Haridus 30 aasta pärast (10): Haridusuuringud 30 aasta pärast. Mis on siis teisiti?
30 iseseisvusaastaga on läbinud meie hariduselu pika ja sisuka tee. Nüüd aga uurime asjatundjatelt, mis probleemid on veel lahendamata ja missugune võiks olla meie haridus 30 aasta pärast.
Maailma parimast koolist hoolimata pole teaduspõhine maailmapilt ja mõtlemisviis suure osa Eesti inimesteni jõudnud ja see pähkel ongi vaja katki hammustada.
Revolutsioone tehakse haridusuurijate maailmas harva, vaevalt juhtub seda ka järgmise 30 aasta jooksul. Eeldada võiks mõne, juba praegu endast märku andva suundumuse jätkumist ja süvenemist.
Järgnevalt pakun välja kolm nihet, mis minu meelest võiksid lähikümnenditel haridusuurijate töölauda muuta. Need on suure pildi tagasitulek, metoodiline mitmekesisus ja pandeemia poolt puust ja punaseks tehtud pähkli katki hammustamine.
Rohkem suurt pilti!
Enamik praegustest haridusuuringutest on empiirilised analüüsid. Kogutakse andmeid, analüüsitakse ja tehakse järeldusi. Sellesse klassi satuvad nii rahvusvahelised võrdlusuuringud (tuntuim näide PISA), mitmesugused rahulolu-uuringud (Eestis näit HARNO rahuloluküsitlused), ülikoolide initsiatiivid (näit TLÜ kooliuuringud), aga ka sajad magistrandid ja doktorandid, kes oma töö jaoks eri haridusasutustes materjali koguvad. Ikka empiirilist materjali, mille pealt sõnumeid moodustada. Varsti peaksid kohale saabuma ka nn suurandmed, haridustegelikkuse eriti mastaapne empiiriline kirjeldus.
Innuka andmekogumise tulemuseks on miljon korrelatsiooni ja tuhandeid faktoranalüüse, lõputu hulk graafikuid ja tabeleid. Ja suhteliselt vähe mõtestamist, interpretatsiooni, teoreetilist üldistust, hariduses toimuva asetamist Eesti elu suurde pilti. Vähe vastuseid küsimusele, mida see kõik tähendab, mida meie hariduselu empiiriline kirjeldus räägib Eesti ühiskonna tervise, arengu ja tuleviku kohta.
On märke mis ütlevad: ootus ja nõudlus just teoreetiliste üldistuste ja laiemate (haridus)narratiivide jutustamise järele on tõusmas. Võiks eeldada, et 30 aasta pärast pole niivõrd popp uurija see, kes istub järjest suuremate andmemassiivide otsas, vaid need, kes pakuvad oma ideid andmete mõtestamiseks, kellel on julgust ja võimekust pakkuda välja üldistusi ja teoreetilisi vaatenurki. Haridustegelikkuse teoreetilise mõtestamise kogemus Eestis ju on, meenutame kasvõi Johannes Käisi, Heino Liimetsa, Jüri Orni!
Suure pildi pakkumine koos üldistavate lugude jutustamisega tõstaks huvi haridusuurijate töö vastu ka väljaspool haridusinimeste ringi. Seda enam, et praegu on pea kõigi ühiskonna mureprobleemide universaalse arstirohuna kuulda lausungit „Haridus aitab“. Tasub vaid lugeda eri valdkondade arengukavasid ja strateegiaid. Numbrikuhjad paraku ei aita, suure pildi kokkupanek ja selle läbikaalumine võiks aidata. Olgu üks näide kasvõi tänane empiiriline teadmine selle kohta, et enamik Eesti õpetajatest ja õppuritest näeb õppimise ja õpetamise tulevikku hübriidsena, kombinatsioonina kooliskäimisest ja distantsõppest. Sisuliselt tähendab see uue elukorralduse mustri kujunemist, mis paneb haridusuurijate lauale kümneid põhimõttelisi küsimusi: millised õppetöö elemendid sobivad distantsile, mille puhul on vältimatu otsekontakt; kas kuskil on olemas õppetöö (ja kogu elu) virtualiseerumise piirid; kuidas haakub distantsõpe muutustega töömaailmas, kus online-töötegemine samuti levib; mida tähendab inimeste igapäevaelule olukord, kus korraga teevad kodus tööd ema ja isa ning nende kolm distantsõppel olevat last? Meie igapäeva vaikselt saabuv ning oluliselt paigasõltumatum elumudel tahab mõtestamist ja selle lugu jutustamist.
