Kellest võib saada hea õpetaja?

Erinevalt tänapäevasest õpetajatööks valmistumisest ülikoolides õpetati Eestimaa ajaloolise Läänemaa Õpetajate Seminari järeltulijas, Haapsalu Pedagoogilises Koolis (pärast selle likvideerimist Viljandi Pedagoogilises Koolis) ning ka Rakveres ja Tartus õpetajaks seitsmenda klassi lõpetanuid. Õpetamine käis neljal õppeaastal, kuuepäevase õppenädala igal päeval kuus kuni kaheksa tundi. Põhjalikult käsitleti kõiki algkoolis õpetatavaid aineid ja nende õpetamise metoodikaid.

Praktika ja suunamine

Koolide juures töötasid nn harjutuskoolid, kus õpetajatööks valmistujad said õpitut praktiseerida. Tegeliku tööga tutvumine algas harjutuskooli õpetajate tundide vaatluspraktikaga. Korduvalt tuli läbi käia kõikide õppeainete tunnid, teha nähtu kohta arvustus. Praktikant pidi arvustuses näitama, milliste vahendite, õppevahendite ja metoodiliste võtetega täideti tunni õpetuslik, kasvatuslik ja ideoloogiline eesmärk. 

Tundide vaatluspraktikale järgnes päevane vaatluspraktika. Praktikandi selle kohta tehtud arvustust analüüsisid koos kõik päeval tunde andnud õpetajad. 

Järgnevas praktikatsüklis tuli teha tunni andmise konspektid kõigis õppeainetes. Need töötati läbi tulevase praktika juhendajaga. Järgnesid tunnipraktika, päevapraktika, nädalapraktika. 

Nädalapraktikale järgnes kuuajaline töö pedagoogilise kooli poolt kokku lepitud koolis. Neid leiti üle Eesti. Valdavalt üritati praktikant saata sinna, kus ta ise õppinud oli, või sinna, kuhu tal oli lootus edaspidi suunamine saada. 

Õppepraktikale järgnes suvelaagri praktika. Tuli olla kasvataja või pioneerijuht pioneeri- või spordilaagris. Talvel oli entusiastlikumatel võimalus käia kasvatajaks-treeneriks suusalaagris. 

Pärast kooli lõpetamist tuli noorel õpetajal kolm aastat õpetada koolis, kuhu ta olid suunatud. Ametlikult oli noor õpetaja ka sundajal kellegi patronaaži all. Praegu on sarnaselt korraldatud arstide-internide töö. 

Praktikal ja sundtööajal said kokku tööd tegev ehk oskaja õpetaja ja tööd õppiv õpetaja. Nii kandus edasi pikaaegne kogemus õpetada eestlane targaks, kasvatada eestlane eestlaseks, hoida kõige kallimat, mis meil on: oma peret, keelt ja kodu kõigi selle traditsioonidega.

Kõrvaltvaatajana on jäänud mulje, et praegu ülikoolides õpetajaks õppivad üliõpilased näevad ja praktiseerivad tööd õpingute ajal vähem. Tõsi, siis pidi õppurist saama maa sool, nüüd teenindaja-õpetaja. Aga ettevalmistus võiks praegusel ajal pärastsõjaaegsest oluliselt parem olla. Arvan, et hariduse riigi tasandil juhtkond peaks endale selgeks tegema, et teoreetiliselt, veel enam ekraani taga ei tule töökogemust, mida päriselt tööle asudes saaks koos vanemate kolleegidega just selles koolis töötamise jaoks lihvima hakata. Oleks otstarbekas analüüsida, mitu tundi õppepraktikat saab õpetajaks õppiv üliõpilane. Mitu päevapraktikat ta teeb? Mitu nädalast praktikat? Mitu kuuajalist? Mitu suvelaagri praktikat? Mitu suusalaagri praktikat?

Küsimusi on veel

Kas noor õpetaja püstitab igaks tunniks põhieesmärgid: ainealase, kasvatusalase ja ideoloogilise? Millistele alusdokumentidele toetudes ta need püstitab? Millise analüüsi teevad praktika juhendajad? Mitu aastat peab noor õpetaja pärast ülikooli koolis töötama, et mitte kutsekvalifikatsiooni kaotada?

Kui õpetaja on ette valmistatud, peaks teda ühtsete nõuete ja õppekavadega töötavas haridustervikus hoidma maakondlike sügiseste õpetajate konverentside, ainesektsioonide ja koolituste abil. Jääb mulje, et praegused kallihinnalised koolitused keskenduvad tihtipeale teoreetilisele targutamisele. 

Ei tohi nõustuda sellega, et hea hariduse saavad ja heaks õpetajaks kujunevad vaid need noored, kelles on kokku juhtunud kõik plussid: tahe saada õpetajaks, mõistev kodu, arendav-hooliv kodukool, head eeskujud, anne, majanduslik võimekus jne. Selleks, et saada õpetajaks, ei piisa andest ja tahtmisest. Vaja on ka läbimõeldud õpetamist, ränka tööd ja distsipliini. Viimased peaks tagama riik.

