Haridus 30 aasta pärast (9): Meie heleroheline unistus
30 iseseisvusaastaga on läbinud meie hariduselu pika ja sisuka tee. Nüüd aga uurime asjatundjatelt, mis probleemid on veel lahendamata ja missugune võiks olla meie haridus 30 aasta pärast.
Züleyxa Izmailova on Eesti keskkonnaaktivist ja poliitik. Õppinud Kehtna majandus- ja tehnoloogiakoolis geodeesia erialal, praegu õpib Tallinna Ülikoolis bioloogiat. Ta valiti 2017. aastal erakonna Eestimaa Rohelised juhiks.
Siiri Alberg on Kohila Mõisakooli loodusainete õpetaja. Ta õppis Tartu Ülikoolis majandust ja Tallinna Ülikoolis sotsiaalpedagoogikat. On juhendanud „Rakett 69“ teadushuvilaagreid, huvitub teadusandekate laste toetamisest ning on erakonna Eestimaa Rohelised liige.
Praegu paneb maailm suuri lootusi rohepöördele. Kuid rohepööret vajab ka kool. Me ei saa vaadata last enam kui väikest täiskasvanut, vaid peame lähtuma senisest palju rohkem just lapsele omastest iseärasustest.
Laps on sündinud siia ilma, et liikuda, seepärast on loomulik, et ka õpib ta peamiselt liikudes – eriti 30 aasta pärast. Siis ei tule kellelegi mõttesse lapsi terveks päevaks koolipinki sundida. Mõistetakse, et liikumine on lapse loomuses ja tervisele hea. Praegusega võrreldes toimub palju enam õppetegevusest väljaspool klassiruumi. Põhikoolilapsed omandavad teadmisi praktilise tegevuse ja ise tegemise käigus kohalikes teaduskeskustes. Näiteks Tallinnas õpivad lapsed paljusid teemasid botaanikaaias ja loomaaias, mis mõlemad on osa globaalsest võrgustikust, mille teadusliku pädevuse abil taastatakse liikide populatsioone kogu maailmas. Liikide arvukuse taastamisega seotud protsessidest võtavad lapsed aktiivselt osa ning omandavad spetsiifilisi teadmisi organismide füsioloogiast, käitumisest ja neile vajaliku elukeskkonna säilitamisest. Lapsed hoiavad hoolikalt haruldasi liike ning niisama hoolikalt hoitakse lapsi.
Laps on sündinud, et uurida ja katsetada
Laps on sünnilt uudishimulik, kuid tänapäeva koolis seda tihti ei teadvustata. Seevastu kolmekümne aasta pärast kombineeritakse koolis uurimist, katsetamist ja probleemide lahendamist teoreetiliste teadmiste ja personaalsete õpiradadega. Sageli kasutatakse avastus-, probleem- ja projektõpet ning konkurentsi asemel keskendutakse laste koostööle. Õpe on individualiseeritud, personaliseeritud ja diferentseeritud, kõik lapsed saavad õppida endale sobival viisil ja jõukohases tempos. Õpetajad on laste mentorid, suunajad ja juhendajad.
Ka füüsika ning keemia algtõdedega saavad lapsed tuttavaks juba algklassides, eelkõige katsetades ja avastades. Koolid teevad tihedat koostööd avastus- ja teaduskeskustega, et nende kasutuses olevaid ressursse maksimaalselt ära kasutada. Teaduspõhine lähenemine probleemide lahendamisele ja allikakriitiline mõtlemine on siis oluline osa lapse koolielust. Lisaks faktide õppimisele õpitakse märkama nende seoseid.
Matemaatika õpetamisel keskendutakse kolmekümne aasta pärast senisest palju rohkem selle õppeaine rakenduslikule küljele: laps lahendab matemaatika abil tegeliku elu probleeme ja omandab juba varakult nende lahendamise oskuse.
Kuna laps haarab infot kõige rohkem silmadega, siis tutvustatakse õpilastele juba algklassides lihtsate graafikute ja tabelite lugemise ning koostamise põhitõdesid. Samal põhjusel kasutatakse õppes rohkesti õppevideoid, animatsioone ja 3D-kujutisi.
