Läti maakool lähivaates: abi otsitakse nii naabritelt, valitsuselt kui lõkketulest

3. dets. 2021 Hannes Korjus tõlkija - Kommenteeri artiklit
Pelēci põhikool Latgales on pesuehtne maakogukonna kool.

Iga kilomeeter rappumist koledal metsateel, iga tund bussis loksumist, et jõuda õigeks ajaks kooli ja pärast koolist koju, kahandab nüri järjekindlusega maakooli ellujäämisšansse. Aga Latgale ajakirjanik Egita Terēze Jonāne on käivitanud maakoolidele pühendatud lugude sarja „Maakoolid peavad jääma!“.

Tänavu sügisel esitleti Riias Läti kohta käivat OECD haridusindikaatorite raportit „Education at a Glance“ (EaG) / „Haridus lähivaates“ 2021, mis käsitles hariduse saamise võrdseid võimalusi, COVID-19 mõju haridussüsteemile, haridussüsteemi rahastamist ning õpetajate tööd iseloomustavaid näitajaid. Nagu Eestiski lähtub Läti koolivõrgu kujunemine koolivõrgu programmist „Koolivõrgu korrastamise käigus toimuv jätkusuutlike koolide kaasajastamine“. Teisisõnu annab „jätkusuutlike koolide“ hulka kuulumine või mittekuulumine olelusvõitluses osale koolidele trumbid kätte, osale aga põhjustab ängi. 

Esitlusest jäi osavõtjate kõrvu OECD ekspertide soovitus säilitada olemasolevaid koolitussuutlikke koole, sest eirates kooli rolli kohalikus elus võib Läti sattuda kibedasse olukorda, kus osa asustatud kohti ei funktsioneeri või isegi kängub. Koolivõrgu korrastamisel tuleb lähtuda püüdlusest, et põhikoolid paikneksid kodu lähedal, üritada vähendada sõltuvust autotranspordist ja siduda kogukondi, sest nüüdisaegne kool on kogukonna süda. 

Maa- või linnakooli?

OECD ekspertide soovitused kõlasid mõnevõrra delikaatse dissonantsina mõttemustrile, mis Läti koolivõrgu korrastamisel valdab. Läti omavalitsuste liidu nõunik Māris Pūķis on Läti provintsikoolide perspektiivi kohta välja öelnud, et seoses kavandatava järjekordse haldusreformiga on räägitud nn targast koomaletõmbamisest. See tähendab ennekõike tõmbekeskuste väljaarendamist. Levib suhtumine, et väike maakool on küll õdus ja hea koht koolisolemiseks, aga kehv hüppelaud. Arvatakse ka, et koolivõrgu optimeerimisel võiks lähtuda riigieksamite tulemustest: hea kool on heade riigieksamitulemuste kool ja seda tuleks säilitada ning arendada. 

Aga alati ei pruugi see nõndaviisi olla. Mõnes väikeses koolis saab õpilane kaasa elus toimetulemiseks vajaliku, ja ongi asjad korras – õpetajad on head ja kool tervikuna samuti. Ent kui klassis õpivad peaasjalikult kehvast perest pärit lapsed, on teistegi õpitulemused kehvad, sest üldine tase on madal. Seevastu suurlinna eliitkoolis, kus õpivad peaasjalikult jõukamate perede lapsed, keda isad-emad kodus õppimise juures rohkem toetavad, hakkab õpilane tundma loomulikku vajadust ja soovi saavutada enamat. Seda mõtet kinnitab USA sotsioloogi James Samuel Colemani (1926–1995) teooria, et kui kehvast perest pärit lapsed sõbrustavad suurlinna eliitkoolis jõukade perede võsudega, paraneb nende õpimotivatsioon ja õpitulemus. Järelikult tulebki maakoolist linna eliitkooli minna.

Ligipääs haridusele

Pole ime, et ülalmainitud OECD ekspertide soovitus leidis vastukaja Latgale ajalehes Vietējā Latgales Avīze (Latgale Kohalik Ajaleht), kus jäi kõlama mõte: „Latgales leidub küllaga pidevas õpilaste puuduses vaevlevaid perifeerseid maakoole: ühtede vaevad on juba lõppenud, uksed on kinni pandud, teised loodavad paremale saatusele.“ Kõnealuse ajalehe ajakirjanik Egita Terēze Jonāne võttis OECD ekspertide soovitusest tuld ning käivitas maakoolidele pühendatud lugude sarja „Maakoolid peavad jääma!“.

Egita Terēze Jonāne koolilugude esimese peategelase, Läti lõunaosas paikneva Pelēči põhikooli (asub haldusreformi tulemusena loodud Preiļi ühendvallas) jaoks pole optimeerimisjutud enam ammu uudis. Nende taustal leidsid kooli kvaliteedinäitajad 2019. aastal kinnitust: kool akrediteeriti maksimaalseks tähtajaks – kuueks aastaks. 

Pelēči põhikooli direktor Guntars Ratenieks, kuuludes ilmselt ühiskondlikult aktiivsete inimeste hulka, ei ole pääsenud koolidirektorite erakonnastumisest. Temagi kandideeris 2021. aasta juunis kohalike omavalitsuste valimistel, kuid ei osutunud valituks. Kui enne valimisi päriti talt, mis tuleb kindlati ära teha, vastas ta, et kõigepealt tuleb teha korda kohalikud teed, sest puhtfüüsiliselt tagavad need ligipääsu haridusele. Samuti märkis ta, et maa- ja linnalapsed peavad pääsema haridusele võrdselt ligi, ning et Pelēči põhikooli ja teiste maakoolide nüüdisajastamiseks tuleb leida raha. Alltekstina tähendab see ilmselt tõdemust, et Euroopa toetusfondide raha ei ole perifeersete maakoolideni lihtsalt jõudnud, sestap jääb kohalikel koolidel üle loota kohalikule võimule. 

