Eesti keeleni jõutakse kõige paremini eesti kultuuri kaudu

Teatristuudios meil mõned vene noored algul arvasid, et eesti keel neid eriti ei huvita, kuid pärast süvenemist eesti luulesse on mõnigi neist teatanud, et soovib õppida ülikoolis eesti keeles. 

Eelnev tsitaat käib noorte teatristuudio Poeesia Sõpruskond kohta. Selle stuudio asutas kirjanik ja ajakirjanik Jelena Skulskaja,kedaEesti avalikkus tunneb kui terava sulega kolumnisti. Samas on mõnelegi uudis, et Skulskaja lavastab oma noorte teatristuudios edukaid uuenduslikke etendusi. Järgnevalt räägime temaga sellest, kuidas selline omanäoline teatristuudio tekkis ja mida see noortele annab.

Kõigepealt, kust on pärit teie teatrihuvi?

Jelena Skulskaja: Ma käisin kooli ajal teatriringis, kus olin põhiliselt massistseenides, tõstsin laval koos teistega kätt jne. Sõnalisi osi said teised õpilased, kuid mulle näitering ikkagi tohutult meeldis. Võib-olla sellepärast vaatasin hiljem ära kõik Eesti, aga ka Moskva ja Leningradi teatrite etendused, pärast riigipiiride avanemist jälgisin aga ka Saksamaa, Kreeka jt maade teatrietendusi. 

Samas pole ma kunagi tahtnud näitlejaks hakata, vaid kirjutasin juba kooli ajal luuletusi ja tahtsin kirjanikuks saada. Sellest hoolimata vaatan ikkagi tänaseni kõik Eesti teatrite esietendused ära ja viis viimast aastat olen olnud ka noor lavastaja oma noorte teatristuudios Poeesia Sõpruskond.

Kust tuli teatristuudio idee?

Idee hakkas idanema juba kümme aastat tagasi, kui tõlkisin oma hea sõbra Juhan Viidingu luuletusi vene keelde. Juhan luges mõned tõlked ise üle ja talle need meeldisid. Pärast tema surma jätkasin tööd ja kokku olen tõlkinud 50 tema luuletust. Mu tõlked meeldisid ka lugejatele ja mind esitati selle kogumiku eest riikliku preemia kandidaadiks. 

Siis tekkis mul mõte lavastada Juhan Viidingu luuletuste põhjal kakskeelne etendus, kus tema loomingut esitatakse nii eesti kui vene keeles. Mulle tulid appi vene teatri lavastaja Tatjana Kosmõnina ja tema noored vene näitlejad, lisaks tuli noori eesti näitlejaid draama- ja linnateatrist. Proovide ajal märkasin, et eesti ja vene näitlejad hakkasid peagi omavahel aktiivselt suhtlema, ehkki nad teineteise keelt hästi ei osanud. Kui olime teinud juba päris palju proove, siis märkasin üllatusega, et eesti näitlejad oskasid kanda Viidingut ette ka vene keeles ning vene näitlejad eesti keeles. Peaaegu kõik näitlejad suutsid esitada oma luuletusi mõlemas keeles. Minu kultuuriprojekt osutus ootamatult täitsa edukaks keeleõppeprojektiks! 

Ja kohe saabus ka rahvusvaheline tuntus?

Teatud mõttes! Kui olime Viidingu luuletustega mõned korrad kahes keeles esinenud, võttis meiega ühendust kultuuripartnerluse sihtasutuse juhataja Meelis Kubits ja küsis, kas me ei tahaks esineda selle luulekavaga Armeenias. Me sõitsimegi Jerevani! Otsustasime, et me ei muuda oma lavastuses ühtki sõna, mis sest, et pool sellest on eesti keeles, millest armeenlased aru ei saa. Selgus, et tegime õigesti, sest armeenlased kuulasid Viidingu luulet nagu muusikat. Nad tõid välja, et eesti keeles olid Viidingu luuletused ühe ja vene keeles teise kõlaga, kuid mõlemad kõlad meeldisid neile. Jerevanis elavatel eestlastel olid aga eesti luulet kuulates pisarad silmis. 

