Arstid said solidaarsuse, nüüd on õpetajate kord

17. dets. 2021 Marin Pent Miina Härma gümnaasiumi õpetaja - 3 Kommentaari
Martin Pent.

Üle aasta taas kord koolis jõulupidusid pidada tundub neil päevil nagu tõeline kingitus. Raske isegi tuvastada, kellele või millele täpselt tuleb selle eest tänulik olla, võib-olla on siin suurim roll paljal juhusel. 

Aga minevikus jälgi ajades tõuseb esile kahe kuu tagune aeg, mil tuntud tõbi levis lausa kontrollimatult ning kurnatud meditsiinitöötajad kurtsid väsimuse ja motivatsioonipuuduse üle, sest mida sa ikka rahmeldad, kui inimestel väljaspool haiglaseinu näib olevat ükskõik. Nõnda paluti ühiskonnalt solidaarsust – et tehtaks mingisugunegi pingutus, kantagu või siseruumides maskigi. Ja solidaarsus saadi.

Nüüd saab selle sündmusteahela kulminatsioonina nagu kord ja kohus jõulupühasid tähistada. Kas on seegi vaid viivuke rahuaega ja millal ootavad ees uued karantiinid, seda näitab aeg.

Rindejoon ja vabadused

Viirused muteeruvad, inimesed liiguvad ja vaktsiinid küll enamasti kaitsevad kõige hullema eest, kuid ei tee pandeemiale loodetud lõppu – küsige või taanlastelt. See-eest annab rahulik pühadeaeg võimaluse koguda jõudu, et argirutiini naastes üht hoopis keerukamat tüüpi solidaarsust üles näidata. Sellega võrreldes on arstide palutu – panna mask ette ja hoida distantsi – lapsemäng. Jutt on solidaarsusest õpetajaametit pidavate inimestega.

Kes veel mäletab, siis toosama kuulsusetu oktoobri lõpp ja novembri algus polnud koledad mitte ainult haiglates. Vähemalt sama verd tarretama panev pilt vaatas vastu kogu avalikust ruumist ja ajakirjandusest, kus autorid ühtevalu aina mürgisemaid ja õelamaid vihapurskeid üksteise suunas sülitasid, kombates ohtlikult enesevalitsuse piire. Sealhulgas lugupeetud, n-ö positsiooniga inimesed; inimesed, kes oma sõnul seisavad mõistmise ja hoolivuse eest. Süüdistused, pealekaebamised, keelamised, üleskutsed seda ja teist tühistada – see oli muutumas igapäevaseks ja pani küsima, millal see ometi lõpeb.

Rindejoon tõmmati maha vaktsineerimisotsuse koha pealt, laias laastus sinna on see ka pidama jäänud. Õnneks ei toimunud epideemia kõige ärevamagi tipu ajal ühtki vägivaldset intsidenti ega mindud seadusega pahuksisse, kuigi üksteise suunas haukumist ja seadusepügalatega vehkimist oli küll ja veel. 

Kõik see meenutas veel kord, missugune müstiline dokument on põhiseadus: miski, mis saab inimestele väga kalliks, kui on vaja ennast õigustada ja teisi piirata, kuid ununeb sootuks, kui on tarvis piirata ennast ja õigustada teisi. 

Näis, et omakohtu korras piisanuks süüdimõistvaks otsuseks sellestki, kui kellegi teod natukenegi haiguse ülekandumise tõenäosust suurendasid. Et õiguspraktikas säärase statistilise udukogu pealt kedagi süüdi mõista ei tohi, ei huvitanud kedagi. Nagu ka fakt, et absoluutselt igaüks, olgu siis vaktsineeritud või mitte, võib nähtamatut nuhtlust edasi kanda, ja teadmist, kes kellele haiguse edasi andis, ei ole. Ehk kes ikka vaktsineeritud polnud, sellest tehti pahatihti mõrvar valmis. Lollakas lamemaalane oli ta niigi, a priori.

Samal ajal seisid õpetajad üle Eesti klassi ees ja püüdsid õpilasi veenda, et meie kultuuris on väärtusteks üksikisiku vabadused, arvamuste paljusus ning õigus neid rahumeelselt väljendada, kartmata diskrimineerimist. Rääkimata lugupidamisest vähemuste ja teistsuguseid vaateid omavate inimeste vastu. Laias laastus see ehk nii ongi, ainult et nende kaunikõlaliste loosungite tõelisest sisust saab aimu alles siis, kui lood on hapud – näiteks keset pandeemiat –, mitte siis, kui kestab pidu ja pillerkaar ning suuri sõnu loopida on lihtne ja odav.