Metoodiline mitmekesisus
Valdav osa praegustest haridusuuringutest kasutab uurimismeetodina interneti kaudu läbi viidavat kirjalikku küsitlust. Sellisel uurimisviisil on oma eelised ja ka puudused. Ühelt poolt on andmekogumine kiire ning valimid suured. Kiiresti saab küsitleda tuhandeid vastajaid, andmeid koguneb palju ja teemaring on piiratud vaid uurija fantaasiaga. Teisalt pole nii kogutud andmete kvaliteet sageli kõige usaldusväärsem. Osa uuritavatest, olgu neiks õpetajad või õpilased, on ära õppinud „oodatud“ vastused ning pakuvad välja seda, mis on nende meelest õige, mitte seda, mida nad tegelikult arvavad. Kui üldse arvavad. Kes siis ikka tahaks öelda, et tutistamine mõjub ja lapsevanema näägutamine käib närvidele. Pole tänases mõttevoolus kombeks. Teisalt jääb märgatav osa küsitlustega kogutud andmestikust uurija sahtlisse paremaid aegu ootama. Lihtsalt pole aega sellesse põhjalikumalt süveneda, sest uus küsitlus ootab kokkupanemist. Ja ega laiemat interpretatsiooni pakkuda ka eriti oska, suur pilt silme ees on ähmaseks muutunud.
Loodetavasti on 30 aasta pärast haridusuurijate metoodiline bukett kirjum, sellised vahvad uurimismeetodid nagu osalusvaatlus, pedagoogiline eksperiment, dokumentide analüüs, sotsiomeetriline sissevaade jpm on taas avastatud. Tegelikult saab õpetaja paljusid asju ise uurida ja katsetada, õpetades näiteks ühes klassis matemaatikat traditsioonilisel viisil, paralleelklassis aga robotite abil, nagu Janika Leoste soovitab. Ja hiljem võrrelda, kuidas lugu kahe klassi teadmistega on, milline oli õppurite tööst haaratus ning milliseks värvus koolirõõm.
Ehk siis – kiirus ja andmete hulk võiksid meetodivaliku kriteeriumitena tulevikus ruumi anda süvenemisele ja andmete kvaliteedile. Kui praegu on uurijad sageli jagunenud kvantitatiivsete võtete kasutajateks ja kvalitatiivse uurimisviisi fännideks, siis 30 aasta pärast võiks olla loomulik neid kahte lähenemist segada ja koos kasutada. Elu ei koosne ju vaid Likerti skaala abil saadud numbritest ega ka subjektiivsetest kogemustest ja emotsioonidest. Mõlemat on vaja!
Kõva pähkel!
Rohkem kui sajandi jooksul on kool pakkunud Eesti inimestele teaduspõhist maailmapilti. Õpikud peegeldavad tarkusi ja arusaamu, kuhu maailma füüsikud ja keemikud, ajaloolased ja inimese-uurijad jõudnud on. Õpetajaid treenitakse usaldama tõenduspõhisust ja teaduslikku meetodit, suunatakse kriitilise mõtlemise radadele, kus pole kohta eelarvamustel ja üleloomulikel jõududel, konformsel grupimõtlemisel ega pimesi autoriteedile allumisel.
COVID-pandeemia tiris meid peegli ette ja osutas ebameeldivale tõsiasjale: maailma parimast koolist hoolimata pole teaduspõhine maailmapilt ja mõtlemisviis suure osa Eesti inimesteni jõudnud. Väga paljud ei usalda teaduse ja teadlaste pakutavat tarkust (loe: seda, mida neile koolis õpetati!), nende eelistus on tutvusringkonnast või netiavarustest korjatud sõnumid ja emotsionaalselt laetud üksikjuhtumid. Tavapärases elus poleks see ehk suurem mure, kriisiolukorras aga küll. Kui pandeemia haripunktis suunab inimeste käitumist mitte tõendus- ja teaduspõhine meditsiin, vaid poliitilised populistid ja isehakanud ravitsejad, siis on see väljakutse kogu Eesti ühiskonna jätkusuutlikkusele.