Kuna meil läks nii hästi, mõtlesin, et võiks teist kordagi kakskeelse etendusega proovida ja seekord julgesin juba ise lavastajaks hakata. Appi kutsusin endale Tiina Olleski ja Renee Nõmmiku tantsuteatrist Fine5. Kasutasin teiste eesti autorite luuletusi ja tõlkisin need jälle ise vene keelde. Lisasin omaenda novelle ja need tõlkis eesti keelde Ingrid Velbaum-Staub. Tegime jälle kakskeelse lavastuse ja seegi kord oli vastuvõtt hea. Tänusõnad selle eest ka Indrek Sammulile, kes on tõeline staar ja osales selles lavastuses. 

Kuidas tekkis Poeesia Sõpruskond?

Tulin viis aastat tagasi mõttele teha jälle üks kakskeelne lavastus, kuid kooliõpilastega, sest eesti keelt ja kultuuri peavad tundma õppima eelkõige koolinoored, mitte professionaalsed näitlejad, kes tunnevad kultuuri niigi hästi. Nii otsustasingi viis aastat tagasi asutada kakskeelse teatristuudio nimega Poeesia Sõpruskond. Sellise stuudio mõtet toetasid kohe Tallinna linnavalitsus ning Tiit Aleksejev ja Mart Siilman kirjanike liidust, ja me teeme tänaseni proove kirjanike liidu ruumides. 

Noori tuli meie stuudiosse nii eesti kui vene koolidest, vanust oli neil 14–18 aastat, enamik keskkoolist, mõned ka ülikooli esimeselt kursuselt. Kokku saime paarkümmend noort inimest. Vastu võtsin kõik, kelle juures nägin siirast tahtmist kakskeelses teatristuudios kaasa lüüa. Näitlejameisterlikkuse konkurssi ma ei korraldanud, sest eesmärk ei olnud noortest näitlejaid koolitada. 

Milliseid eesti autoreid olete nende noortega läbi töötanud?

Olen andnud Igor Kotjuhhi kirjastuse kaudu ja Kultuurkapitali toel välja kaks köidet eesti luuletuste tõlkeid, valmimas on kolmas köide ja praegu töötan neljanda kallal. Igas köites on kolmelt eesti luuletajalt 30 luuletust. Need on autoriseeritud tõlked, mis tähendab, et luuletuste autorid Maarja Kangro, Juku-Kalle Raid, Karl Martin Sinijärv, Triin Soomets, Veronika Kivisilla, Jan Kaus jt, kes valdavad vabalt vene keelt, on tõlked üle lugenud ja kinnitanud, et need on adekvaatsed ja sobivad neile. Neid luuletusi olemegi oma stuudios kasutanud. 

Juunikuus esitasime kirjanike liidus nende autorite luuletusi vene keeles ja pärast neid esitasid autorid oma luuletusi ise eesti keeles. Autorid märkisid, et meie stuudio noored saavad väga hästi aru, missugune tonaalsus eesti luulel on, et nad elavad luulesse sisse ega kanna lihtsalt päheõpitud tekste ette. 

Mõnes etenduses räägivad teie noored isegi kolmes keeles.

See on meie stuudio uus etapp. Võtsime Shakespeare’i „Hamleti“ ja lugesime seda kõigepealt originaalis, vanainglise keeles. See on muidugi raske, kuid nad ikkagi lugesid. Seejärel lugesid nad Boriss Pasternaki ja Georg Meri „Hamleti“ tõlkeid. Vaatasime, kuidas nad on eri kohti oma emakeelde tõlkinud, kuidas eesti- ja venekeelne tõlge kõlavad, missugune on nende rütm jms. Noored leidsid, et Pasternak ja Meri on teinud mõlemad väga head tööd – justkui oleks üks ja sama inimene tõlkinud „Hamleti“ nii eesti kui ka vene keelde. Praegu on meil töös „Kuningas Lear“ eesti, inglise, ja vene keeles – süveneme ja arutame. Tundub, et Shakespeare’i on noortele väga vaja. 