Aga arvamusi sallime senikaua, kuni need on teadusega kooskõlas, vaieldakse nüüd vastu. Jah, ent samal ajal tuleb tõdeda, et teaduse võimekuse piir on vastu tulnud üllatavalt varakult. Vähe sellest, et kaks aastat ajude ragistamist pole andnud ühtki edukat strateegiat, mis ainsamaski riigis nakatumist ohjes hoiaks – meil pole isegi lollikindlat vahendit, mille abil viirusega nakatumist operatiivselt diagnoosida. On vaid nakkusohutuse tõend, mis lakkas nakkumise ohutust tõendamast õige pea pärast käibele tulekut, ja on PCR-test, mida ei taheta samuti enam miskipärast tunnistada ettekäändel, et ega seda lõpuni usaldada ei saa. Ajuta viirus lollitab terve planeedi ajude armeed, kuidas ise tahab, nagu ütles tabavalt professor Irja Lutsar.

Kaasinimesi on erinevaid

Õpetaja seevastu rühmab endiselt tööd teha teadmisega, et kedagi tõrjuda ega üksi jätta ei tohi. Tuleb kaasata – täpselt nii, nagu kõrgemad instantsid talle ette on öelnud. Et needsamad instantsid mittevaktsineeritute COVID-teste enam ei tunnista ja nood seeläbi siseruumides toimuvatest üritustest eemale tõrjutakse, selle annab klassi ees kuidagi ära põhjendada. Aga mis saab siis, kui mõni peaks küsima: kui meil on kaasav ühiskond, siis miks tõrjutakse mittevaktsineeritud eemale isegi uisuväljakult või suusamäelt? Miks ei tohi nad Tartu maratonil suusatada?

Kui vastama peaks, siis vist ei oskakski õpetajana muud teha kui käsi laiutada ja silmad maha lüüa. Aga see pole veel kõik. Juba nädalaid tagasi oli mul juhus kuulda, kuidas kõige kõrgemalt, valitsuse tasandilt küsiti vististi retooriliselt, miks peaks (vaktsineeritud) enamus end (vaktsineerimata) vähemuse pärast piirama. Äratundmisrõõm oli suur: sedasama on ju sajad ja sajad õpetajad üle Eesti aastate jooksul küsinud. Mitte valjul häälel, vaid pigem vaikselt ja resigneerunult: miks peab õpilaste enamus end piirama, kui kaasava hariduse egiidi all suunatakse nende klassi õpilasi, kellele kulub ebaproportsionaalselt palju tähelepanu? Mis iganes iseärasused neil ka oleksid.

Need õpetajad teavad, et midagi pole teha, aga paraku peab end piirama – kogu klassikollektiiv ühekorraga. Nende käest ei küsitud, kas paberile trükitud ilusa idee realiseerimiseks ka piisavalt aega, ressurssi või lihast ja luust abilisi on antud või kas mõte on üleüldse teostatav. Vahendeid ei olnud, aga hakkama tuli ikkagi saada, olgu või omaenda närvide ja südamevalu hinnaga. 

Kõike head korraga ei saa ja on igati võimalik, et taoline õppetund kannab õpilaste jaoks vilja hilisemas elus. See tähendab arvestamist tõigaga, et kaasinimesi on väga erinevaid ning ühise heaolu nimel tulebki aeg-ajalt enda soove piirata ning sellega leppida.

Empaatia ja kaasamine

Aga paraku nähakse kõige kõrgemal tasandil asju teisipidi. Oma alamatelt hariduses nõutakse kaasamist ja noomitakse tõrjumise eest, avalikus ruumis aga nimelt tõrjumist ning jõumeetodeid ellu viiaksegi, ja kui mitte just ei noomita, siis lihtsalt ignoreeritakse neid, kes selle kaasamise kohta uurivad. Kas ei tundu silmakirjalik, kasvõi natukenegi? Võib-olla oleks aeg just õpetajatega solidaarne olla ja viimaks ometi ka ise oma kõrgelennulise paleuse vaimus talitada, mitte nõuda seda ainult teistelt. 

Vastasel juhul oleme jälle sammukese lähemal õmblusteta ühiskonna ideaalile. Sellisele, mis on tükkideks rebenenud – kui varem võis veel ähmaseid traageldusi aimata, varsti pole neidki. Sealtmaalt on juba hilja imestada, miks nii paljud inimesed ei usalda riiki.

