Venekeelsete tudengite suhted aja, ruumi ja eesti keelega

Igas Eesti ülikoolis õpivad nii eesti kui vene emakeelega tudengid. Olen lugenud venekeelsete tudengite ülikooliteest ja väljakutsetest, sirvinud uuringuid ja statistikat, olen ise seda teed käinud. Minu soov oli aga lisaks sellele saada „elavat pilti“ venekeelsete tudengite elust, vahetut jutustust. Esiteks on põnev vaadata vene tudengi sisemusse, kus kihisevad vähemalt kaks keelt ja toimub pidev liikumine eri kultuuriruumide vahel. Teiseks tahaks piiluda, kuidas tal läheb loengus ja kodus töölaua taga. Kolmandaks on tal kindlasti sõnum ja nõuanded, mida teistega jagada.

Saamaks neile küsimustele vastuseid, tegin intervjuu Tartu Ülikooli arstiteaduse viienda aasta üliõpilase Angelina Strelkova, Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureuseõppe üliõpilase Angelina Loni, Tallinna Ülikooli riigiteaduste magistrandi Vladislav Veližanini ja Olga Kudajevaga, kes õpib praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemia magistrantuuris barokkviiulit ja kellel on Tartu Ülikoolist ka magistrikraad rootsi filoloogias.

„Panin õpetaja lauale oma testi esimesena, sest test osutus minu jaoks üliraskeks,“ räägib Angelina Lon oma esimesest eesti keele loengust, ja lisab, et pani meeleheitest kõik vastused suvaliselt. Järgmisele loengule kartis ta minna, aga kui rääkis õppejõuga oma taustast ja muredest, sai ta palju tuge ja abi.

Vladislav Veližanin kirjeldab õpingute algust sarnaselt. „Mõte õppimisest täielikult eesti keeles oli muidugi hirmutav,“ meenutab ta, aga nendib, et praktikas osutus kõik tehtavaks ja lihtsamaks, kui endale ette kujutas. Nii tema kui Angelina Strelkova kinnitavad, et õppejõud on alati olnud vastutulelikud ja keelevigade eest keegi hindeid ei alandanud.

„Meil Eestis pole kommet, et üliõpilased peavad istuma ja vaikima aukartlikult loengu lõpuni. Alati võib kätt tõsta, sekkuda ja küsida, kui midagi jäi arusaamatuks,“ ütleb riigiteadusi õppiv Vladislav. Tema sõnul võtab õppejõud alati pausi, et asju seletada. „Kui aga õppejõud räägib igavalt või vaikselt, siis ei aita ka keele teadmine,“ lisab ta irooniliselt.

Kirjalikud tööd on keerulisemad. Angelina Lon räägib, et ajakulu sõltub ainest: „Praktilise ajakirjanduse jaoks näiteks kirjutan kiiresti, aga kontrollin teksti väga-väga kaua. Võin paar tundi kontrollida iga sõna ja otsida sõnastikust õigeid vorme.“ Vladislav tunnistab ka, et kui tuleb kirjalik töö, plaanib ta ette, et aega kulub selleks poolteist korda rohkem. Avaliku esinemise puhul laseb ta teksti eesti keelt emakeelena kõneleval inimesel üle kontrollida, et kõik oleks korrektne.

Angelina Strelkova on jõudnud järelduseni, et võõras keeles on asju, mida ei õpi kunagi selgeks, sest selleks on vaja tunnetada keelt nagu emakeele kõneleja. See aga ei tähenda, et ei saa saavutada väga kõrget taset.

„Olen Eestist, emakeel on mul vene keel, Uppsalasse tulin õppima Rootsi filoloogiat,“ pidi Olga Kudajeva seletama, kui ta vahetusüliõpilasena Rootsi läks. Olga teab väga hästi, kuidas eksisteerida eri keeleruumide vahel. Lisaks vene, eesti ja inglise keelele oskab ta rootsi keelt, õppis natuke saksa ja itaalia keelt, saab aru taani, norra ja prantsuse keelest ning kunagi õppis ka soome ja islandi keelt. Õpingutes, töös ja suhtlemises kasutab ta mis iganes keelt, peaasi et kõik sujuks. Vene inimesena kirjutada rootsikeelses tekstis sõnade peale eestikeelne tõlge? – Pole probleemi. Bakalaureuse- ja magistritöö vanaislandi saagadest rootsi keeles? – Tehtud!

Minu küsimusele „Mis keeles sa mõtled?“ vastab Angelina Lon naerdes: „Ma ei teagi!“ Pidev tegutsemine mitmekeelses keskkonnas arendab võimet mõelda sõltuvalt olukorrast eri keeltes. „Mõnikord mõtlen kolmes keeles,“ analüüsib ta perioodi, kui ta oma sünnilinnas Valgas töötades kasutas suhtlemiseks vaheldumisi vene, eesti, inglise ja natuke ka läti keelt.

Vladislavil on omanäoline keelte jaotus: „Ma mõtlen tihti inglise ja hispaania keeles, eesti keeles aga siis, kui mõtlen töö peale. Vene keeles näen unenägusid, kuigi ka sinna pääsesid viimasel ajal teised keeled,“ jagab ta sügavamat sissevaadet.