Lapsele meeldib süveneda
Lapsele meeldib ennast proovile panna ja seepärast ei tehta matemaatika süvaõppes allahindlust, vaid luuakse võimalus pidevalt pingutada ning areneda. Reaalteadustes võimekaile luuakse koostöös ülikoolide, teadusasutuste ja ettevõtetega võimalusi huvipakkuvaga süvendatult tegeleda. Teadus- ja loodushuviliste jaoks on koolides teaduse, tehnoloogia ja loodusega seotud klubid, kus pärast tunde kogupäevakooli raames oma huvialadega süvendatult tegeleda. Riik ja kohalik omavalitsus toetavad teadushuviharidust, nii et lastele on neis klubides osalemine tasuta: nõnda on kaasatud ka vähekindlustatud peredest pärit lapsed.
Inseneeria, robootika ja arvutiteaduse alustõed on integreeritud õppekavasse ja huvilised saavad nendega katsetada ka süvitsi. Iga lapse tugevusi ja huvisid toetatakse parimal võimalikul viisil ning koolirõõmu õpitulemustele ohvriks toomine on välistatud. Lapsi innustatakse tulemuse nimel pingutama ja nende paremaks saamise usku toetatakse. Tuleviku koolis on lastele loodud innustav, toetav, pidevale arengule keskenduv keskkond, kus on nulltolerants kiusamise suhtes.
Õpetaja on juurdekasvu usku
Tuleviku kooli õpetajad on endale teadvustanud, et sarnaselt loodusega, kus kõik kasvab ja areneb, tahab ja suudab ka iga laps pidevalt kasvada ja areneda ning järjest paremaks saada – õpetajad on juurdekasvu usku. Nad on avatud meele ja sooja südamega mentorid. Aga ei arene ainult lapsed, vaid ka õpetajad ja kool tervikuna. Tuleviku kool on pidevalt arenev organisatsioon, mis koostöös kogukonnaga toetab laste arengut ja toimetulekut üha kiiremini muutuvas maailmas. Kool pole mitte lihtsalt maja, kuhu lapsed hommikul viiakse, vaid justkui arenev organism. Tänu sellele ei tajuta kooli tüütu kohustusena ega oodata pikisilmi viimast koolipäeva, et saaks kooliukse oma selja taga viimast korda suure pauguga kinni lüüa.
Sööklast saab rohelise mõtteviisi labor
Kui praegu on Eesti kooli söökla koht, kus õpilased käivad söömas või toitu ära viskamas, sest see ei maitse neile, siis rohelises koolis on söökla koos köögiga õppeklass ja katselabor, kus lapsed õpivad köögivilju ja teisi toiduaineid lähemalt tundma ja nendesse säästlikult suhtuma. Iga päev on köögis rühm lapsi, kes õpivad ohutult käsitsema tänapäevaseid, aga „rumalaid“ köögimasinaid ning valmistavad toitu, omandavad teadmisi toidu päritolu, organismile vajalike toitainete ja toitainete koosseisu ja käitlemise tehnikate kohta.
Meisterkokkade käe all õpivad lapsed selles köök-laboris toiduvalmistamist ja see on ametliku õppekava osa. Muuhulgas valmistavad nad ette ka nõud ja söögiriistad, mida kaasõpilased söögivahetunnis kasutada saavad. Kui toit on valmis, tulevad ülejäänud lapsed sööklasse, võtavad omale vajalikud nõud ja tõstavad endale ise toitu just nii palju, kui neile tarvis. Pärast söömist viiakse nõud pessu ja koristatakse enda järelt laud.
Taolise korraldusega ei pea ootama 30 aastat. Sellist süsteemi kasutatakse näiteks Kopenhaagenis, kus varem pidid lapsed kodunt kaasa võetud võileibadega leppima. Muide kõige selle juures saavad lapsed ise valida, kas söövad ka loomset või tõstavad oma taldrikule vaid taimset päritolu toitu. Kuna lapsed tõstavad endale toitu ise, ei jää osa sööki söömata ja midagi ei visata ära. Taldrikutele jäänud toidujäätmed liiguvad kooli kompostrisse ja tekkinud huumus kasutatakse kohalikus õppeaias ära. Toit ei lähe raisku.
Koolisöökla toiduvarud pärinevad muldade elurikkust taastavast põllumajandusest, kus toidu kasvatamiseks ei kasutata mürgiseid pestitsiide. Koolis pakutakse lastele vaid tervislikku, kohapeal valmistatud toitu. Kantserogeenidega poolfabrikaate enam isegi ei toodeta. Loodusteaduste õpetamisel alustataks varajasest õues- ja avastusõppest. Bioloogia ja geograafia on sagedasti välitunnid. Kodulähedastest taimedest herbaariumi koostamine ja matkad kodukandi looduses aitavad lastel omandatavat paremini mõtestada. Kogu loodusteaduste õppekava on aineülene ning võimaldab lastel reaalsete probleemide lahendamist katsetades tulemusteni jõuda.