Mis keeles te Shakespeare’i laval ette kannate?

Oleme teinud nii, et Hamlet räägib vene keeles, aga talle vastatakse inglise keeles. Meil räägib Romeo eesti keeles, aga Julia vastab talle vene keeles. Edasi aga räägib Julia eesti keeles ja Romeo vastab vene keeles. Itaalia keelt oleme ka sisse toonud. Mõnes kohas räägib üks tegelane eesti keeles ja teine seletab tema repliigi vene keeles üle. Kõik noored õpivad oma osa kõigis kolmes keeles selgeks, mitte nii, et sina said eestikeelse teksti ja õpid ainult seda. Kui mõni noor jääb haigeks, siis suudab igaüks teda asendada, sest kõigil on kõigi osaliste tekstid kolmes keeles peas.

Kuidas üldse tekkis kolmkeelse lavastuse mõte?

Vanasti ma imestasin, et näitlejad sõidavad välismaale ja esinevad seal keeles, mis ei ole publiku emakeel. Et kuidas see on võimalik. Siis aga mõtlesin, et meil Eestis on väga palju inimesi, kes oskavad nii eesti, vene kui ka inglise keelt. Miks ei võiks siis etendus samuti olla kolmes keeles, kui kõigist kolmest keelest aru saadakse? Mõtlesin ka sellele, et iga keel annab oma tonaalsusega etendusele midagi juurde, sest igal keelel on oma poeetika ja kõla. Ma ju näen, kui palju noored ühelt keelelt teisel üle minnes ise ka muutuvad! Oleme vahelduseks kasutanud ka saksa-, hispaania- ning prantsuskeelseid repliike.

Missugune keel on nendes etendustes kõige tähtsam?

Kõik keeled on tähtsad, aga olen korraldanud nii, et tagasihoidlikumalt eesti keelt oskav vene noor esineks näidendis põhiliselt eesti keeles ja eesti noor vene keeles. Nad tahavad nii väga laval esineda, et õpivad oma osa väga korralikult selgeks – ükspuha, mis keeles see on. Neid tekste peast osates märkavad aga noored, kui hästi kõlavad nii eesti kui ka vene luule. Nad näevad ka seda, et päris paljusid asju tõlkida ei saagi. 

Me valmistame ühte etendust ette terve aasta ja selle ajaga jõuavad noored tundma õppida nii head luulet kui ka teisi keeli ja kultuure. Mõnigi meie vene noor on öelnud, et tahab õppida ülikoolis eesti keeles, kuigi algul arvas, et eesti keel teda eriti ei huvita, ja teadiski vaid üksikuid eesti väljendeid ja sõnu. Ühe aasta jooksul tutvus ta aga meie stuudios eesti luulega nii põhjalikult, et see muutis nii tema suhtumist kui ka tulevikuplaane. 

Kas teie teatristuudio põhimõtteid saab rakendada ka koolis?

Ma mõtlen, et vene koolid, kus on eesti keele õppimisega probleeme, võiksid küll lugeda eesti luule vene tõlkeid ja eestikeelseid originaale kõrvuti. Olen märganud, et mõnedki vene kooli õpilased ei oska eesti keelt piisavalt, aga võib-olla keele õppimine luule ja kultuuri kaudu innustaks neid. Õpetajad saaksid käia koos õpilastega ka luulesündmustel, mida meie Poeesia Sõpruskond koos autoritega korraldab ja kus luulet esitavad lisaks meie noortele ka näitlejad. 

