Kuidas sääreväristajat parandada?

Muraste koolis oleme uueks eesmärgiks seadnud tähendusliku ja sügava õppimise. 

Kui tähenduslik õppimine on loogiliselt lahtimõtestatav, siis sügav õppimine paneb esmalt õlgu kehitama. Mis see on? Meie nõustume, et sügav õppimine on mitte ainult akadeemiliste teadmiste omandamine, vaid eeskätt pädevuste, iseloomu, kodanikutunde, koostöö, suhtluse, loovuse ja kriitilise mõtlemise arendamise protsess. 

Üks viis seda teha on meil juba traditsiooniks saanud teemapõhised iseõppepäevad. Niipalju kui eelmisel õppeaastal saime, korraldasime üks kord kuus teemapõhise iseseisva õppe päeva. Neil koolipäevadel lahendavad õpilased terve päeva ülesandeid iseseisvalt juhendeid järgides, ise oma tööd reguleerides ja korraldades. Selge on see, et kõike tuleb kõigepealt harjutada, ja nii tuleb harjutada ka iseseisvat õppimist. Seepärast hakkasime 1.–3. klassiga iseõpet harjutama koolis, kus õpetaja oli õpilase jaoks vajadusel olemas. Vanemate klasside õpilased töötasid iseõppepäevadel kodus.

Selle õppeaasta iseõppe teemad sündisid meil programmidest, millest võtame osa, nt „Ahhaa eluslabor“, „Roheline kool“, „Taimne teisipäev“, KIVA, ning need päevad toimuvad koolis. Sissejuhatuseks osalesime päev varem koos lastevanematega Tallinna Ülikooli haridusteadlase Grete Arro koolitusel, et koos arutleda, kuidas vanemad saaksid kodus pisiasjadega toetada laste enesejuhtimist. 

Aiateemaline päev sügisel

Nii me kõikide klassidega koolis oktoobrikuu aiateemalise päevaga alustasimegi, et tuletada meelde distantsõppe ajal soiku jäänud koostööoskusi. Muraste koolis on igal klassil oma peenrakast, kus kevadel ise mullas sobrades, seemneid külvates ning taimi istutades said mõned lapsed oma elu esimese aiatöö kogemuse. See töö kandis vilja sügisel. 

15. oktoobri hommik oli vihmane ja üsna külm. Suure osa tööst olime planeerinud peenrakastide juurde, kus mõned eksinud moega õpilased ootasid algul õpetaja n-ö luba, aga niipea kui said loa ise mõelda ja teha, hakkasid tegutsema. Uskuge või ei, aga mitte ühegi lapse suust ei kuulnud me nurinat, et soojast klassiruumist tuleb välja minna. Pigem vastupidi. Huvitav oli näha, kuidas ülesanded, mis paberil on lihtsad, omandavad õues hoopis teise tähenduse. Näiteks on töövihikus lihtne ristkülikut kuueks võrdseks osaks jagada, ent päris keeruline oli peenrakasti juures oma meeskonna ala välja mõõta. Või pallikesi ja ussikesi veeretades mullatüüpe määrata.

Iga sellise päeva analüüsimisel saame mõelda ka uutele teemadele, nt kuidas tagasisidestada tehtud tööde sisu ja kvaliteeti ning toetada vigadest õppimist. 

Tervisliku toitumise teema novembris

Novembrikuu pingutusteks sai meil „Tervislik toitumine“. Teema sissejuhatuseks ja soojenduseks toimus igal klassil üks koolitund tervisliku toitumise üle arutledes. Mis on tervislik toitumine ja miks on tähtis tervislikult toituda? Mis võib saada ühest maasikast ja kas igas maasikamaitselises toidus on ikka maasikas? Mida teeb suhkur meie kehas? Millistes toitudes ning kui palju on suhkrut peidus? Vana tõde – enne ikka teooria, siis praktika. 

Teemapõhisel päeval said õpilased taas tunda meeskonnatöö võlu ja valu, harjutada enesejuhtimist ja analüüsida ennast. Pädevusi harjutades arendati märkamatult lugemis-, kuulamis-, kõnelemis- ja kirjutamisoskust. Sekka igapäevaeluga seotud probleemülesannete lahendamine: kuidas vähendada toidujääke koolisööklas või käia targalt poes (nii päris poes kui ka e-poes) ning kui palju ja mida peaks ostma, et perele pühapäevahommikuks putru keeta. Kui teemaks on toit, sai muidugi kasutada oma maitsmismeelt ja võrdlemisoskust ning teha kindlaks, millises leivas on näiteks rohkem suhkrut. Ka veidike võõramaid köögivilju sai maitsta ja siis pakkuda, millega tegu. Juurde uurimist, miks see köögivili meile kasulik on. 

Selle päeva kooli lõunasöök läks kindlasti kuldse taldrikureegli järgi, sest seda pidi jäädvustama ja reegliga võrdlema. 

Päeva lõpuks kaalusid lapsed ära koolisööklas järele jäänud toidu ning arvutasid välja, mitu last oleks sellest söönuks saanud. Õpilased said üllatusega teada, kui palju meil toitu järele jääb. Samuti pidi õpilased leidma lahenduse, mida teha, et toidujääke vähendada. 

Iseseisva õppe päev jätkus järgmisel päeval klassiruumis, kus esitleti tehtud töid, analüüsiti koostööoskusi ja kuulati kaaslaste töid ja anti tagasisidet. Loodame, et selliste koolipäevadega toetame tähenduslikku ja sügavat õppimist. 

Õpetlik lugu sisepõlemismootorist

Kunagi olla tehtud katse, kus tavapärasel moel õpiti sisepõlemismootori ehitust ja funktsioneerimist ning järgmisel päeval tehti selle kohta tunnikontroll. Ootuspäraselt sai enamik tüdrukuid, kes alati kõik korralikult ära õppisid, viie ja poisid olid rahul kolmega. Järgmiseks toodi klassi vana võrr, mille mootor oli lahti võetud ja tuli kokku panna. Tüdrukud ei saanud midagi aru, poisid asusid õhinal asja kallale ja seadsid sääreväristaja sõidukorda.

Elulised ülesanded paberil, õpetaja juhitud arutelud ja klassiruumis toimuvad rühmatööd on saanud tavaliseks. Arenguks on aga vaja järgmist pingutust. Meil on plaan pingutada koos lastega teemapõhistel iseõppepäevadel, kus avastamis- , tegutsemis- ja õppimisrõõmu kaudu arenevad üldoskused. Eks nii need sääreväristajad sõidukorda saavadki ja tuleb teadmine sellest, kas igas maasikamaitselises toidus on ikka maasikas.