Üks nüüdisaja imekspandavamaid nähtusi ongi teatav kognitiivne dissonants, mina-uskumuste ja tegelikkuse lahknevus, mis inimeste teadvusesse jõuab visalt. Seda iseloomustavad hästi arvamusavaldused, kus tuntakse muret „liigse empaatia“ pärast (https://www.muurileht.ee/paevakommentaar-liigse-empaatia-probleem-ehk-kui-kaua-poputada-antivaxxerit/). Jutt on sellest, kuidas kaitsepookimise rindejoonest „õigel pool“ seisvad inimesed – autor sealhulgas – on vastutustundest ja empaatiast niivõrd küllastunud, et vastasleer nende ülevoolavat headust sisuliselt juba ekspluateerib. Ärme üldse räägigi selle avalduse demagoogiahõngulistest elementidest, nagu abstraktse vaenlase loomine ja selle demoniseerimine. Põhjuseid kahtlemiseks on teisigi.

Näiteks see, et kui seda empaatiat ikka nii palju on, siis mille najal võrsuvad üldse süüdistused ja varjatud viha inimeste vastu, kes ei ole otseselt midagi valesti teinud ega rikkunud ühtegi reeglit. Põhjusi kaitsesüstist loobuda on ilmselt mustmiljon, kuid üks sagedasemaid on nähtavasti lihtlabane usaldamatus ja peavoolust erinev riskihinnang. 

Ei ole olemas liigset empaatiat, empaatia kas on või ole. Ja omaenda empaatiakarika täitumisel hoobilt süüdistustesse laskuda, kui süüdistatava ainus patt on see, et ta ei usalda, räägib pigem kahepalgelisusest kui mõistmisest. Usalduseks on vaja kaht osapoolt, kas pole?

Ja teisalt, kui enamusel seda empaatiat lausa jalaga segada on, siis kuidas sobib siia võrrandisse tööjõuturg, mis aastast aastasse kroonilises sotsiaaltöötajate, omaksehooldajate ja õpetajate puuduses ägab. Need on inimesed, kellelt igapäevatöö iseloom esmajärjekorras just empaatiat nõuab. Kui palju on peale haiglate, hooldekodude ja üldhariduskoolide üldse alles asutusi, kus peab päevast päeva pühenduma kogu kirjususele, mida sootsiumil pakkuda on. Kus ei saa valida mängu- või aatekaaslasi, vaid kuhu voolab kokku ühiskond kogu vastuolulisuses ja mida moodustavad inimrakukesed peavad oma virtuaalsetest või füüsilistest kajakambritest välja pugema ja kokku saama. Sestap kõlavad ka õõnsalt need üleskutsed kaasamisele või ülistuslaulud omaenese piiritule headusele nende suust, kes hindavad olukorda oma kõlakojast või hoopis elevandiluust tornist, olles ise samal ajal kahvlis, kuna käitutakse risti vastupidiselt.

Kui arstid palusid, et nende peale mõeldaks ja antaks pisikenegi panus nende aitamiseks, tuldi neile vastu, ja õigesti tehti. Aga nagu öeldud, seda teha ei olnud kuigi keeruline. Õpetajad jällegi peavad suutma arvestada kõigi individuaalsust, kaasama kõiki. Nad ei tohi kedagi hukka mõista, peavad olema lugupidavad ja õiglased ning üle kõige suutma ennast valitseda, nii heas kui halvas. Isegi siis, kui on silmitsi millegagi, millele on kange tahtmine jõuga ära panna. Aga ei tohi ja kõik! Palun solidaarsust nii võimukandjatelt kui ühiskonnalt tervikuna. On seda jõulukingiks tõesti liiga palju?


3 arvamust teemale “Arstid said solidaarsuse, nüüd on õpetajate kord”

