukalt edasi nii kutseõppes kui ka Eesti ja maailma kõrgkoolides.
Kas kulukas pidada?
Täiskasvanute gümnaasiumis omandatava hariduse kvaliteedile ei ole etteheiteid ei vilistlastel, koolipidajatel ega HTM-il. Täiskasvanute gümnaasiumides õpitakse gümnaasiumi riikliku õppekava alusel, mis võimaldab probleemideta jätkata õpinguid mis tahes järgmisel haridustasemel ning mida on kahjuks keeruline sobitada kutseõppe üldhariduse õppekavaga. Miks siis ometi on vaja sellised koolid likvideerida ja luua üldharidust pakkuvad osakonnad kutsekoolide juurde?
Üks konkreetne põhjus on siiski nimetatud: kohalikel omavalitsustel on täiskasvanute gümnaasiume kulukas pidada. Seda hoolimata sellest, et õpilaskoha maksumus neis koolides on üldjuhul madalam kui mis tahes muus koolis. Kui aga tõsta pilk Exceli tabelist ja vaadata laiemat pilti: kui kalliks täiskasvanute õppimisvõimaluste piiramine nii kohaliku omavalitsuse kui Eesti riigi jaoks tervikuna juba lähitulevikus minna võib?
Visioonidokumendis „Tark ja tegus Eesti 2035“ on sõnastatud eesmärk, et nüüd juba vähem kui 15 aasta pärast on Eestis „heaolu ja ühiste väärtustega sidus ühiskond, konkurentsivõimeline ja kestlikult kasvav majandus ning elujõuline ja üha arenev Eesti kultuur ja eesti keel“. Kes sellist ühiskonda kujundavad?
Eestis on statistikaameti andmetel tööealist elanikkonda (vanuses 15–64) kokku umbes 840 000 inimest, neist 152 936 on põhihariduse või madalama haridustasemega. Pärast Eesti taasiseseisvumist on igal aastal tuhanded noored õpingud katkestanud. OECD riikidest on Eesti ainus, kus on elanikkonna haridustase just nooremates vanuserühmades – kuni 35-aastased – languses.
Viimasel kümnendil on igal aastal katkestanud põhikooli kolmandas astmes 150–200 noort, pärast põhikooli lõppu ei jätka õpinguid u 400 noort, gümnaasiumis katkestab igal aastal umbes 150 noort. Kutsehariduses katkestab õpingud esimesel aastal u 1000 noort.
Vaesus ja harimatus …
Juba praegu ägavad teadusmahukad ettevõtted kvalifitseeritud tööjõu nappuse käes, lähiaastatel muutub see vajakajäämine järk-järgult veelgi teravamaks. Tööturul on vähese haridusega inimesed kõige haavatavamad. Töötuse määr vähem kui keskharidusega inimeste hulgas on 13%, samas kui keskharidusega ning sellele lisanduvate kutseoskustega inimeste hulgas u 6%. Lisaks kinnitavad nii HTM-i raportid kui maailmas tehtud uuringute tulemused üheselt: iga koolis käidud aasta suurendab inimeste sissetulekut ja konkurentsivõimet tööturul.
Nobeli majanduspreemia 2021 anti loomulike katsete (natural experiments) uurijatele, kes jälgides alampalga tõstmise mõju töökohtade väidetavale kadumisele, leidsid, et töökohad alampalga tõusu tõttu ei kao, lisaks selgus tööturu jälgimisel, et isegi üks täiendavalt koolis käidud aasta parandab nii inimese sissetulekut kui toimetulekut elus.
Kuid töö ja sissetulek pole inimese elus siiski kõige tähtsam. Võiks arvata, et kui inimene elab oma elu hästi ilma hariduseta, las ta siis olla. Kuid vaadates meie ühiskonna murekohti, joonistub välja väga selge muster. Mõned kõnekad näited.
- Eesti lapsed liiguvad vähe, toituvad ebatervislikult ja kolmandik neist on ülekaalulised või rasvunud.
- Üha enam lapsi vajab logopeedilist abi, sest nende kõneoskus pole eakohane.
- Puudulike vanemlike oskustega lapsevanemad kahjustavad laste neurobioloogilist ja psühholoogilist arengut. Vanemlikud oskused on aga väga tihedalt seotud inimese haridusega.