Vladislav koputab kolm korda vastu puulauda ja ütleb: „Mingit läbipõlemist ma keele taseme või ülekoormuse tõttu ei ole kogenud. Oma murest võib õppejõule alati teatada ja saad kindlasti tuge.“ Angelina Strelkova arvab, et väljakutsed pigem stimuleerivad ja tekitavad soovi olla parem. Aga muidugi oli tal kurb, kui tema kursusekaaslased said kokku tulla ja pidutseda, tema aga mitte. „Mina istusin sellal kodus ja õppisin, õppisin õppisin,“ ütleb Angelina. Nii aga kasvatas ta endas püsivust ja arendas keeleoskust, nii et täna ütleb ta julgelt, et eesti keeles õppimisega tal enam raskusi pole. Angelina Strelkova ja Olga juhivad tähelepanu ka sellele, et kui üle pingutada ja õppida end näost siniseks, võid läbi põleda ja keele vastu huvi kaotada.

„Nüüd olen juba normaalne inimene, varem aga olin eesti keelde lihtsalt hullult armunud,“ jutustab Olga oma suhtest eesti keelega, ja jätkab: „Ema kinkis mulle sõnastiku, mida ma otseses mõttes lugesin. Iga uus eesti sõna pani mind vaimustama.“ Selliseid inimesi pole vist palju, aga võib kindlalt öelda, et selline huvi keele vastu aitab keelt arendada.

Angelina Loni elus mängis olulist rolli tema toetav ja inspireeriv eesti keele toimetuse ja stilistika õppejõud Katrin Kern. Angelina palvel andis ta lisakodutöid, kontrollis neid, juhtis tähelepanu tüüpilistele vigadele. „Mina kirjutasin kõik vihikusse üles, tegin vigade parandust, andsin endast parimat,“ seletab Angelina, kuidas ta jõudis koostöös õppejõuga keele valdamises järgmisele tasemele.

„Motivatsioonikirjas kirjutasin, et mul on üks nõrkus, mis on samal ajal mu tugevus,“ jutustab Angelina Lon, kuidas ta võttis oma julguse kokku ja kandideeris praktikakohale eestikeelses väljaandes. Sinna ta praktikale saigi. „Laia silmaringi ja kolme keele oskust hinnatakse kõrgelt,“ ütleb Angelina.

Vladislavil oli kunagi mõte õppida Venemaal. Kooli, kus ta õppis, tulid Vene ülikoolide esindajad ja rääkisid Venemaal õppimise võimalustest. Praegu peab Vladislav seda ideed naiivseks. „Ma ei kahtle, et Vene ülikoolid on suurepärased. Praegu aga tunnen, et nii poliitilise olukorra kui ka võimaluste poolest olen õiges kohas,“ räägib ta. Sama kinnitab Angelina Strelkova, kes kooli lõpus kaalus nii Tartus kui Peterburis arstiteaduse õppimise võimalust. Otsustas aga, et eesti keeles õppimine on hoopis pluss, kuna selline väljakutse innustab pidevalt ennast täiustama ja ületama.

„Seda on lihtsam öelda kui teha, aga peaasi on mitte karta,“ soovitab Angelina Lon nii praegu õppivatele kui ka ülikooli astumist planeerivatele vene emakeelega inimestele. „Meie eesmärk on kommunikatsioon ja vahend on keel. Pole mõtet karta keelt kasutada ja muretseda vigade üle.“ Emotsionaalne enesetunne ja motivatsioon on siin üks peamisi tegureid. Ka Angelina Strelkova soovitab kõigepealt endasse uskuda. Ta on kindel, et kui vaeva näha ja õppida usinalt, siis ei saa keele aspekt sind takistada.

Vladislav Veližanin annab väga praktilise nõuande: kasutada sõnastikku ja keelenõuande portaali www.eki.ee. „Ilma nendeta vene tudeng ülikoolis ellu ei jää,“ väidab ta. Teiseks soovitab ta mitte häbeneda keelelist ebatäiuslikkust, vaid olla enda üle uhke. „Sa õpid keelt, teed topelttööd – teised märkavad ja hindavad seda. Nii õppimises kui ka professionaalses keskkonnas väärtustatakse selliseid inimesi unikaalse perspektiivi ja silmaringi tõttu,“ lisab Vladislav.

Kõik intervjueeritavad toovad välja, et kultuur on suurepärane uks keeleruumi. Igaüks saab valida endale sobiva valdkonna – teatri, muusika, kirjanduse või midagi muud – ja õppida keelt selle kaudu. Olga on sõnastike ja raamatute fänn. Vladislav proovis lapsepõlves Oskar Lutsu „Kevadest“ läbi murda, edukam kogemus oli tal aga Jaan Rannapi raamatuga „Agu Sihvka annab aru“. Vladislav seletab kultuuri tähtsust niimoodi: „Kuigi nii sa otseselt kellegagi ei kontakteeru, on see ikkagi väga vahetu kokkupuude keelega.“

Artikkel on ilmunud veebiajakirjas Peegel nr 26.