KAHEKÕNE ⟩ Iga direktor peaks astuma õpetaja kingadesse
Koolijuhid peavad üks kord kuus kahekõnet.
Aastalõpu kahekõneks kohtusid Ene Saar, kes juhib riigieksamite edetabeli tipus olevat Tallinna Reaalkooli, ning Egle Rumberg, kelle käe all tegutsev Uulu Põhikool valiti tänavu Eesti aasta kooliks.
Egle Rumberg: Mul jookseb viies aasta koolijuhina ja tekkis hirm, et äkki muutun kunagi selliseks, et tulen hommikul tööle ja mõtlen: selle tooli peal on nii hea ja soe istuda. Aga kui kohtusin Fontese projektis sinuga, Ene, tuli südamesse rahu: ka paarikümme aasta järel oled ikka tegus ja valmis uuega kaasa minema. Kuidas näha koolijuhina ka aastate möödudes väljakutsetes võimalust ja minna kaasa uuendustega?
Ene Saar: Eks see tuleb ikka inimese enese seest, et teda huvitavad uued asjad. Rahutu hing ei taha, et kogu aeg oleks lihtne – et lähed jälle klassiruumi ja avad lihtsalt õpiku leheküljelt 27. Elu on veeretanud mu teele huvitavaid inimesi ja ehk olen ka ise suutnud nendele midagi anda. Põnevad ja uued asjad on mind alati võlunud, need ei lase sammalt selga kasvada. See sunnib kogu aeg järgmistele asjadele mõtlema.
Mind mõjutas aastal 2014 reaalkooli juhi ametit vastu võtma see, et palju oli pooleli. Arengut on ju huvitav näha. Kõik asjad ei õnnestu, aga proovid neid käima lükata teises suunas. Muidugi, mingid asjad elavadki oma elu ära.
Käivitav mootor on reaalkooli lõputu juurdeehituse lugu, mis on nagu kummipael veninud. Aga 1. detsembril saabus teade, et kuulutatakse välja arhitektuurikonkurss. Kuidas ma saan kõrvale astuda, kui nii suured asjad on tulemas? Mind on suureks väljakutseks ette valmistanud käigud maailma eri riikidesse ja koolitüüpidesse ning otsingud uue ning vana tasakaalu leidmiseks. See on olnud huvitav teekond. Olen võtnud kaasa ka oma inimesi. Tubli ja tugev meeskond ja inimestesse panustamine on olnud väga suur väljakutse. Mul on ka tubli perekond, kes alati toetab.
Egle Rumberg: Kas on olnud ka hetki, mil oled kogenud halli argipäeva?
Ene Saar: Viimane poolteist aastat pole olnud hool ja hoobil vahet. Halli argipäeva hetked on aga jäänud aega, mil olin pikalt õpetaja. Läksin siis vahepeal kolmeks aastaks teaduste akadeemiasse. Kuid miski minus kripeldas. Siis sain majandust õppida ja hakata ise seda õpetama. Ei tulnudki halli argipäeva, vaid tulid järgmised väljakutsed.
Egle, miks sinust sai koolijuht?
Egle Rumberg: Minu taust on võrreldes teiste koolijuhtide omaga väga igav. Läksin õpetajaks õppima ja asusin viimasel bakalaureuseaastal õpetajana tööle. Koolis töötades hakkas mind köitma koolijuhtimine. Mõtlesin, mida mina teisiti teeksin. Magistriõppesse esitasin avalduse nii õpetaja kui koolijuhtimise erialale. 2016. a lõpetasin hariduskorralduse magistriõppe ja 2017. a asusin koolijuhi ametisse.
Ene Saar: Miks valisid just Uulu kooli?
Egle Rumberg: Olen Pärnu tüdruk, õppinud Koidula koolis ja olin veendunud, et õige kool on suur. Et maakooli ei saa linnakooliga võrrelda ja koolis peabki väga raske olema, et saaks elus hakkama. Teadsin, et minu poeg läheb kindlasti ükskord Pärnu linna kooli.
Oma õppimise teekonnal olen aga saanud aru väikse kooli võludest. Natuke on mind siia saatnud vist ka saatus.
Ene Saar: Ka mina olen eri koolides õpetanud, erakooliski. See andis mullegi julguse mõelda, mida teeksin mõnes olukorras juhina teistmoodi. Kuigi ega ma tollal veel mõelnud, et minust võib saada juht.
Aga kui oluline on sinu meelest, et koolijuht oleks ka õpetaja?