Eeskujukriis

Tänapäeva koolis on saamas tõsiseks probleemiks eeskujud. Vanad, tihti juba pikalt pensioniealistena töötavad õpetajad ei inspireeri noori eeskujudena. Viimastel aastatel tööle hakanud noored õpetajad on jälgimist väärt, kuid nad ei riietu, käitu ega õpeta Eesti kooli tavade järgi, vaid juurutavad ameerikalikku riietumis-, käitumis- ja õpetamisstiili.

Noorte õpetajaks ettevalmistamisel ülikoolides ei ole viimased ilmselgelt eeskujudele rõhku pannud. Lisaks puudub konsensus õpetaja tunnustamises õppe-kasvatustöö juhina. Saadav palk kompenseerib hädavaevu ainealase töö, kuid ei stimuleeri kasvatustööd tegema. Sellepärast jõuab kõrvalseisjateni kahjuks valdavalt kurtmine sihipäratu või suhteliselt kaootilise kasvatustöö teemal koolis, lisaks kartus, et liiga paljud õpilased astuvad ellu rahakultusega anarhistidena, kellele on võõras arusaam kristliku õpetuse kümne käsu sisust.

Teooria ja tegelikkus

Kui ma praegu jälgin hariduselu, siis tekib mul tunne, et haridusjuhid teevad noore põlvkonna õpetamisel ja kasvatamisel sama vea, mille tegid kommunismiehitajad Nõukogude Liidus. Nad ehitavad kommunismi hariduses, pannes kogu panuse õpilase teadlikkusele ja vabatahtlikkusele. 

Kõrgelt haritud kasvatusteadlased, psühholoogid ja juhtimiskoolitusega direktorid on teoreetiliselt jõudnud õpetamise ja kasvatamise küsimustega ideaalideni ja juurutavad seda suhtumist täiesti vastutustundetult. Ka praegu arvavad koolielu suunajad – või teevad nad seda poliitilistel kaalutlustel –, et miljonite aastatega kujunenud inimolemuse võib teoreetikute avastatud ideaalsele teele pöörata ühe põlvkonna vältel. Väga paljud neist juhtidest ei ole aga praktilist tööd teinud ega kavatsegi seda teha, sest teoreetiliselt on nad võimelised õpetajatest-kasvatajatest keda tahes paika panema ja ka loodusseaduste muutmise võimalikkust põhjendama.

Ja kui nad on seda usku, et haridussüsteem allub ideaalidele ja inimest on võimalik arendada teooria järgi, saabki vähemalt paar põlvkonda rikutud, kuni loodus tõestab vastupidist. Nende kasvatatud inimpõlv on kuni anarhismi kaldumiseni kinni oma egos ja õigustes ega paindu pika aja jooksul rahva ja riigi heaolu eest vastutama. 

Kahjuks jääb üsna palju noori ka süsteemitu hariduse, isegi olematu haridustasemega. 

Teooriata ei saa, kuid hariduse vallas oli vähemalt Eestis välja kujunenud kindel õpetamise-kasvatamise süsteem, mida suutsid suures osas säilitada Eesti õpetajate seminaride traditsioone kandnud Haapsalu, Viljandi, Rakvere ja Tartu pedagoogiliste koolide lõpetajad.

Teadlasi ja teoreetikuid on meil väga vaja, kuid teooria ei tohi lõhkuda põhiväärtusi, vaid peab neid täiendama ja põlistama. Vastasel korral toodame vastutustundetuid, harimatuid, saamatuid, kuid väga suurte isiklike pretensioonidega inimesi. Ja kui uued põlvkonnad ükskord taipavad, et neile tekitatud õigustatud ootused ei realiseeru, hakkavad nemadki olukordi lahendama omakohtuga.

Kes ma olen ja kuidas mõistan praegust hariduselu?

Olen 82-aastane Haapsalu (pärast selle likvideerimist Viljandi) Pedagoogilise Kooli ja Ed. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi algõpetuse eriala ettevalmistusega endine õpetaja. Olen töötanud kolm ja pool aastat algkooliõpetaja ja juhatajana, kaheksa aastat põhikoolidirektorina, kolm aastat eriinternaatkooli (debiilsete laste kool-lastekodu) direktorina, kaheksa aastat südame- ja reumahaigete laste sanatoorse keskkooli direktorina, kümme aastat rajooninõukogu täitevkomitee esimehe asetäitjana hariduse, kultuuri, spordi, looduskaitse, noorsootöö, kirikute töö, muinsuskaitse, teedemajanduse ja ohutu liikluse kuraatorina. 

Praegugi jälgin aktiivselt hariduselu, suhtlen koolide ja eri vanuses õpetajatega.