Julgustan lapsi avastama maailma oma kompassi järgi

Kui Maria Kurisoo neljateist aasta eest „Noored kooli“ esimese lennuga liitus, kurvastas ta, et Eesti haridus on sammaldunud ning vanad õpetajad hoiavad kinni vanadest mallidest. Sellest sügisest juhib Maria Kurisoo kuuendale aastaringile läinud Emili kooli. Millisena näeb ta meie haridusilma ja -inimesi nüüd?

Võtsite koolijuhi töö üle samuti „Noored kooli“ taustaga Indrek Lillemäelt, kes suundus uut riigigümnaasiumi looma. Kas ta jättis teile ka ümbriku soovitustega?

Ümbrikku polnud, kuid suusõnalist nõu andis küll. Indrek jätkab kooli nõukogus. Peamine sõnum, mis teele kaasa sain, kõlas: toetame ja aitame sind. Eks algus ole ikka keeruline. Kuid olen saanud palju nii Indreku kui nõukoguga läbi rääkida ja sellest on olnud suur abi.

Kooli kodulehel kirjutate: „Minu silmis on kooli peamine eesmärk kasvatada armastust õppimise vastu. Siis saab kooli vilistlane hakkama igasuguste tulevikus ette tulevate pööretega.“ Kuidas seda armastust tekitada? Paljudele lastele paraku ei meeldi koolis käia.

Õppimise armastus on ju igaühel olemas, inimese aju on loodud pidevalt õppima. Õpilasel tuleb lasta suunata oma õppimist ise nii palju, kui on võimalik. Hästi oluline on anda võimalus oma uudishimu radadel minna. Tähtis on ka õppimise sotsiaalne pool − õpime grupis, üksteiselt ja üksteise toel, lahendame koos ülesandeid, anname tagasisidet.

Kui saan õpilastega koridoris kokku, ütlevad nad „Tsau, Maria!“. Tunnen, et see on kool, kus tahan töötada. Õpime siin kõik koos, meil ei istu direktor eraldi oma tornis ega ole õpetajad teiselt planeedilt. See loob mõnusa õppimiskeskkonna.

Teismelistel läheb vahel tähelepanu õppimiselt suhetele ja minapildi kujundamisele. Meie kooli vanimad lapsed on jõudnud kuuendasse klassi ja tunnetamegi, et nende aju muutub. Rõhutame ka vanematega rääkides, et oluline on olla lapse jaoks olemas, aga samas anda talle nii palju vastutust, kui ta suudab kanda. Vahel meeldib teismelisel emme-issi kaissu pugeda, aga samas tahab ta ka sõpradega käia väljas.

Õppimise armastamine ja nautimine ongi seotud vabadusega ja vastutusega ise seda juhtida, tehes seda teistega koos. Seega on mul veidi dualistlik arusaam sellest, mis on mõnus õppimine.

Kui suureks on viie aastaga kasvanud Emili kool?

Meil on 190 õpilast, klassis keskmiselt 16 last. Igal aastal tulevad uued esimesed klassid, kasvame üheksaklassiliseks. Tahame hoida mõnusat hoomatavat keskkonda. Tallinna mõistes on see luksus, Eesti mõistes oleme paraja suurusega kool. 

Kogukond on hästi oluline. Vahel arvamused ka lahknevad, aga tahangi, et kriitika öeldaks ausalt välja. Lahendame küsimused kogukonnas sõnastatud väärtuste baasil. Olen tundnud tugevat toetust koolile. Inimesed on pandeemia ajal oma urgu roninud, aga pered mõtlevad ikka sellele, kuidas edasi minna.

Kuidas saab vanem lapse teie kooli tuua?

Peab täitma kooli kodulehel avalduse, praegu ongi paras aeg seda teha. Siis tulevad peredega kohtumised. Me ei tee katseid, vaid mängime koos, vaatame, kas laps on kooliküps: tunneb huvi õppimise ja lugemise vastu, on sõbralik teistega suheldes, oskab töötada koos teistega. Kui tahtjaid on rohkem kui kohti, siis loosime. 

Me ei tee pingeridasid, olen veendunud, et me pole suutelised lapsi valima. See on äge, et meil on erinevad lapsed: eri emakeele ja taustaga, pikemad ja lühemad, tumedamad ja heledamad, ka füüsilise erivajadusega. 

Meil on koolis projektõpe. Kuna meil on palju vabadust ja vastutust oma õppimist ise juhtida, siis Emili kool igale lapsele ei sobi. Kui märkame seda, siis anname vanemale teada, et tema laps võib vajada teistsugust keskkonda. 

Tahaksin kõik lapsed vastu võtta, sest nad on nunnud, lõputult erinevad ja vahvad!