Egle Rumberg: Kvalifikatsiooninõuete järgi peab õppejuhil olema pedagoogiline pädevus, aga koolijuhil mitte. Ma ei mõista, mismoodi teevad otsuseid koolijuhid, kellel pole pedagoogilisi teadmisi. Koolijuht peab ise olema esiõppija, mingi pedagoogiline pagas peab tal olema.
Juhina ise õpetaja rollis olles mõistan paremini, millised ootused mul õpetajale on, ning pean ka ise samadele ootustele vastama. Arendustegevuste elluviimisel on paratamatult vaja mugavustsoonist välja astuda ja usun, et seda on palju kergem teha, kui direktor ise tegevustes kaasa lööb.
Ene Saar: Tunde andes säilib side õpilastega ja ka põlvkondade vahel. Ma õpetasin juba 1980. aastatel ja sellest ajast on palju asju muutunud. Kuidas ma saaksin eluga kursis olla, kui ei astuks noorte ette! Arvan, et ka noorte jaoks on oluline, et koolijuht tuleb klassiruumi ja kõneleb nendega.
Pedagoogiline tunnetus on koolijuhiametis oluline. Võib ju öelda, et koolijuhiks võib tulla ükskõik mis eluvaldkonnast, aga päris nii see ei ole. Haridusasutuse juhtimine on üsna spetsiifiline. See on töö eri tasanditel: lapsed, vanemad, õpetajad, muu personal, kogukond. On suur väljakutse tuua osapooled kokku.
Olen sada protsenti nõus, et õpetajana saab direktor paremini aru, kui palju aega mingi tegevus võtab. Näiteks meie majas on kujundav hindamine, ka mina ise teen seda ning näen, mitu tundi sellele kulub, kas saan seda optimeerida, olla ratsionaalsem, kas see sobib ainult esimestele kooliastmetele või vanematelegi. Olen protsessides sees ja tean, mitu tundi kulus näiteks tagasiside andmisele. Arvan, et ka õpetajate jaoks on oluline, et me ise õpetajatööd teeme. Ükskõik, mitu tundi annad, see aitab hoida kätt pulsil.
Egle Rumberg: Ka muutused hariduses puudutavad enamasti õpetamist. Kui sa koolijuhina ei käi ajaga kaasas, kuidas sa oma kooli siis kaasaegsust saad tuua!
Ene Saar: On loomulik olla uute asjade ja haridusuuringutega kursis. Sa võid sellest kõigest kenasti aru saada, aga pedagoogilise kogemuse ja haridusega oskad uuringumaterjali tõlgendada. Mida see siis päriselt tähendab, et reaalkoolil olid riigieksamitel just sellised punktid? Milline pedagoogiline väljakutse on selle taga? Olgem ausad, kokkuvõttes on see siiski ajakirjanduslik furoor. Hoopis olulisem on sisu.
Egle Rumberg: Mis see sisu siis on?
Ene Saar: Sisu tähendab süsteemset tööd. Ka arengu- või õppekava ei ole vaid dokument, paber paberi pärast, vaid peab kandma sisu. Aeg-ajalt ütleb keegi, et mis sa selle arengukavaga pingutad ja kes seda loeb. Ei kujuta ette, et me ei viiks koolijuhtidena ellu tegevuskava ja mõtteid, mida oleme koos poolteist aastat arutanud. Ikka tuleb dokument uuesti lahti teha ja meelde tuletada, kevadel teha kokkuvõtteid, sügisel planeerida, kuidas edasi minna. See on väga suur asjaosaliste kokkutoomine ja koos töötamine, teisiti ei ole võimalik. Nii seda sisu tehaksegi.
Egle Rumberg: Meil on täpselt samamoodi: dokumendid ei ole olemas lihtsalt dokumendi pärast, vaid nende sisust ollakse teadlik ja neid järgitakse. Mina ise hoian kätt pulsil, et eesmärgid täidetud saaksid.
Ene Saar: Püüan mitte kulutada aega dokumentidele, millel väga sügavat mõtet ei ole. Kui on võimalik, saab ka asju ühildada. Teatud hulk dokumente on kohustuslikud ja need peavad olema ka sisukad. Muidu ei ole mõtet teha, sest piinlik on minna kolleegide ette ja öelda, et see asi peab lihtsalt paberil olema. Ei tohi kulutada asjatult teiste inimeste aega.