  1. Heldi Rebane ütleb:

    Tere,
    Mis on postituse mõte. Et ikka keegi kannatab rohkem.
    Kannatamine on mõtteviis ja sellest pääsemine on mõtte muutmise sammu kaugusel. Meist igaüks on valinud ise oma elukutse ja kui ei saa hakkama, siis saab valida midagi muud. On uskumatu pidev hala õpetajate suust, kes peaksid olema need, kes ka inimeseks olemist õpetavad. Mis mõtet on matemaatikal, kui me inimesed ei oska olla. Ja jälle see mina olen tubli, mina süstin, ole hea ja eesrindlik. Kes veel, kui mitte õpetaja, peaks ajalugu tundma. Ka seda ajalugu, mis on ridade vahel. Miks, eks ikka selleks, et tulevikus ei peaks häbenema. See küsimus, kuidas käis minevikus juutide hukkamine ja eesti inimeste küüditamine, hakkab selginema. Mina olen ettevõtja aegade algusest ja kui mulle ei meeldi minu töö ,siis otsin uue. Nüüd vanaemana, meenutades oma laste kooliaega, üha enam hakkan aru saama, et meie kooliharidus on mäda ja väga mäda. Esiteks surutakse lapse isiksus maha, kui kodust on veel alles jäänud eneseusaldus ja julgus luua, siis see saab ka hävitatud. Oskus oma peaga mõelda, saab ka hävitatud, kui keegi annab käsu pea ahju pista, sest siis oled hea ja aitad teisi ja vanavanemaid, siis nii teeme. Õpetaja ju ütleb ju, et kõik peate tegema nagu mina ütlen. Sest nii on õige. Siiani oleme jõudnud siis sellega, kõik süstima, sest teadlane ütleb.
    SAAGE ARU, KUI SOOVITE ENDA JAOKS MEELEPÄRAST MAAILMA, TULEB ENNE ISE SELLISEKS INIMESEKS HAKATA.SIIS TULEB AUSTUS JA OSKATE KA ÕPETADA INIMESteks, keda elus soovite kohata.
    Kui mina saaksin unistada, siis unistaksin sellest, et saaks tühistada minevikust tänaseni koolihariduse ja õppekava. Muuta selle selliseks mis sisaldaks inimeseks olemise ja elutarkuse õpetust. Siis me ei oleks sellises ühiskonnas praegu.
    Ja mitte mingit kriitikat lauseehituse ja grammatika kohta pole vaja teha, sest SDEE EI OLE OLULINE, kui me ei oska inimesed olla.
    Veel, kui mina saaksin sellise summa raha igas kuus, kui õpetaja, ei olek midagi nuriseda. Hakake ettevõtjateks, siis saate teada, mis tähendab tegelikult iseenda üles töötamine ja klientide leidmine. Sellise tekstiga ei tule ükski klient kellegi juurde.
    Täpselt sama kriteerium võiks ka õpetate valimisel olla.
    Kas õpilastele meeldib ja millist väärtust nad õpetaja töös näevad ka isiksusena.
    TEIST KALLID ÕPETAJAD ALGAB UUE MAAILMA EHITAMINE, ei saa nõuda, et inimesed oleks sellised nagu teile meeldib, kui te ei saa aru, et teie töö kvaliteedist algabki INIMLIKKUSE ja inimeste kasvatamine.
    Ja iga enda kehast lugupidav inimene teeb endale selgeks, et looja on loonud unikaalse inimese keha, ,mis on nii keeruline, et 200 aastat vana farmaatsia ei tea sellest veel mitte midagi, sest manuaali ei ole kaasas ning suur rumalus in lasta endale katsetusteks sisse lasta viia droogi, mille uurimine alles käib. Lisaks ei tea ka TEADUS; mis on nii uus võrreldes inimese vanusega, kuidas inimese keha üldse töötab, me süüme mürke ja joome mürke, äkki ei ole tegu mingite viirustega vaid keha mürkida väljutamisega. Äkki on tegu ka sellega, et hirmuramisega saab kõik haigeks. Uurige katset, mille teadlane tegi surmamõistetuga. See seisnes selles, et ta lubas surmamõistetule, et laseb tema kehast verel aeglaselt välja voolata ja ta sureb kergelt ja ilma valudeta. Tegelikkuses ta tegi väikese lõike ning surmamõistetu kuulis vere tilkumist. Mõne aja möödudes surmamõistetu hingamine aeglustus ja veel mõne aja möödudes hingamine lakkas ja ta suri.
    Nii on kõikide haigusetega. Arvestates massiivset hirmutamist ei ole viirust vajagi.
    Ilusat jõuluaega!

  2. Laura ütleb:

    Ei saa hästi sellest mõttekäigust aru. Vaktsineerimine on iga täiskasvanud inimese enda otsus. Erivajadus ei ole lapse enda otsustada. Kuidas te üldse saate sellist võrdust tõmmata? Ja vahel tahaks “jõuga ära panna”? Siiralt loodan, et te ei tööta õpetajana.

  3. Tauno Kibur ütleb:

    Aitäh artikli eest!
    Hea, kui on selliseid õpetajaid. Mõlgutan tihti ühiskonnaõpetuse tundi ette valmistades, et kuhu on jäänud kaunite fraaside sisu…artikli tsitaat “Samal ajal seisid õpetajad üle Eesti klassi ees ja püüdsid õpilasi veenda, et meie kultuuris on väärtusteks üksikisiku vabadused, arvamuste paljusus ning õigus neid rahumeelselt väljendada, kartmata diskrimineerimist. Rääkimata lugupidamisest vähemuste ja teistsuguseid vaateid omavate inimeste vastu. Laias laastus see ehk nii ongi, ainult et nende kaunikõlaliste loosungite tõelisest sisust saab aimu alles siis, kui lood on hapud – näiteks keset pandeemiat –, mitte siis, kui kestab pidu ja pillerkaar ning suuri sõnu loopida on lihtne ja odav.”

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!