Küsimus pole pelgalt vaktsineerimise toetamises või sellele vastu seismises. Küsimus on mõtteviisis. Viisis, kuidas inimene kodust, koolist, igapäevaelust kogutud teadmised ja tarkused kokku põimib ja loob nende põhjal oma arusaama maailmast, mil viisil ta maailmast mõtlema hakkab. Pandeemia tegi puust ja punaseks – Eesti inimestele koolihariduse sisuks üle sajandi olnud ning rõhutatult teaduspõhine arusaam elust ja maailmast pole paljude meie kaasmaalaste mõtteviisile suuremat jälge jätnud. Miks nii, mida teha? Kas on kooliharidus valesti üles ehitatud või on sajand-poolteist liiga lühike ajavahemik, et krattidest, ahjualustest ja kolmest veretilgast oma mõtteruumis lahti saada?
Selle pähkli katki hammustamine saab loodetavasti haridusuurijate (ja mitte ainult) lähiaja suureks väljakutseks. Nii Eestis kui kogu maailmas, pähkel on ju ühine. Ja kiire on, uued kriisid koputavad uksele ning ka harimatud koondavad ridu ja treenivad häälepaelu.
Teaduslik maailmapilt ja ÕPETAMINE on täiesti erinevad asjad!
Olukorras, kus KASVATUSTEADUSED on TEADUSE mõttes Eestist kadunud, on autor võtnud riski ennustada selles vallas midagi 30 aastat ette… Muidugi, õpetajatöös peaks olema tähtsaim psühholoogia alusuuringute RAKENDAMINE oma töösse – didaktika, kognitiivse psühholoogia ja kogu PEDAGOOGIKA kaudu. Artikli 2-ses osas on kasulikke viiteid, kuid kes neid ELLU VIIB-? Kas on mõni TÜ või TLÜ kasvatusteadlane võtnud avalikult sõna ja selgitanud kasvõi PISA-testide pingerea näilisust aritmeetiliste keskmistega, mil teaduses vähe väärtust (nii eksitatakse vaid RAHVAHULKI). Või lähtuksid oma aruteludes normaaljaotuse kõverast, alus-uuringutele toetumisest rääkimata …Ja miks ei tunne NOORED õpetajakoolituse läbinud üldse pedagoogika AJALUGU?
Kolleegid! Meil ei ole enam Eestis inimesi, kes tunneksid ÕPETAJATÖÖ aluseid TEADUSE mõttes, sest igatlaadi KÜSITLUSED näitavad vaid meediaga kallutatud “moodsaid” ARVAMUSI (seda tunnistab kaude ka artikli autor).
P.S.
TÜ Psühholoogia Instituudi kaudu läbi viidud usaldusväärne teadusuuring selgitas, et 2001-2012 langes eesti GÜMAASIUMILÕPETAJATE arukus (IQ) ca
8 (!) standartpunkti. Miks me selle PÕHJUSTE üle ei taha arutleda, otsida teid olukorrast väljumiseks? Keda me petame, Mati Heidmets? Aga üle 55 aasta kooli(de)s töötanud teaduskraadiga õpetajana märkan seda ja kõlbluse allakäiku ka ilma TEADUSLIKE UURINGUTETAGI … Miks me SILMAKIRJATSEME?
Tulevikus hakkavad lapsi kasvatama ning õpetama arvutid ja robotid!
Vaid umbes 20% kõige rikkamaid saavad võimaldada oma lastele kohtumisi elusate õpetajatega.
Niimoodi saab ennustada selle põhjal, kui vähe noori inimesi haridusasutustesse tööle suundub.
Õppima (õpetajaks) küll veel minnakse, aga seda lootuses kuhugi mujale tööle saada.