Egle Rumberg: Tuleksin veel tagasi juhtimise teema juurde. Minu arust ei saa kooli võrrelda teiste asutuste juhtimisega ka seepärast, et meie juhime õpetajaid, aga õpetajad juhivad õpilasi. Õpetajad suunavad ja toetavad õpilasi nende arenguteel. Töötajaid tegutsema ajendades olen eeskujuks õpetajale, kes läheb õpilaste juurde. Kui ütleksin iga päev kellelegi, et ta teeb oma tööd halvasti, siis ei läheks see õpetaja klassi ütlema õpilastele, et nad on suurepärased. Olen viimasel ajal tunnetanud, et kui mina suhtun inimlikult õpetajasse, tunneb tema, et peab olema lastega inimlik. Haridusasutuse juhi vastutus on vastutus tuleviku ees, lapsed on ju meie homne päev.
Ene Saar: Kui teadlikult üldse mõeldakse, et tänased otsused ja õpetamisviisid mõjuvad aastakümnete taha, järgmistele põlvkondadele? Arvan, et seda teadvustada on suur väljakutse. Kuid sellele ei mõelda piisavalt. Õpetajate järelkasvust räägime vähemalt kümme aastat. Kui palju läheb aega, et saada õpetajaks? Sina läksid kooli 2012. a ja nüüd tunnetad, et suudad midagi teha. Mida oleme teinud selleks, et meie lapsed oleksid koos inimestega, kes on maailma parimad? Ühiskonnal ja riigil on põhjust endale otsa vaadata.
Egle Rumberg: Oleme põrgatanud vastutust õpetaja maine eest teistele. Aga praeguseks olen aru saanud: suurim mõjutegur, mis paneb õpilase üldse kaaluma õpetajaks õppimist, on see, milline on olnud tema enda kooliaeg. See on otseselt seotud organisatsioonikultuuriga − et õpilasesse oleks süstitud usku, et väljakutseid ongi vaja, sest neid ületades saavutad edu, ja et ta on väärt inimene ka siis, kui tema keskmine hinne on 2,5.
Kui küsisin 9. klassi õpilastelt, kui paljud neist kaaluvad õpetajaks õppimist, vastasid umbes pooled jaatavalt. Kaks tüdrukut ütlesid, et nii äge oleks õpetaja olla, siis saaksid nad iga vahetund õpetajate toas viibida. Nende jaoks on meie organisatsioon juba selline, et siia tasub tahta.
Ene Saar: Absoluutselt nõus! Kool ei ole ainult õppimise koht, vaid tähtis on kõik, mida koos tehakse. Kui vanemate klasside õpilased käivad väiksemaid õpetamas, siis loomegi arusaama, et me kõik vastutame teatud asjade eest. Terviklikku inimest ei kasvatata ainult ainetundides. Kool on kui mikroorganism. Me tahame, et see kasvaks hästi ja paljuneks.
Viimase pooleteise aasta jooksul on olnud väga suur väljakutse inimsuhted ja teadmiste-oskuste põlvest põlve pärandamine. Mil viisil järgmine põlvkond kasvab, kui ta ei ole näinud kaks aastat näiteks jõulupidu? Kuidas me õpetame, et saalis sa kuulad, vaatad, istud vaikselt ja õpid ka vaikust kuulama?
Egle Rumberg: Meil oli lastevanemate üldkoosolek veebis. Ja siis mõtlesin hirmuga, et äkki jõuamegi sinna, nagu on praegu Inglismaal. Seal on ukse peal silt: „Siit edasi vanemad ei tule.“
Ene Saar: Minu kaks lapselast on oma perega praegu Itaalias ja ühte koolimajja ei ole vanemad tänase päevani sisse saanud. Kuidas sa seda sidet siis lood? Inimene on sotsiaalne, ta peab saama suhelda.
Egle Rumberg: Räägiks ka eksamitest. Mida need näitavad?
Ene Saar: Seda, et oleme süsteemset tööd jätkanud, olgu koroonaaeg või mitte. Kui eesmärk on püstitatud ja selle nimel tegutsetakse ühiselt, siis jõutakse tulemuseni. Lapsed tegelikult tahavad ennast proovile panna, et saada teada, mida nad on kolm aastat teinud. Ka põhikooli lõpus peab olema tulem, väike koormus, pingutus. Palju neid ikka on, kes suudavad ise endale eesmärke püstitada ja neist kinni hoida. Välise surveta ei suuda, sest muutume laisaks.
Õpetajad on teinud koroonaajal teatud muudatusi, midagi jäetakse ära, milleski antakse järele. Aga eksamiteks valmistutakse kolm aastat, mitte viimased 24 tundi.