Näen oma stuudios väga selgelt, et õpilastele meeldib läheneda eesti keelele sel moel. Ma tahaks küll, et eesti keel jõuaks vene lasteni teatri ja luule kaudu. Ja vastupidi – vene keel võiks jõuda eesti lasteni vene teatri ja luule kaudu. Enne Tšehhovi „Ivanovi“ etendusele minekut saab ju selle näidendi vene keeles läbi lugeda ja see teeb vaatamise lihtsamaks. Vene klassikuid lugedes õpilane näeb, kui palju rikkam on klassikute vene keel sellest keelest, mida räägitakse poes ja trammis. Kiiret ju ei ole, istud kolm tundi raamatu taga, vaatad paar tundi etendust, saad aru, tekib huvi, tahad rohkem teada, süvened kultuuri, aga just kultuur annab keelehuvile hoogu juurde. Õpiku keel ju ei ela, elavat keelt kuuleme ikkagi etenduses, luules, proosas.  

Eesti ja vene kultuur siiski erinevad mõnevõrra.

Minu stuudio noored on öelnud, et nad ei teadnudki, et eesti ja vene luule teineteisest nii palju erinevad, et need on justkui kaks eri maailma. Aga nad on ka sellesse teisesse maailma süvenenud ning hakanud seda armastama. Lapsi tuleb õpetada kultuuri armastama ja austama, ja mitte ainult oma kultuuri, vaid ka teisi kultuure. 

Meie stuudiol paluti ükskord kirjanike maja luuleõhtul näidata „vene hinge“. Noored esitasid siis kuulsaid vene romansse, laulsid kitarri saatel, tantsisid vene tantse. Pärast seda aga esitasid eesti luulet. See oli hoopis teine energia ja kultuur, aga see oli samuti kultuur. Ma olen päris õnnelik, et mu noored saavad sellest väga hästi aru. 

Lisaks etendustele teeb teie stuudio ka raadiosaateid.

Raadio4 pakkus meile pooletunnist kirjandussaadet, mis läheb eetrisse igal pühapäeval. Hakkasime seal noortega tutvustama nii eesti kui ka maailma kirjandust. Kõik osalesid aktiivselt: ühed otsisid huvitavat materjali, teised analüüsisid seda, kolmandad harjutasid esitamist. Saadetes kandsime ette katkendeid teostest, kommenteerisime neid kuulajatele, tutvustasime autoreid. Tänaseks oleme teinud Raadio4-s üle 200 kirjandussaate ja noored on sellega väga palju õppinud. 

Need saated on vene keeles, kuid Raadio4 helirežissöör Ingrid Jans, kellega me seda kirjandussaadet teeme, vestleb minu noortega enamasti eesti keeles. Algul noored natuke kartsid talle eesti keeles vastata, aga nad tahtsid saates väga esineda ja Ingrid meeldis neile ka nii väga, et nad hakkasid varsti Ingridile eesti keeles vastama ja sõnu tuli neil kogu aeg juurde. 

Kuidas noored selle kõige jaoks aega leiavad?

Kui on huvi, siis jõuab palju! Noortestuudio lavastusega töötame laupäeviti ja pühapäeviti neli tundi järjest ja kolmapäeviti salvestame Raadio4 kirjandussaadet. Kolm korda nädalas saame kokku, sellele lisaks arutame kirja teel, mida lugeda ja vaadata jms. Noored õpivad ja arenevad kogu aeg, neil tekib pidevalt uusi mõtteid ja see on väga-väga hea. Mõned noored on hakanud lisaks veel hääleseade tunde võtma, mõni joonistamist õppima, mõni on astunud muusikakooli, et saaks etenduses kitarriga välja tulla. 

See ei ole olnud teie eesmärk, kuid mõned teie noored on ikkagi teatrikooli ka astunud.

Üks meie trupi tütarlaps sai tõesti Moskva teatrikõrgkooli sisse ja ta esineb juba Moskva Kunstiteatri lavastustes. Kuna ta valdab vabalt nii vene kui ka eesti keelt, siis unistab ta nüüd meie linnateatris esinemisest. 

Tegelikult proovib igal aastal mõni meie noor astuda kas Tallinnas või Viljandis lavakunsti õppima, kuid paljud valivad ka mõne muu Eesti kõrgkooli. 

Kas stuudios on rohkem poisse või tüdrukuid?

