Kinkige lastele aega!

„Ma ei taha täna seda laulu laulda!“ teatas mulle üks teise klassi poiss tunni alguses. Kolmanda klassi tüdruk ütles aga: „Õpetaja, sa eksisid täna juba teist korda!“ Algul mõtlesin, et ei tee öeldust välja, kuid siis kasvas minus soov teemat arutada – selle väikese poisi ja tüdrkuga, ülejäänud klassiga ja kõikide teistegagi. Kas tõesti on meil, lääne ühiskonna hüvedega harjunud inimestel, veel millestki puudu? Või on ehk kõike liiga palju, sealjuures aega, et igavusest mõeldakse järjest tobedamaid asju välja.

Tänapäeva koolilaps ei saa igavuse üle kurta, sest õppida on palju. Ja kui PISA testide kaudu innustatakse veel võistlema teiste rahvaste lastega, siis tasub õppida. Aga kas see on tõesti nii?

Juba mõnda aega ei soovi ma muusikaõpetajana osaleda lastega lauluvõistlustel, kus jagatakse kohti. Istunud ise palju kordi žüriis, olen näinud, kuidas mõni väike inimene on pisarateni pettunud, kui ei saa enda arust väärilist kohta. Vanemad toovad oma lapsed tihti laulmist õppima sooviga saata oma võsuke konkurssidele auhindu noppima. Olen öelnud neile kohe alguses, et see pole kõige tähtsam. Ja ega mul seetõttu eraõpilasi palju pole. 

Kus küll tegin vea?

Muusikatunnis ei pane ma mitte kellelegi halba hinnet. Katsun leida igale lapsele tegevuse, mis teda muusikat tegema innustab. Nii ongi meie tunnist saanud orkestrimäng, kus saab nii pilli mängida kui laulda. Triangel muutub järjest populaarsemaks, sest seda mängides ei pea palju mõtlema. Sellest pillist on saanud lausa preemia, sest annan seda mängida nii harva kui võimalik. Piisab ühest ksülofoninoodist, et laps on sunnitud kogu oma tähelepanu tahvlile kirjutatud noodile pühendama. Osa lapsi on nõus juba peaaegu kogu noodirida kasutama.

Pillimäng on saanud omamoodi võistluseks ja sealgi tuleb lapsi suunata, et nad üksteise suhtes kiivaks ei muutuks. Mõned palad on keerulised ja näen lastes soovi järjest juurde õppida. Sealjuures hakkavad nad mõistma harjutamise ja keskendumise mõtet. Kiirustades häid tulemusi ei tule. 

Loomulikult lapsed väsivad ja siis teeb lõbus maksikoer Fik koos Aiaga tuju rõõmsaks. Lapsed juba teavad, et ma ei näita neile ühtki multikat ega filmi põhjuseta. Nendes on alati imepärane muusika. Üks laste lemmikutest on Miloš Formani „Amadeus“. Alati arutame asja ja tunni lõpus lasen neil rahulikult kinopilti nautida. 

Muusikas ma kodutöid ei anna. Sellepärast imestasingi, kui keegi muutus rahulolematuks, et see ja teine asi muusikatunnis talle kohe üldse ei meeldi. Olen teinud ilmselt kuskil strateegilise vea. Peab uurima.

Tuleb hakata kokku hoidma

Ja see nõudlikkus! Kaebamine ja kurtmine on muutunud normiks. Teadupärast on kaebamine koolisüsteemis saanud alguse lääne hariduse alusepanijatelt jesutiitidelt. See annab teadmise, et ka igas heas süsteemis on vigu. Liiati siis inimeses endas, kes pole ju masin. Alles hiljuti avastasime piiblitunnis vea ka piiblist, mis annab tunnistust, et sellegi targa raamatu on kirja pannud inimesed, kes on ekslikud. Aga mille vastu siis inimene kogu aeg eksib? 

Tundub, et meie ühiskonna inimene on täiesti ära unustanud vajaduse ka ise meie ühisesse ellu panustada. Mitte materiaalses mõttes – makse kogutakse meilt kõigilt ilma küsimata –, kuid moraalset vastutust liberaalne ühiskond enam ei eelda. Pigem toonitatakse isikliku heaolu tähtsust, jättes märkimata, et kogukond peaks meile samuti väga tähtis olema. 

Kui tahad elada maal, tuleb naabriga hästi läbi saada. Alati on selliseid juhtumeid, kus üksinda enam hakkama ei saa. Ja on piinlik minna naabrilt abi küsima, kui oled teda aastaid mingil tobedal põhjusel ignoreerinud. Eestlased naljalt abi ei küsi, kuid maal elades tean – tasub küsida, abi on alati väga lähedal. Maainimesed on tõsised ning oma tööde ja tegemiste kõrvalt pole neil aega niisama lobiseda.

Veel üks asi kummitab mind juba pikka aega. Öeldakse, et lapsi õpetades pead olema ettevaatlik pikkade monoloogidega. Tunnistan ausalt, et kipun lastega liiga palju rääkima. Nad ütlevad, et hakkame juba laulma ja pilli mängima. Aga nad ei ütle, et tahavad tunnist ära minna, vaid soovivad minuga koos midagi teha. See on ju ikkagi võit, suur rõõm, et lastele meeldib minuga koos tegutseda.

Viimati tekitas lastes segadust see, kui hakkasin neile rääkima Afganistani lastest, kellest paljud ei saa enam kooli minna. Riik keelas ära. Olin just vaadanud välispoliitika saateid ETV-st, mida juhtub minu puhul küll harva, kuid aeg-ajalt siiski. Olukord maailmas muutub üha ärevamaks ja minu arvates on lapsevanema kohus kasvatada oma last usus, et kõik ei saa lõpmatuseni paremaks minna. Tuleb silmad avada ja hakata mõtlema, kuidas meie võsukesed selles keerulises maailmas ellu jäävad. 

Lõputu võistlemine ja absurdsete nõudmiste esitamine mugavuse nimel tuleb ära unustada. On viimane aeg hakata kokku hoidma – nii majanduslikus kui ka vaimses mõttes.

Lõpetuseks kaks kultuurisoovitust: lugege Charles Taylori raamatut „Autentsuse eetika“. Ja vaadake minu tehtud kevadise koduõppe Padletit Honky Tonk klaverist: https://padlet.com/airiallvee/9j4qf7br87cc4plf. Märgin siinjuures, et see ülesanne ei olnud kuigi populaarne, olevat liiga keeruline. Soovisin tuju parandada nii lapsevanematel, vanavanematel kui lastel endal. Üks vanematest teatas, et esimese klassi lapse jaoks on seal liiga palju teksti. Kuidas palun? Kas esimese klassi laps peab üksi kodus arvutitega mässama ja õppima? Vastasin lapsevanemale, et minu laps käib kuuendas klassis ja pean teda kodutöödega päris tihti aitama. 

Ärge kinkige lastele jõuludeks asju, vaid oma aega! Ja seda mitte ainult jõuludeks!