Keelekaste: Polüglottidest ja blondiinidest
Polüglotte, paljusid keeli valdavaid isikuid, on ikka ümbritsenud eriline aura. Nad on imetabase ande ja töövõimega haruldused, triksterid, kellel on juurdepääs teistele maailmadele, veel enam – nad ise on inimesed teisest maailmast.
Polüglotte on vähe, ja veel vähem on polüglotte, keda ei ümbritseks põnevad legendid ja kellest ei vestetaks lõbusaid anekdoote. Paljud kuulsad polüglotid on ju olnud omamoodi veidrikud, huvitava eluteega ekstsentrikud, niisiis nalja- ja müüdimaterjal per se. Omapäraselt riietuv isepäine Villem Ernits, kes olnud sunnitud oma korterist välja kolima, sest ei mahtunud enam raamatute vahele ära; eraklik ja hoomamatu Uku Masing, kes suutnud lugeda tuhat lehekülge päevas ja suurema osa loetust ka meelde jätta; legendaarne tõlkija Aleksander Kurtna, kes tegutsenud Teise maailmasõja ajal Vatikanis elades esiti Nõukogude Liidu, siis aga Saksa spioonina …
Pent Nurmekund, üks mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma esipolüglotte, kes oskas eri allikate järgi kuutkümmet kuni sadat keelt, lõpetanud oma hispaaniakeelse magistritöö, teenides samal ajal elatist kojamehe ja laevapoisina Taanis ning hulkudes vagabundina mööda Prantsusmaad. Elanud materiaalselt tagasihoidliku elu, sai ta veidi enne surma tänu pärandusele miljonäriks, kuid annetas raha talle omaselt keeleteadusele ja -õpingutele.
Samuti kümneid keeli vallanud Paul Ariste olevat mõne kuu jooksul ära õppinud ka mustlaskeele, seda igal võimalusel mõnuga pruukinud ja saanud sedasi nimetuse „valge mustlane“. Kord läinud Ariste abikaasa meelehärmiks kaduma üks mehe ülikond ja mõnda aega hiljem jalutanud abikaasale tänaval vastu mustlaspoiss, toosama ülikond seljas – see poiss olnud Ariste keeleõpetaja, kellele Ariste andnud oma ülikonna salaja tänutäheks. Peale loomulike keelte tundis Ariste suurt huvi ka tehiskeelte vastu; tema esimene trükis ilmunud kirjutis oli esperantokeelne „La Livoj“ („Liivlased“, 1921). Ariste oli selle ilmumise ajal kuueteistaastane.
Polüglott olla on uhke ja hää, ja nii kaldutakse vahel oma keelteoskust liialdama või selle kohta isegi valetama. Kunagi tegi üks mu vabalt prantsuse keelt valdav kooliõde ajakirjaniku palvel eksperimendi: ta helistas viiele riigikogu liikmele, kes parlamendi kodulehel väitsid end prantsuse keelt oskavat, ja üritas nendega en français juttu teha. Viiest üks keeldus prantsuse keeles vastamast, nõudes suhtlust inglise keeles, ja kaks olid võimelised vastama paari prantsuskeelse lihtvormeliga, eelistades siiski samuti inglise keelt. Ühel oli normaalne prantsuse sõnavara, ent kohutav hääldus, ja vaid ühe kohta võis öelda, et ta valdab keelt korrektselt ja ladusalt.
See eksperiment näitab hästi, et keelteoskus on nii väärtuslik kultuuriline ja sotsiaalne kapital, et paljud inimesed on valmis end ses vallas paremaks luiskama – rahuldamaks oma edevust, saamaks ihaldatud töökohta, saavutamaks rohkem tunnustust ja tõsiseltvõetavust … Või ongi arusaamad sellest, mida ühe keele oskus ikkagi täpselt tähendab, sedavõrd erinevad? Mõni ei pea ennast keele oskajaks veel ka juhul, kui ta selles keeles nii suuliselt kui ka kirjalikult üsna hästi suhelda suudab – Nurmekund oli oma talenti hinnates väga tagasihoidlik ja temast palju edevam Aristegi olevat enesekriitiliselt möönnud, et ega polüglott oska ühtki keelt küllaldaselt ega täielikult –, samas kui mõni kuulutab ennast keele oskajaks juba siis, kui on võimeline selles keeles kuuldavale tooma üksnes „jah“, „ei“ ja „aitäh“.
Rumalus ja arrogantsus kipuvad aga varem või hiljem välja tulema – just nagu ühes blondiinianekdoodis, mille on Matti Punttila soome keelenaljade kogumikust tõlkinud Jüri Viikberg ja mille ma siin lõpetuseks ära toon.
Blondiin tuleb tööintervjuule. Tulevane tööandja küsib, mis võõrkeeli ta valdab, ja vastusest paistab, et neiu on päris polüglott.
„Ärge nüüd öelge, et oskate veel esperantot ka!“
„Muidugi oskan. Ma elasin seal kolm aastat.“