Näen, et koroona on jätnud jälje ja kümnendal klassil ilmnes see esimese kolme kuuga. Sisseastumisel ei näe ju sügavusse ja seda, kas teatud asjad on läbitud, aga jooksvas õppeprotsessis tulevad puudused välja ja peame nendega tegelema. Õpilüngad on selline suur sõna, aga olgem ausad: puudusi on rohkem kui varasemalt.
Egle Rumberg: Mina olen ka seda usku, et põhikooli ja gümnaasiumi lõpus peavad olema eksamid. Nende ärajätmine võtaks vastutust vähemaks. Ja kas saame kindlad olla, et kõik koolid tagavad samal määral õpitulemuste omandamise? Eksamid annavad koolile tagasisidet, et see sooritus on vaja ära teha.
Kuid ma ei tea, kas võrdlustabelit on vaja. Meedia on muutnud need edetabelid ebameeldivaks.
Ene Saar: Meie ei ole tabeleid ise üles riputanud, saame oma tulemused kätte juba juunis. Ka üheksanda klassi tulemused jooksid hiljaaegu läbi. Vaatasin, kui palju lapsi ei suutnud matemaatikas viiekümne protsendini jõuda. See on väga tõsine asi. Õppekava on ju ehitatud üles nii, et lapsed suudavad selle läbida, sinna ei ole pandud midagi üleloomulikku. Eelmise aasta põhikooli lõpueksamite tulemusi peab tõsiselt analüüsima. Lihtne on öelda, et õppekava on ülepaisutatud, aga mida me peaks tegema teisiti, et selline tulemus vastu ei vaataks?
Vähemate vaimsete võimetega lastele on lihtsustatud õppekava, järelikult peaks tavaline õppekava olema igale lapsele jõukohane. Ta ei pea tegema eksamit sajale punktile. Aga väga raske on vaadata tööd, mille eest on saadud vaid üks punkt.
Riik on kulutanud kolm aastat, see on meie ühine raha. Meil on õigus küsida, kuidas see raha on kulutatud. Minul on piinlik. Aga ma ei tea, kas minul peab piinlik olema. Või on laps olnud tõesti vales kohas? Võib-olla oleks ta pidanud minema hoopis kutsekooli? Kahjuks ei ole kutseharidus plaanitud viisil käivitunud. Kutsekoolide hooned renoveeriti kenasti ära, aga kas kutsekoolide õppekavad on sellised, et põhikoolilõpetaja läheb sinna hea meelega? Ka nende maine ei ole jõudnud kuigi kõrgele. Kutsekoolid ei tee halba tööd, aga pigem tahetakse esmalt minna ikka gümnaasiumisse. Ilmselt pole kutsekoolid jõudnud veel lahenduseni, mis oleks atraktiivne. Kuidas sinu koolis lood on?
Egle Rumberg: Meie kool on põhikool ja seetõttu on ilmselt gümnaasiumi ja kutsehariduskeskuse vahel valikut teha natukene lihtsam. Mu enda seisukoht on, et kui laps on kindel, et tahab minna ülikooli, on tema jaoks järgmine aste gümnaasium. Aga kui tal kindlat sihti veel ei ole, võiks ta valida kutsekooli. Sinna minek ei tähenda, et ta ei pääsegi kunagi ülikooli. Aga ta saab võimaluse olla pigem keskeri- kui keskharidusega, omandab oskused ja eriala, millega on võimalik oma erialal töötada. Lihtsalt gümnaasiumiharidusega pole tööturul just palju võimalusi.
Ene Saar: Mis on olnud sinu viimaste aastate suurim väljakutse? Jätame COVID-i kõrvale.
Egle Rumberg: Olen esimest korda elus tunnetanud, kui raske on iseendaga keset väljakutseid hakkama saada. Enda juhtimine on olnud kõige raskem. Aga sinul?
Ene Saar: Ka minul on tekkinud keerulistel aegadel sama tunne. Mul on hea meel, et jagub inimesi, kellega vestelda, vahetada mõtteid või vahel lihtsalt olla. Inimeste kuulamine ja neilt õppimine on tähtis ja seda tuleb osata. Ei maksa kohe kõike olemasolevat muutma tormata, kõigepealt tasub vaadelda ja jälgida. On tulnud juurde inimesi, kellega oma mõttemaailma jagada, kellele võin 24/7 helistada ja öelda, et teeme väikse jalutuskäigu. Minu teele jõudis ühel hetkel ka Hiina meditsiin, mis on aidanud vaimu ja organismi tasakaalustada. Kui tunned, et vajad abi, siis tuleb lasta abi enda juurde. See aitab edasi minna. Aga selleni jõudmine võttis aega. Võib-olla on see minu põlvkonna viga.
