Kunstikool õpetab noori oma ande ja oskustega maailma paremaks muutma

10. dets. 2021 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
Näituse avamisel kohal viibinud tööde autorid, vasakult Enn Tegova, Margus Meinart, Priit Pangsepp, Robert Suvi, Epp Margna, Helen Bunder, Kalli Kalde, Tõnis Kriisa, Jane Liiv, Sirje Petersen, Karin Strohm. Fotod: Martin Salundi

Tartu Kunstikool pani oma 70 aasta juubeliaastale väärika punkti vilistlaste maalide ja skulptuuride näitusega Eesti Rahva Muuseumis.

Näituse kuraator on kunstikooli õpetaja, graafik ja maalikunstnik Kalli Kalde, kelle sõnul algas näituse komplekti kokkupanek kolmest nimekirjast.

„Esimesed kaks olid kunstnikest, kelle töid võiks eksponeerida,“ rääkis Kalli Kalde näituse avamisel. Ühe nimekirja andis kunstikooli vilistlane ja kauaaegne õpetaja Helle Vahersalu ja teise kunstikooli direktor Kadi Kreis. Et nimesid oli kaugelt rohkem, kui näitusele oleks mahtunud, tuli valida. 

„Esimese hooga ja kohati raske südamega tõmbasin ERM-i näituse kunstnike reast maha need vilistlased, kelle tööd olid sügisel väljas Helena Aadli kureeritud Pallase galerii näitusel,“ lausus Kalde. „Nii sündiski kolmas nimekiri, mis näituse koostamisel käiku läks. Koostöös Tuuli Puhveliga, kes mind kõhklushetkedel toetas, tegime lõpliku valiku ja lisasime ka oma lemmikuid.“

Kunstnikega kontakti otsides keskendus Kalli Kalde kõige enam vanimatele vilistlastele. Kalde rõõmustas, et eesti kunsti klassikud Tiit Pääsuke ja Uno Roosvalt, kes mõlemad tähistasid sel aastal oma kaheksakümnendat sünnipäeva, olid hea meelega nõus oma maalid kooli juubelinäitusele välja panema. Kõige nooremad näitusel esindatud kunstnikud lõpetasid kooli kümme aastat tagasi. 

„Proovisin kunstnikke valida põhimõttel, et kõik vahepealsed aastad oleksid võrdselt kaetud. Pidasin oluliseks, et esindatud oleksid ka vilistlased, kes on töötanud kunstikoolis õpetajana,“ sõnas Kalde. „Aga miski pole täiuslik. Nii mõnigi, kelle oleksin soovinud siia saali tuua, jäi välja või kättesaamatuks. Loodan, et minu koostatud näitus, või hoopis selle puuduv osa, inspireerib kedagi kureerima järgmist vilistlaste ülevaadet. Uued näitused ja juubelid on ees. Elagu kunstikool!“


ERM-i näitusel osalevad kunstnikud

Helle Vahersalu, Tiit Pääsuke, Tiiu Pallo-Vaik, Uno Roosvalt, Andrus Kasemaa, Saskia Kasemaa, Enn Tegova, Rein Tammik, Robert Suvi, Jaan Punga, Inge Kudisiim, Ahti Seppet, Malev Toom, Mall Paris, Sirje Petersen, Tiina Tammetalu, Lilian Mosolainen, Epp Margna, Priit Pangsepp, Rait Pärg, Kalvi Tenno, Kalli Kalde, Tõnis Kriisa, Mauri Gross, Margus Meinart, Meiu Münt, Jane Liiv, Karin Strohm, Kristel Maamägi, Helen Bunder, Meeta Eliise Veigel.

Tartu Kunstikooli vilistlaste näitus on ERM-i B-korpuse fuajees ja kohvikus avatud 27. veebruarini.


