Kas ka õpetajal võiksid olla õigused? Millised?
Solvuge või ärge solvuge, aga tollel igati neetud nõukaajal austati õpetajat rohkem kui tänapäeval – õpetaja oli õpetaja, aga tänapäeval on ta lihtsalt teenindaja. Kui võrrelda palganumbreid, siis ei ole sisuliselt midagi muutunud … Või on? Nõukaajal oli õpetajal terve hulk soodustusi ja loota oli isegi mõningast palgatõusu seoses tööstaažiga – nüüd ei sedagi!
1. oktoobri Õpetajate Lehes ilmus minu mõtisklus sellest, miks ei jagu Eestis noori õpetajaid. Tagasisidest adusin, et kirjutasin loo kurttummadele, kuigi palusin konstruktiivset tagasisidet. Pakkusin ju välja terve hulga ettepanekuid, aga paistab, et tulutult. Näib, et õpetaja on juba nii ära kurnatud ja vaevatud, et ei viitsi enam isegi oma õiguste eest välja astuda – hea et mingigi töökoht ja elatis olemas.
Ajakirjanduses on ikka ja jälle juttu sellest, et pooled Eesti õpetajatest on juba pensionieas. Nad on karastunud ja igasuguste katteta lubaduste, ootuste-lootuse luhtumise tõttu kibestunud. Seega pean selles artiklis mõneti kordama oma juba tehtud ettepanekuid.
Ometi ei ole ma veel kaotanud lootust ja julgen vaba inimesena jagada oma arvamust, kartmata, et keegi mind vallandab. Olen loominguline pensionär ja teen õpetajatööd poole kohaga, ning seda peamiselt Räpina aianduskooli Maarja küla abiaednike õpperühmas. Mulle õpetajaamet meeldib ja töös intellektipuudega noortega tunnen ka ennast noore ning vajalikuna, ja mis peamine – arenguvõimelisena. 2022. aasta märtsist saab mul õpetajaametis oldud 45 aastat.
Millised õigused võiksid siis õpetajal minu arusaamise järgi olla?
- Õigus viisakale, mittesolvavale kohtlemisele.
- Õigus segamatult tundi anda.
- Õigus esmastele tasuta töövahenditele,nagu arvuti, aga ka prillid ja erialased raamatud (sh digiraamatud). Pea kõigil teistel erialadel tagab ju tööandja tasuta töövahendid. Kas õpetajaamet on siis mingi erand?
- Õigus õiglasele tunnitasule. Ühe tunni ettevalmistamiseks (kahjuks saab õpetaja palka ainult klassitunni eest) kulub tööd südamega tegeval õpetajal minimaalselt paar tundi (e-õppes ja erivajaduste laste olemasolul veelgi enam). Rõhutan, et sageli kaasnevad õpetajatööga muud lisakohustused, mis samuti ei peegeldu kättesaadavas töötasus. Kuidas sellest ometi aru ei saada?
- Õigus õpperühma psühholoogilisele normsuurusele, mis on 8–12 õpilast, ja seda lasteaias ja algklassides. Rühma suuruse dikteerib erivajadustega õpilaste arv rühmas. Kui neid on juba kolm ja enam, on vaja ka abiõpetajat.
- Õigus olla oma ainetunnis loov. Ning ainekava võiks olla paindlik.
- Õigus tegelda oma ametialase tööga ja keelduda selle kõrval olemast psühholoog, eripedagoog, logopeed, sotsiaaltöötaja jne.Küll peab õpetaja saama vajaduse korral nendelt abi ja tuge, ning seda reaalajas.
- Õigus psühholoogilisele supervisioonile, ja seda vähemalt kaks korda aastas ning kooliväliselt.
- Õigus ettenähtud kahekuulisele puhkusele, ja seda ilma igasuguste mööndusteta.
- Õigus aastasele tasulisele puhkusele enesetäienduseks iga viie tööaasta järel.Selle puhkuse ajal täiendaks õpetaja end kümme kuud kõrvalerialal, näiteks omandaks suhtlustasandil mõne võõrkeele.
- Õigus ametialasele karjäärile ja süsteemsele töötasu tõusule, milles kajastuksid tööstaaž, täienduskoolitus ja võõrkeelte omandamine suhtlustasandil, kirjutiste ja õppematerjalide avaldamine jne.
- Õigus eksida ja olla mõistetud, saada aega tehtud vigade parandamiseks ja vajadusel ka professionaalset abi.
- Õigus mitte sõltuda õpilaste ja nende vanemate heakskiidust.
- Õigus mitte sõltuda lastevanemate äärmuslikest nõudmistest, nende usulistest ja argelulistest tõekspidamistest.
- Õigus analüüsida oma potentsiaali areneva õpetajana ja otsustada oma tööalase tuleviku üle.
Lisaks on õpetajal vaja julgust õigel ajal õpetajaametist lahkuda ning väljuda Don Quijote rollist võitluses hariduselu takistavate tuuleveskitega – matavad sind ikka lähedased, mitte kool ega riik.
Lõpetuseks tsitaat emeriitprofessor Ülo Vooglaiu mõtisklusest haridusest: „Hariduse eelduseks on vaimsus, kultuuriside ajalistes ja ajatutes, olevikulistes, minevikulistes ja igavikulistes mõõdetes …“
Jään põnevusega ootama parandusi ja täiendusi.