Tore, et vanemad ei peagi Emili kooli jaoks last mitu aastat ette õpetama!

Lapsevanemana tahaks ma olla oma lapsele see, kes sillutab teed tema jalge ees suunas, kuhu ta tahab minna. Kui ta tahab õppida lugema, siis pakun viise, kuidas seda teha, aga ei sunni, sest muidu võib tekkida olukord, kus õppimine on talle ebameeldiv ja vastikki.

Etteõpetamine on ohtlik. Pigem julgustaksin lapsi kaevuma teemadesse, mis neid huvitavad − lugemine, dinosaurused, robotid, markide kogumine. Julgustan avastama maailma nende tegevuste kaudu, omas tempos ja oma kompassi järgi. Küll need akadeemilised oskused ka tulevad. Esimeses klassis kohtub õpetaja oma armsate juntsudega, saab aru, kui kaugel keegi omadega on, ja hakkab koos nendega edasi minema. 

„Noored kooli“ programmiga liitudes ütlesite: „Eesti haridus on minu silmis sammaldunud. Vanad õpetajad hoiavad kinni vanadest mallidest, aga elu läheb edasi. Loodan, et see pilt on liialdus. Kuid tahan anda endast parima, et muutunud Eesti koolides õpetaksid ka väärikad noored inimesed, kes austavad õpilasi ja iseend, on tolerantsed ning avatud maailmapildiga.“ Kas sammal on kadumas?

Arvan, et meie õpetajad on juba avatumad ja sallivamad õpilaste erisuste suhtes, sõltumata sellest, kas õpetaja on noor või vana. Oleme teinud seitsmepenikoormasaabastega mitu sammu edasi. 

Mis puudutab aga haridussüsteemi strukturaalseid küsimusi, näiteks õppekava, siis selles on küll küsitavusi. Üks on see, et meie haridusstandard, riiklik õppekava on disainitud ühe latina, millest kõik õpilased peavad üle hüppama – ja see annab hindeks hea ehk nelja. Õppekava eeldab, et kõik lapsed on ühesugused ja õpivad ühtemoodi. Kuid lapsed tahavad minna oma õpirada pidi. Räägime palju individuaalsetest õpiteedest, seega võiks sinnapoole minna. 

Õppekava võiks senisest rohkem arvestada, oodata ja eeldada, et lapsed on erinevad, ja pakkuda ainete läbimist erinevas tempos. Ka ei peaks ühes klassis olema ilmtingimata ühevanused lapsed. Rohkem paindlikkust! 

Praegu käibki tõsine töö õppekava uuendamiseks ja hoian kõvasti pöialt inimestele haridus- ja teadusministeeriumis, kes sellega tegelevad. Loodan, et jõuame sinnani, kus meie igapäevase õppetöö alusdokument on paindlikum ja eeldab, et õpilased on erinevad. Arvan, et siin ongi veel natuke sammalt peal. 

Õppekava alusväärtustele − sihiseade ja üldpädevused – kirjutan täiega alla. Aga ainekavadesse pole jõudnud lapse terviklik, paindlik ja enda juhitud areng. Loomulikult ei suuda 7–9-aastane täielikult realiseerida ennast selles võtmes, vaid vajab tuge. Ta usaldab õpetajaid täielikult. Ka mina usaldan õpetajaid, sest nad on professionaalid ja teavad, mis vanuses ja mida lapsele õpetada. 

Ma tahaks anda õpilastele ja õpetajatele rõõmu ise otsustamisest ja mõtlemisest, mis järjekorras ja mahus õpetada, milles rohkem ja milles vähem süvitsi minna. Küsimus, kuidas pakkuda õppekava tasandil rohkem paindlikkust, sai minu jaoks alguse erivajadustega õppijatest. Nende olukord on keerulisem just selle tõttu, et õppekava on nii jäik. 

„Noored kooli“ ajal andsite ka vene koolis tunde. 

Õpetasin kahes koolis. Oli ikka temp võtta alustava õpetajana kokku 25 kontakttundi! Vene koolis andsin kodanikuõpetust, alustasingi aine õpetamist eesti keeles. Aasta oli siis 2007 ja just oli olnud aprillimäss. Sain jõuludeks aru, et seda on minu jaoks liiga palju. Kuid meenutan sooja tundega oma õpilasi, oli kihvt kogemus. Meil läks päris mitu ühiskonnaõpetuse tundi, arutledes vene noortega, kes olid väga ühiskonnateadlikud, aprillimässuga tekkinud teemadel. Mu silmad avanesid, nägin olukorda vene noorte perspektiivist ja õppisin neilt.