TARTU KUNSTIKOOLI 70 AASTAT

Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud ümberkorralduste käigus likvideeriti 1940. aastal erakõrgkool Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940). Selle asemele asutati 1. septembrist 1940 riigi ülalpeetav Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool. 1944. aastal nimetati see Tartu Riiklikuks Kunstiinstituudiks.

1940. aastate teisel poolel otsustati Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut ja Tartu Riiklik Kunstiinstituut ühendada ja kogu kujutava kunsti kõrgharidus koondada Tallinna. Tartusse pidi jääma kõrgkooli astujate ettevalmistamine ning kunstiõpetajate koolitamine. 1951. aastal liideti Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut ja Tartu Riiklik Kunstiinstituut üheks õppeasutuseks – Eesti NSV Riiklikuks Kunstiinstituudiks.

Järgnes Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22. detsembri 1950. aasta määrus „Tartu Kujutava Kunsti Kooli avamise kohta“. Loodava keskeriharidust andva kunstikooli õpetajatena nähti Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis õpetanud õppejõude, ka pidi uus kool tegutsemist alustama kunstiinstituudi ruumides ning varadega.

1951. aasta sügisest tegutsema hakanud kooli astujad said valida kahe osakonna – kunstipedagoogika ja skulptuuriosakonna – vahel. Peagi lisandusid teatridekoratsiooni, puidu kunstilise kujundamise, rõivaste konstrueerimise ja modelleerimise osakond.

1960. aastatel elas kool üle mitu reformi, alustades nimemuutusest (1960. aastast Tartu Kunstikool) kuni mitme eriala likvideerimiseni. Nii lõpetati Tartus joonistus- ja joonestusõpetajate, teatridekoraatorite ja rõivakujundajate koolitamine ning koondati nendeski valdkondades õpetus Tallinna. Uue erialana avati naha kunstiline kujundus ja jalatsite modelleerimine. Kõigi muudatuste tulemusel sai Tartu Kunstikoolist puhtakujuline rakenduskunstikool.

1970. aastaid võib iseloomustada kui stabiilsuse aega. Kool elas aktiivset elu – õpiti, käidi praktikal, koolis tegutses arvukalt huviringe, lõpetajad tegid lõputöödeks kujundusi Tartu koolidele, lasteaedadele, riigiasutustele. Tõusuaega üle elav skulptuuri eriala tundis puudust tehnilistest teostajatest, kes aitaksid kunstnikel oma ideid realiseerida. Arvestades ühiskonna vajadust, avati kunstikoolis kivi kunstilise töötlemise osakond.

Uus tuul saadi tiibadesse 1990. aastatel, kui tänu uute osakondade avamisele tekkisid võimalused õppida tekstiilikunsti, maali ja maalingute restaureerimist, meedia- ja reklaamikunsti ning fotograafiat.

2000. aastal loodi Tartu Kunstikooli baasil rakenduslik kunstikõrgkool – Tartu Kõrgem Kunstikool (1. augustist 2018 Kõrgem Kunstikool Pallas). Kõik Tartu Kunstikooli varad anti üle Tartu Kõrgema Kunstikooli bilanssi. Enamik keskhariduspõhiseid õppekavasid arendati rakenduskõrgharidusõppe õppekavadeks. Lõpetati ka uute õpilaste vastuvõtt.

Paari aastaga selgus, et kiirelt arenev kaubandus, reklaami- ja trükitööstus ning veebikeskkond vajavad loovkunstnike kõrval ka teostajaid-spetsialiste. 2002. aastal taastati riiklik koolitustellimus keskhariduse tasemel ning Tartu Kunstikool jätkas tegevust keskeriharidust andva kutsekoolina.

Praegu saab Tartu Kunstikoolis õppida kujundusgraafikuks, 3D-kunstnik-kujundajaks, dekoraatoriks, stilistiks ja illustraatoriks, omandada kutse- või kutsekeskhariduse.

Allikas: Vikipeedia


INTERVJUU TARTU KUNSTIKOOLI DIREKTORI KADI KREISIGA

Näituse kuraator Kalli Kalde ja Tartu Kunstikooli direktor Kadi Kreis.