Kahjuks pole ma 1. oktoobri artiklit lugenud. Üldiselt kirjutab Toivo Niiberg asju, millest on olnud juba varem juttu. Juristina lisan, et õigustest rääkides peame rääkima ka kohustustest. Ei saa olla ühtegi õigust, millega ei ole seotud kellegi kohustust. Ühelt poolt kohustus seda õigust mitte kuritarvitada ja sihipäraselt kasutada. Teiselt poolt kohustused õpilastele, kaasõpetajatele, juhtkonnale, kohalikule omavalitsusele, ülikoolidele ja riigile. Ning kohustustega peaks kaasnema ka vastutus.
Ma ei tea, mis vormis saab Toivo Niibergile parandusi ja täiendusi esitada. Samas ma arvan, et keegi ei ole seni parandanud ega täiendanud, kuna artiklis polegi midagi erilist parandada.
Saan aru,
et õpetaja Niiberg kasutab pärast paari viimast aastakümmet koolis toimunut ABSURDI põhimõtet … Sest tõelises KOOLIS peaksid töös LASTE-ALAEALISTEGA toimima just PEDAGOOGILISED põhimõtted – JURIIDILISTEGA me ei arenda ega kasvata (on absurd, et politseinikud käivad juba lasteaedades!). Igivanad pedagoogilised põhimõtted haaravad ´a priori just lapse ning TÄISKASVANU (ka lapsevanema) vahelisi SUHTEID. Suhted täiskasvanute vahel on midagi muud …
Samamoodi valitseb arsti ja patsiendi suhetes MEDITSIIN … On ka selge, et ettepanekuid EI OOTA õpetaja Niiberg vaid neid tuleb esitada HTM-le (vt ka kommentaar ministri loole OECD-st tänases ÕpLehes).
KOLLEEGID, miks nii vähe arvamusi?
Õpetaja Niiberg tõstatab ju ÕPETAJATÖÖ kõige olulisemaid probleeme meie töö SISU ja TULEMUSLIKKUSE seisukohalt. Samas pole neis midagi originaalselt – kui jätta kõrvale palga küsimus, siis veel 50 ja isegi 25 aastat tagasi nad toimisid (vähemalt minu koolides)!
Loetletud (pedagoogilised) põhimõtted olid Euroopas toiminud kaugelt üle 100 aasta! Kuna me uued haridus- ja teadusJUHID ei tundnud üldse DIDAKTIKA ajalugu, siis vastandati meil kõik nn nõukogude koolile. Tegelikult ei olnud mingit nõukogude pedagoogikat (didaktikast rääkimata). Lähemalt raamatus ” A propos …” (2019). Küll oli loodud nõukogude koolisüsteem.
Euroopas oli valitsev saksa pedagoogi-psühholoogi Johann HERBARTI astmelise õppetunni didaktiline SÜSTEEM 19. sajandist, mis 1930-ndate (!) algul võeti omaks ka N.Liidus. Aga – lugegem ja MÕELGEM edasi ise, head kolleegid!
Tänan.
Artiklit lugedes oli hea tõdeda, et just need õigused on kirjas, mida oma 20 aastase õpetaja staaži juures oluliseks pean. Ma lisaks siia, et õpetajal on õigus sellele, et teda koheldakse oma ala professionaalina. Et usaldatakse tema valitud meetodeid ja tema antud hinnanguid.
Aga kommentaarides sõna võtmud juristile tahaks meelde tuletada, et kõikide loetletud õigustega kaasnevad kohustused on õpetajatel juba olemas. Neid nad juba täidavadki kogu aeg. Tihtipeale sellise harjumuspärase entusiasmi ja kohusetundlikkusega, et oma õigused lausa unustavad. Selle poolest on antud artikkel igati tänuväärne. See tuletab õpetajatele meelde, et tegelikult on neil juba põhiseaduse ja inimõiguste kohaselt siiski paljud neist õigustest olemas. Mitte kõik. Aga siiski paljud. Ja selle teadvustamine annab juurde kindlustunnet jätkata oma tööd ikka nii, et tükike südant ka sees on.
P.S.
Just küsiti, kust raamatukest “A propos …” võib leida? Mõnes kaupluses on isegi paari euro eest müügil, raamatukogudest rääkimata… Kuid kõige lihtsam on Digaris lüüa siise kommnenteerija nimi ja raamatuke lugemiseks avada … Lugegem-lugegem, kolleegid! Ärge kuulake sõnaosavaid koolitajaid.
Kas töötasu tõus peaks sõltuma sisendist (staaž, võõrkeeled suhtlustasandil, koolitused) või väljundist? Miks ma peaksin saama rohkem palka, kui õpin selgeks poola keele suhtlustasandil, aga oma töös seda iialgi ei kasuta? Võib ju väita, et iga uus oskus arendab kuidagi aju ja maailmataju; kas siis võiks küsida lisatasu ka pillimängu- ja käsitööoskuse eest?
Ka nõukaajal oli õpetajaid, kes austasid ennast ise ja keda austasid õpilased, kolleegid ja lapsevanemad. Ja oli õpetajaid, kelle tundides valitses kaos. Oli lapsevanemaid, kes käisid koolist õigust nõudmas, ja oli vanemaid, kes ei seda ei teinud, ehkki oleksid pidanud.
Kindlasti ei peaks kool ja õpetaja olema kriitikavaba võimuinstitutsioon, kellele õpilased ja lapsevanemad peavad kuulekalt alluma. Kool, kodu ja õppija peaksid olema koostööpartnerid ühise eesmärgi nimel. Suurem osa arusaamatusi on võimalik selgeks rääkida: koolis töötavad ju kõrgesti haritud professionaalid, suhtlemise, nõustamise ja juhtimise asjatundjad.
Õnneks enamik õpetajaid siiski ei mõtesta oma tööd “segamatu tunniandmisena” …