Kuna laps vajab hommikust und, siis ei alga koolis tunnid varem kui kell üheksa, parem veel, kui kell kümme.
Laps kuulub rohelisse kogukonda
Iga laps tahab kuhugi kuuluda. Kolmekümne aasta pärast saab laps kuuluda koos oma vanematega oma kooli kui kogukonnakeskuse juurde, kus eri põlvkondade esindajad õpivad koos, üksteiselt ja looduselt. Linnad ja asulad on planeeritud siis selliselt, et koolitee on turvaline. 30 aasta pärast on nii maal kui linnas elavad kogukonnad isemajandavad ja tulevad suuremalt jaolt autonoomselt toime. Osa vajaminevast toidust toodetakse kohapeal, ringmajandus toimib laitmatult. Tänased lühikese elueaga esemeid tootvad suurkorporatsioonid toodavad ainult vajalikke kestvustooteid või ei tooda enam midagi. Kaubanduskeskusi ja kauplusi praegusel kujul ei eksisteeri.
Tänu avaandmetele saab igaüks omale vajaliku varuosa või riideeseme kodu lähedal välja printida. Jäätmeid sisuliselt ei teki ja kõiki kasutatavaid materjale osatakse ringluses hoida. Energiat toodetakse samuti lokaalselt, hajusalt üle terve Eesti. Peamisteks energiaallikateks on tuul ja päike.
Ühiskond ei ela enam tööstuse dikteeritud ajakava järgi. Otseselt raha teenimise eesmärgil tööl käia pole enam kellelgi vaja, sest robotid teevad ära suurema osa tööst ja põhikulude katteks laekub igale inimesele tema osa globaalsest universaalsissetulekust. Tänu sellele on inimestel rohkem vabadust tegeleda neile meeldivaga. Veeta aega perega, reisida, õppida ülikoolis, õpetada või anda oma panus mõnel muul moel. Ühiskond on jätkusuutlik.
See aeg, millest eespool unistame, saabub muidugi juhul, kui maailma liidrid võtavad end kokku ja suudavad ülemaailmses koostöös otsustavalt kliimakriisi pidurdada. Siis saavad ka kolmekümne aasta pärast meie lapsed olla lapsed ja inimkond ei pea kliimakatastroofist tingitud sõjaolukorras ellujäämisega tegelema ning normaalne elu saab mingil meile tuttaval viisil siiski toimida.
Kahjuks järjest enam tuleb tunnistada, et suur osa õpilastest ei omanda põhikoolis ettenähtud õppekava minimaalseid nõudmisi.
Ja selle tõdemuse foonil on raske nõustuda selles artiklis kirjeldatud fantaasiate realiseerimisest. Arvestades seda, millised on energiakandjate hinnad EL läbimõtlemata poliitiliste otsuste tulemusel ja kuidas need mõjutavad igat Eesti perekonda, peaks eriliselt rõhutama energia jäävuse seaduse selgitamist nii õpilastele kui ka õpetajatele.
Eriti murelikuks teeb loosungite ja võltspropaganda levitamine justkui asja huvides, kuid tegelikkuses on näha paljuski Stalini aja loosunglikkuse kopeerimist.
Peaksime siiski olema realistid,lõpetama ilukõned ja silmakirjalikkuse ning andma õpilastele edasi pädevaid teadmisi ja kasvatama neid vastutustundlikeks ja mõtlevateks inimesteks.
Nõustun Valgustajaga. Arvan, et autorite unistus on tore ja ma olen (väikse) osaga sellest nõus, aga me ei saa praeguse seisu ees silma kinni pigistada. Reaal- ja loodusainetega (just matemaatika, füüsika ja keemiaga) on lood kaunis nukrad. Üks asi on muidugi õpetajate puudus, mida igal pool korrutatakse (arusaadavalt). Teine asi on vägagi ebakompetentsed ja süsteemitud õppekavad (matemaatikas ja füüsikas vähemalt) ning ebakompetentsete inimeste poolt kirjutatud õppekirjandus (ma väga vabandan, aga vanus ja kogemus üksi ei tee inimest heaks õpikukirjutajaks).
Uutmoodi õppemetoodikad on toredad küll, aga me ei tohiks ära unustada, et koolisüsteemi mõte peaks nagu olema inimestele h a r i d u s t anda.