Kas nüüd on juubeliaastale väärikas punkt pandud?

On küll. Teadsin kunstnike nimekirja juba aasta alguses, aga kui paar päeva tagasi muuseumisse tulin, siis nägin, et on ikka võimas ja uhke küll. Kalli Kalde on teinud suurepärase valiku ja väga hästi kujundanud. Selle taga on suur töö. Kõige rohkem on eksponeeritud Eesti kultuurielu mõjutanud maalijad ja skulptorid. Esindatud on ka kunstnikud, kes pikka aega jaganud end loomingule pühendumise ja õpetamise vahel. Õpetaja Helle Vahersalu lõpetas kunstikooli 60 aastat tagasi ja õpetas siin 50 aastat. Helle panus kunstnike koolitamisse on väärikas.

Ütlesite näituse avamisel, et iga viie aasta kohta on koolist kasvanud Eesti kultuuriloos olulisi isikuid.

Oleme ju kutsekool, rakendusliku suunaga. Meil pole kunagi olnud väljundit kasvatada kunstnikke. Pigem praktikuid ja tegijaid. Kuid väikese rahva ja väikese kultuuri puhul on nimed, keda vilistlaste hulgas näeme, suur asi.

Ühiskonnale on vahel raske selgeks teha, mis on kunstikooli mõte. Arvatakse, et ega meil peale molberti ja pintsli olegi midagi vaja, aga tegelikult on loomingulise inimese kasvatamiseks vaja märksa enamat.

CV-s märgivad kunstnikud tihti ära vaid viimase kooli, mille on lõpetanud, kunstiakadeemia, Pallase või mõne välismaise kõrgkooli. Nad jätkavad pärast kunstikooli lõpetamist oma teed. Kuid just meie juures said nad oma esimese professionaalse hariduse.

Näitusel on väljas maalid ja skulptuurid. Kuid kunstikooli erialade nimistus on uuema aja ilminguid, nagu 3D-kunstnik-kujundaja, kujundusgraafik, stilist.

Disainereid, kujundusgraafikuid, moekunstnikke on meie vilistlaste hulgas palju. Neid tihti ei teata, aga nad mõjutavad meie igapäevaelu. Meil ei pruugi ju aimugi olla, kes on Swedbanki kodulehe või Õpetajate Lehe kujunduse autor. Disain on tihti anonüümne. Kunstikoolil pole veel hakanud hammas peale, et teha disaininäitus, kuigi meil on suur pärand, mida võiks näidata. Disaininäitus oleks väljakutse, kuid oleme siiski kool, mitte mäluasutus. Me võiks teha ka mööblinäituse, ehtenäituse, graafilise disaini näituse. Las need plaanid jäävad tulevikku. Kaunimaid raamatuid suutsime siiski eksponeerida.

Kas hoolimata koroonaajast said juubeliaasta üritused tehtud?

Isegi pidu pidasime suvel. Kõik on tehtud. Valmis ka väga põnev graafiliste novellide kogumik. See on unikaalne viis jäädvustada kooli ajalugu joonistatud lugude kaudu. Iga vilistlane, kes soovis osaleda, sai enda käsutusse ühe paarislehekülje ja joonistas kunstikooliga seotud loo. See oli hästi suur töö. Ei teagi, kas keegi on sellist asja veel teinud! 

Nii palju koroonaaeg mõjutas, et algul pidi novellikogumik valmima nii, et kunstnikud kogunevad ühiselt joonistama, aga tegutseti siiski Google Meetis. 

Mida kunstikool õppijatele eelkõige andma peaks?

Peaksime õpetama inimeseks olemist kunsti kaudu ja seda, kuidas oma ande ja oskustega maailma paremaks muuta. Mul on hea meel, et järjest rohkem räägitakse kunsti rollist ka ühiskonna tasandil.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!