Meil on poisse alati rohkem olnud. Poistel paistab olevat rohkem tahtmist süveneda ja pingutada. Võib-olla sobib neile see, et arutame stuudios lisaks etendustele ka muid noorte jaoks tähtsaid küsimusi. Näiteks Kafkat lugedes küsisin, mida nad kõige rohkem kardavad. Nad kartsid, et neid pole kellelegi vaja, et keegi pole neist huvitatud. Võib-olla noormeestele sobib ka see, et ma ei suru neile oma arvamusi peale. Kui nad mu ekslikule mõttele osutavad, ütlen ma: „Jah, sul on õigus!“ Siis on nad väga uhked, et neil oli õigus. Nad on küsinud ka, miks vanemad neist aru ei saa. Ma olen siis delikaatselt selgitanud, et vanemad armastavad neid ja tahavad oma lastele head, kuid see hea ei pruugi neile sobida. Me lavastasime „Kuningas Leari“ nii, et Lear küsis igal hommikul oma tütardelt, kuidas need teda armastavad. Noored said väga hästi aru, et nii tihti ei peaks sellist küsimust esitama. Oma vanematega suhtlemine on üks teema, mis poisse puudutab.

Stuudio on meie noortele mingis mõttes kasvamise koht. Klassikute armastuslood, mida me lavastame, aitavad noortel nende enda elu läbi mõelda. Laval nad kallistavad üksteist, sest armastuslood näevad seda ette. Nii õpivad noormehed tütarlastega viisakalt suhtlema, saavad teada, mis on sõprus, empaatia, kollegiaalsus.

Kas teatristuudios saab nalja ka?

Noored janunevad nalja järele ja seepärast oleme võtnud isegi klassikat huumoriga. Näiteks ühe etenduse peakiri on meil „Othello maskeraad: häda mõistuse pärast“. Panime selles kokku Shakespeare’i, Lermontovi ja Gribojedovi loomingut. Viimane lavastus oli meil „Taani printsi väikesed tragöödiad“, kus põimisime „Hamletit“ ja Puškini kogumikku „Väikesed tragöödiad“, millele lisasime Jessenini ja Tsvetajeva tekste. Hamlet ei osanud üldse armastada, sellepärast olid tal kogu aeg väikesed tragöödiad. 

ETV+ on lasknud eetrisse 15 klippi, kus räägin huumoriga pooleks sellest, missuguseid keelevigu teevad venelased eesti keelt rääkides. Päris naljaks on näiteks see, kui ei tehta vahet sõnadel „jäätis“, „jättis“ ja „jätis“. Mõni ütleb kardioloogile, et tal on süda paha, ehkki peaks ütlema, et süda valutab, klopib vms. Mu stuudionoored ka vaatavad seda keeleklippide sarja ja muhelevad. 

Lavastaja vajab alati abilisi …

Vajab ja enamasti leiab ka. Mulle on toeks olnud lavastajad, heliloojad, koreograafid, ja meie stuudiole on nad kõik olnud toeks tasuta. Nad lihtsalt aitavad, sest meie noored tunduvad neile nii teistsugused ja huvitavad. Nad lubavad anda ühe tunni, aga jäävad terveks aastaks meiega. Näiteks Maardu kunstikooli direktor, helilooja ja muusik Juri Šleifman töötas meiega terve aasta ja kirjutas meile Shakespeare’i ainetel isegi ooperi, sest talle lihtsalt meeldis meiega töötada. 

Stuudio pidamiseks on ka raha vaja?

Iga hooaja lõpul peame ikkagi kirjutama linnavalitsuse komisjonile uue taotluse ja pabistame, kas see leiab toetust. Meie kasuks on rääkinud see, et oleme alati palju esinenud. Näiteks oleme osalenud Prima Vista festivalil. Meid on alati kutsutud esinema ka HeadRead festivalile, kus oleme olnud ainuke teatritrupp, kes esitab luulet kahes keeles. Oleme esinenud vanalinna päevadel. Olen juba kümme aastat Dovlatovi päevade kunstiline juht ja meie stuudio esineb alati ka seal. Venemaalt Dovlatovi päevadele tulnud külalised saavad meie etendustel aru ainult vene ja inglise keelest, kuid nad ei ole kunagi öelnud, et eesti keelest nad aru ei saa. Algul ma tegin nii, et eestikeelne osa kordus vene keeles ja venekeelne eesti keeles, kuid mu kakskeelsed tuttavad ütlesid, et neile on selline kordamine igav – las inimesed parem pingutavad, et aru saada.