Egle Rumberg: Ilmselt käib juhistaatusega kaasas arvamine, et peame kõige tugevamad olema. Aga ka meie oleme lihtsalt inimesed.
Ene Saar: Jõudu annab perekond, toredad lapsed ja lapselapsed. Kui veedad aega lastelastega, pühendud ja kõik muu kaob meelest. Eile õhtul vaatasin üheksakuuse päkapiku pilti, saatsin selle oma sõpradele edasi ja ütlesin, et olen väga uhke päkapikuvanaema.
ENE SAAR
Kooli tööle geograafiaõpetajaks viis mind aastal 1984 kohustuslik suunamine, mitte unistus õpetajatööst. Armastus õpetajaameti vastu kasvas aastatega. Mul on olnud võimalus õpetada Tallinnas mitmes koolis, mis andis väga mitmekesise kogemuse ja on mõjutanud minu arengut. Majandus- ja ettevõtlusteemad tulid minu ellu kümmekond aastat hiljem, annan ka praegu majanduse tunde gümnaasiumis.
Tallinna Reaalkooli läksin 2000. aastal appi majandust õpetama, neli aastat hiljem kutsus direktor Polma mind õppealajuhatajaks ja aastast 2014 olen koolijuht.
Soov areneda ise ja pakkuda oma õpilastele uusi võimalusi on viinud mind kokku väga huvitavate inimestega. Olen saanud osa nii geograafia kui majanduse õppekava loomisest, õpikute, töövihikute ja mitmesuguste õppematerjalide koostamisest, retsenseerimisest ja katsetamisest. Lisaks õpetajate ja koolimeeskondade koolitamine ning viimastel aastatel lisandunud mentoritöö alustavate koolijuhtidega.
Koolitöö on õpetanud julgust võtta vastu väljakutseid ja püstitada ka n-ö helesiniseid ning suuri unistusi, mille suunas liikuda. Loodan, et järgmised väljakutsed teevad mind õnnelikuks, sest õnnelik inimene tunneb oma elust suurt rõõmu ise ja seda kogevad ka tema lähedased. Hoolin oma inimestest nii tööl kui kodus ja olen tänulik ühise tegevuse ning aja eest.
EGLE RUMBERG
Minu teekond koolijuhi ametini ei ole olnud juhuslik. Bakalaureuseastmes õppisin reaalainete õpetajaks. Õpetajana tööleasumise algusest köitis mind aga järjest enam koolijuhtimine ning seetõttu otsustasin magistriastmes õpinguid jätkata hariduskorralduse erialal. Magistriõpinguid alustades teadsin, et soovin ühel päeval koolijuhina tööle asuda, kuid arvasin, et vajan selleks rohkem nii elu- kui töökogemust. Seetõttu oli ikkagi ka natuke hirmus 27-aastasena direktoriametisse asuda. Praegu näen, et see risk õigustas end igati ja olen tänulik, et elutee mind just Uulu kooli on toonud.
Saan täna käsi südamel vanduda, et töötan oma unistuste ametikohal ning olen õnnelik inimene, kes pea iga päev töörõõmu tunneb. Pean õpetajaametit kõige olulisemaks ametiks maailmas, sel on mõju kogu ühiskonnale. Õpetaja ei anna õpilastele edasi ainult aineteadmisi, vaid on osaline õpilaste hoiakute, väärtuste ja ellusuhtumise kujundamisel. Hea õpetaja hoolib, mõistab ja toetab. Hea õpetaja on õpilasele eeskujuks. Heade õpetajate kooli jõudmiseks ja nende seal hoidmiseks peavad koolijuhid ise väga palju vaeva nägema ning oma ametiülesandeid südame ja hoolega täitma. Ainult nii tagame koolides edu ja tulemuslikkuse.
Minu kandvaks mõtteteraks ametis on olnud „Hädaldamist ilma lahendusi pakkumata nimetatakse vingumiseks“ ja olen veendunud, et kui probleemi ilmnemisel keskenduksime rohkem lahenduste leidmisele kui hädaldamisele, oleks meie kõikide tulevik helgem.
Uhh, kui palju MOODSAID sõnu!
Minu kogemus ON LIHTNE – KOOLIJUHT peaks olema ka oma kooli pedagoogilis-psühholoogilise elu JUHT. Kahjuks on Eestist kadunud omaaegne nn Lasnamäe Akadeemia VAIM. Sest meil ei ole enam koolielu tundvaid koolitajaid … Ja nii kaob koolidest ka PEDAGOOGIKA ise; püüdest olla MOODNE jääb väheks …