- COVID-i kriisist tingitud distantsõppe ajal ei suutnud paljud lapsevanemad oma laste õppimist ja toimetulekut toetada.
Kõigi nende murettekitavate infokildude taustal jääb aga sageli märkamata tõsiasi, et lapsevanemateks on saanud ka need noored, kes pärast Eesti taasiseseisvumist on õpingud katkestanud pärast põhikooli lõppu. Eesti kaheksas maakonnas on väikelaste vanematest koguni kolmandik põhi- või madalama haridustasemega. (2020). Kahjuks kipub aga olema nii, et vaesus ja harimatus taastoodavad vaesust ja harimatust.
Kulutatud raha mõte
Väga selged on ka inimeste haridustaseme ja tervise seosed. Kui üks paljukõneldud probleem on Eesti meeste kehv tervis ja näiteks Põhjamaadega võrreldes lühem eluiga, siis selle medali teine pool on tõsiasi, et 40–49-aastastest meestest 20% on põhihariduse või sellest madalama haridustasemega. Tänaste 20–24-aastaste hulgas on see protsent juba kahjuks kõrgem. Madalast haridustasemest ja vaesusest tingitud terviseriski võib võrrelda suitsetamise või vähese kehalise aktiivsusega.
Praegusel kriisiajal võib kohkumusega märgata, kui palju on inimesi, kes otsivad kriisiga toimetulekuks kiireid ja lihtsaid lahendusi ning umbusaldavad arste ja teadlasi, sest nende jutt tundub keeruline ja arusaamatu. Kuigi ilmselt on vandenõuteooriate pooldajate hulgas inimesi igast ühiskonnakihist ja igasuguse haridustasemega, siis suure tõenäosusega otsivad lihtsaid lahendusi komplekssetele probleemidele eelkõige vähese haridusega inimesed. Kui palju võib meile lõpuks maksma minna ühiskonna sügav lõhestumine, ei söanda me ilmselt arvutama hakatagi.
Täiskasvanud töötavat inimest, kes tunneb sageli õppimise ees ebakindlust ning samas häbeneb oma vähest haridust tunnistada, on aga keeruline tagasi koolipinki tuua. Vähendades täiskasvanute võimalusi omandada hea üldharidus ning püüdes neid jõuga suunata kutseõppesse, ei too me neid tagasi õppima, vaid tõrjume nad pigem eemale. Lisaks toimivad täiskasvanute gümnaasiumid viimase turvavõrguna noortele, kes sotsiaalse ärevuse jt terviseprobleemide tõttu õpingud gümnaasiumis või kutsekoolis katkestavad, suurendades igal aastal madala haridustasemega inimese hulka.
Annika Poldre artiklist on rõõmustav lugeda, et haridus- ja teadusminister Liina Kersna soovib varasemalt käivitatud protsessi pigem pidurdada ja lähtuda eelkõige täiskasvanud õppijate vajadustest. Kui täiskasvanute gümnaasiumide hoidmine iseseivate koolidena on pidajate jaoks väidetavalt kulukas, siis tuleb esitada küsimus: kui palju meie kõigi maksudena makstud raha kulub nüüd ja tulevikus pikaajaliste töötute, puudulike vanemlike oskuste tõttu kahjustatud laste või elustiilist tingitud haiguste raviks?
Kas mõtleme nelja aasta perspektiivis või saab meie kõigi eesmärgiks president Karise Eesti haridusjuhtide aastakonverentsil välja öeldud mõte „Eesti rahvas peaks tõusma maailma viie targema rahva hulka“? Eesti laste suurepärased tulemused PISA testides on imetlusväärsed, kuid kui peaaegu viiendik (18%) tööealistest inimestest on vähese haridusega, ei suuda meie targad lapsed ehitada üles tarka ja tegusat Eestit.
See on väga hea reform.
Henno – ükski reform ei saa olla hea, kui selle eesmärk on ebaselge. Algusest peale on jäänud sõnastamata probleem, mida selle reformiga lahendada püütakse. Kahe erineva õppekava ja erineva baasseaduse alusel tegutseva kooli liitmine nii, et kehtima jäävad suurema seadused ja õigus, on okupatsioon. Kannatada saab täiskasvanute gümnaasiumide sihtgrupp.
Milleks muuta toimivat asja? Kui kerge on lõhkuda lammutada kõikke kuid pärast taastada ja üles ehitada?