Mida olete õppinud koolidest, kus olete töötanud?

Kindlasti seda, et ägedaid õpetajaid on hästi palju ja need ei ole ilmtingimata noored, kes teevad tunnis välku ja pauku. Äge õpetaja on see, kes tõesti hindab ja peab kalliks oma õpilasi, suhtleb nendega soojalt, annab rohkelt tagasisidet. Tagasiside on ka naeratus ja õrn õlalepatsutus. 

See kõik ei sõltu vanusest, paberite olemasolust, vaid sellest, kas õpetaja naudib oma tööd ja tunneb ennast hästi, kas tal on koormus, mida ta jaksab kanda, ja kas tal püsib meeles, miks ta selle ameti valis.

Eri koolides olen näinud väga palju ägedaid õpetajaid, kes teevad oma tööd tõeliselt suure südamega ja hoolivad oma õpilastest. Nad ei saa erilist tunnustust, preemiaid, aurahasid, vaid teevad oma tööd päevast päeva õpilaste nimel ja saavad oma energia õpilaste tagasisidest.  

Olete „Noored kooli“ esimesest lennust üks väheseid, kes päriselt koolitööl.

Vahel ütlen naljatades enesetutvustuseks, et alustasin koolis siis, kui ei olnud veel nutitelefone. Meie lennust on paljud siiski haridusega seotud ja panustavad mingil moel sellesse. See on väga oluline, et oleme püsinud haridusrajal.

Kas olete oma õpetajailt midagi üle võtnud?

Põhikoolis, Tallinna 20. keskkoolis oli meil geograafiaõpetaja Merike Tuisk. Mäletan senini tema aprillinalja. Õpetaja rääkis, kuidas noorte vene keele oskus on läinud väga rooste ja õppenõukogu otsustas, et jutustavaid aineid hakatakse õppima vene keeles. Meil jäi hing kinni. Ta arendas teemat surmtõsiselt, kuni saime aru, et see on aprillinali. Olen püüdnud ise ka sama nalja teha, aga mul ei ole pooltki nii hästi välja tulnud. Õpetaja Tuisk pidas meist lugu, oli avatud, soe, sõbralik, tema tunnid olid huvitavad.

Prantsuse lütseumis õpetas Lauri Leesi prantsuse keelt, tema tunnid olid väga ägedad, alati sai nalja ja tuli ette ootamatusi. Ka ajaloo-, inglise keele ja eesti keele õpetajad olid väga kihvtid. Kõik need õpetajad on mind mõjutanud, pean õpilasest lugu kui minuga võrdsest partnerist. Lütseumis ongi lugupidav suhtumine üksteisesse koolikultuuri osa. Tahan, et koolis oleks võimalikult vähe võimuhierarhiat ja tugev kogukonnatunne.

MARIA KURISOO 

Sündinud 1983 Tallinnas.

Haridus 

• 2010 TÜ, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse gümnaasiumiõpetaja (MA)
• 2005 TÜ, eesti ajalugu ja arheoloogia BA
• 2002 Tallinna Prantsuse Lütseum

Töö

• Alates augustist 2021 Emili kooli juht
• 2018 – 2021 Emili kooli õppejuht
• 2013 – 2018 „Noored kooli“ koolitusjuht
• 2011 – 2012 Loo keskkooli õppealajuhataja
• 2010 – 2011 Tartu kutsehariduskeskuse ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
• 2009 – 2010 TÜ Pedagogicumi haridusprojektide koordinaator
• 2007 – 2009 Tallinna Üldgümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

KOMMENTAAR

Indrek Lillemägi, Tallinna Pelgulinna riigigümnaasiumi juht:

Marias on koos ülim põhjalikkus, struktuuride loomise oskus ja soov inimesi kuulata ning iga õpilase eest seista. Kui Maria veel Emili õppejuhina töötas, imetlesin tema oskust keerulistes olukordades suurt pilti meeles pidada. Loodan, et Maria suudab Emili kooli juhina selle tasakaalu säilitada ning korraga nii külmad andmed kui ka emotsioonid fookuses hoida. Mina vedasin Emili käima, aga Maria ülesanne on mõelda, mida vajab varasemast hoopis suurem kool. Kindlasti tuleb teha palju raskeid otsuseid, sest asjad, mis toimisid esimestel aastatel, nüüd enam ei toimi. Suurem organisatsioon vajab teistsugust juhtimisstruktuuri, vanemad õpilased uut moodi tuge ja õppekorraldust, juhil jääb iga perekonnaga suhte loomiseks järjest vähem aega. Aga kasvuvalud kuuluvad täiskasvanuks saamise juurde ja olen kindel, et Maria on õige inimene neid muutusi vedama.“