Kui meil saab uus lavastus valmis, siis näitame seda rahvale vähemalt viis korda, ja seda sellepärast, et väga erinevad noored näeksid meid ja hakkaksid mõtlema, kas nemadki ei tahaks sellisesse stuudiosse tulla. Lapsevanematele esineme ka, et nad näeksid, mida me teeme, ja oskaksid oma lastele meid soovitada.

Kas teile on öeldud, et kolmkeelse etenduse ettevalmistus meenutab filoloogia magistrikursust?

Ma ei arva, et see on magistrikursus, kuigi olen lõpetanud Tartu Ülikooli filoloogina ja mingid teadmised mul sellel alal on. Teatristuudio on mulle siiski hobi. Eelkõige olen ikkagi kirjanik, olen kirjutanud viimastel aastatel romaane, novelle ja esseesid. Kuid ma töötasin 25 aastat vene teatri noortestuudio õppejõuna ja viimased aastad ka juhatajana. Seal nägin, mis noori huvitab, ja sealt sain julgust ja ideid. Peamiselt on mind innustanud noorte huvi ja tahtmine. Ma näen, kui väga neile meeldib esineda ja ennast näidata, mitte minu pikka juttu kuulata. Loengu kuulamine on üks asi, aga ise tegemine hoopis teine. Kui nad mängivad, siis on nad vabad ega karda kedagi. 

Kuidas kõlavad teie tõlkes Juhan Viidingu värsiread „Selle nimi perspektiiv, mis rööpad kokku viib“?

Oi, seda luuletust ei ole ma tõlkinud! Aga ma tõlkisin vene keelde luuletuse „Suveteater“. Vene keeles kõlab see nii:

ЛЕТНИЙ ТЕАТР

дружок мой в Тарту Колла Кобла

не мыслит жизнь свою без воблы

и может он пустить на ветер

пятнадцать рубликов за вечер

на „Лермонтове“ ходит коком

матросам не выходит боком

его стряпня когда он трезвый

волна под килем плещет резво

о корабле не скажешь худо

там даже есть театр „Чудо“

всегда актеры под рукою

матросы дружною гурьбою

бегут обслуживать подмостки

скрипят натруженные доски

и раздает программки Кобла

хозяин камбуза и воблы

руководит театром „Чудо“

кеп „Лермонтова“ славный Удо

и предлагает Удо людям

„Лягушку“ с песнями от Юди*

когда все выпито и съето

в лучах пленительного света

взметнувши занавес как крылья

является гостям Мария

посудомойка а покуда

ведущая актриса „Чуда“

мой муж поет Мария Кобла

не мыслит жизнь свою без воблы

и я сама могу на ветер

пустить десятку каждый вечер

затем мой друг с серьезной миной

кричит to be or not to be нам

и наконец-то в представленье

вступает удочка с крепленьем

рыболовецкой полон страсти

бросает Кобла за борт снасти

и тут же обещает людям

любую рыбину на блюде

и вот уже большую щуку

сжимают поварские руки

а рыба молит со слезою

не разлучать с речной стезею

ее и голос человечий

всем обещает праздник вечный

но Колла любит только воблу

другой его не манит облик

и щука тотчас безвозмездно

летит за борт в речную бездну

помилуй как же три желанья

кричит рассерженно собранье

кто негодует кто хохочет

а впрочем каждый счастья хочет

а Колла с поварской сноровкой

швыряет рыб на сковородки

не дав им вымолвить ни слова

наелись гости и готовы

протанцевать прощальный танец

на „Лермонтове“ теплым летом

и палубный стирают глянец

прощальным воском разогретый

* Юди – Juhan Viidingu pseudonüüm Üdi.