Läti haldusreformi ja koolivõrgu korrastamisega pidi ära kaduma uude ühendvalda kuuluvate endiste naabervaldade vaheline arveldamine pearaha üle. Paradoksaalsel kombel on nimetatud tõik mänginud seni Pelēči põhikooli eksisteerimise kasuks: nimetatud kool asub ninaga vastu teise omavalitsuse piiri, sestap jääb naabervalla elanikele võõra omavalitsuse kool tunduvalt lähemale kui oma omavalitsuse tõmbekeskuse kool. Naaberomavalitsuste vahelise arveldamise tõttu pearaha üle oleksid need kulud valla jaoks suuremad kui Pelēči põhikooli ülalpidamine. Pelēči põhikoolis õpib praegu 80 õpilast.

Pelēci põhikooli direktor Guntars Ratenieks.

COVID-i tuules

„Ütlesin meie kooli akrediteerimiskomisjoni liikmetele, kellest lõviosa on suurte linnakoolide esindajad, et maakoolis võib kasutada vanu, kasutuskõlblikke palle, kui uute jaoks pole raha,“ märgib Pelēči põhikooli direktor Guntars Ratenieks, kelle sõnul ei tahetud koolile akrediteeringut anda materiaal-tehnilise baasi pärast. „Ütlesin, et kool elab omavalitsuse eraldatud rahast, Euroopa Liidu suurprojektide raha jääb suurtesse linnakoolidesse. Tuli välja, et isegi kolleegid – suurkoolide direktorid – ei tea, kuidas maakoolid elavad.“

COVID-19 pandeemiast tingitud distantsõppele minek tähendas vajadust soetada koolile arvuteid. „Esitasime ministeeriumile neli ülevaadet vajaminevate digiseadmete kohta, aga kool ei saanud ühtegi arvutit, sest arvutite eraldamise kriteeriumina sätestati, et klassis peab olema vähemalt 20 õpilast,“ nendib Ratenieks. „Oleks võinud anda vähemalt ühe arvuti näitamaks, et meie kool on oluline.“

Ratenieks palus, et piirkonnakeskuse gümnaasium annaks oma arvutipargi uuendamisel järele jäänud vanad arvutid nende koolile, nõnda saaks väga vanad arvutid uuematega asendada. Distantsõppele üleminek näitas, et nii õpetajad kui õpilasedki polnud arvutitehnoloogiatega sina peal. Kool pidi esialgu läbi ajama kolme vana arvutiga, sest ülejäänute jaoks polnud kaameraid, õpilastega suheldi peaasjalikult kirjalikult. 

COVID-i tõttu lonkab õpikvaliteet nii suurte koolide kolmekümne õpilasega klassides kui ka liitklassides, nagu on Pelēči põhikoolis. „Kvaliteeti mõõdetakse protsentides: kui kahel õpilasel on kehvad hinded kolmekümne õpilasega linnakoolis ja maakoolis kümne lapsega klassis, siis näeb linnakool maakoolist edukam välja,“ märgib Ratenieks. „Tean mitmeid juhuseid, kus linnakoolis on palutud vanematel kehvasti edasi jõudev laps teise kooli panna, et ta ei kisuks kooli reitingut alla. Meie võtame Pelēči põhikooli vastu kõik lapsed, sest põhiharidus tuleb omandada.“

Meeletud lisakulud

Läti on 21. sajandil üle elanud juba kaks haldusreformi. Ka eelmine päädis 2009. aastal uute kohalike omavalitsuste valimistega, millega kaasnes koolisüsteemi kokkutõmbamine ja koondamislaine. 2009. aastal lõppenud haldusreformi kriitikud osutasid, et selle tagajärjed võivad kaasa tuua ääremaastumise. Toonane reform toimus majandussurutise tingimustes, nüüd märatseb riigis COVID-19 pandeemia. 

2019. aasta kevadel otsiti Lätis maakoolide sulgemise vastu abi isegi lõkketule rituaalist: kõnniti ümber koolide solidaarsuslõkke ja lauldi Läti hümni. Nii tehti ka Pelēci põhikoolis. Ehk see aitaski, sest kooli pole ju veel suletud.

Pelēci põhikooli direktori Guntars Ratenieksi jutus kajab läbi pessimistlik toon. Koolipidajad siunavad hajaasustust, koolibussi igapäevase kooliringi pikkuseks võib päeva lõpuks koguneda sada kilomeetrit, teed lõhuvad busse … Kõige selle juures saadab igapäevaelu COVID-19 pandeemia „uusnormaalsus“, mille puhul tuleb hoolitseda selle eest, et koolipäeval COVID-i testiga positiivse tulemusega saanud lapsed jõuaksid koju. 

Peale kõige muu iseloomustab Latgalet ikka vana häda: selle piirkonna elanikke kimbutab Läti kõrgeim vaesusrisk – 35,9% (2020). Sellest võib järeldada, et Latgales pole piisavalt tasuvaid töökohti ja head taristut, mis ärgitaks valima elamiseks linna asemel rahulikku maakeskkonda. 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!