Millal sa viimati enda rõõmuks tantsisid?

11. ja 12. detsembril etendub Sõltumatu Tantsu Laval soome-taani koreograafi Taneli Törmä noortele mõeldud diskotantsulavastus „Open Your Heart“, mis otsib täiskasvanute maailmas kaduma kippuvat tantsurõõmu diskotantsu esteetika kaudu. Lavastustruppi on kaasatud ka 13 noort eesti tantsijat, kes valiti loomeprotsessi avaliku kutsungi teel. 

„Open Your Heart“ on eri koosseisudega varem välja tulnud Taanis, Soomes, Islandil ja Rootsis. Igas etenduspaigas on kaasatud kohalikke noori tantsijaid, suhestumaks paikliku tantsukogukonnaga. Lavastus vaatleb mitmesuguseid sotsiaalseid situatsioone, mis võivad meid tantsima innustada või tantsimist takistada. Lavastaja soovib näidata, et ka täiskasvanud on võimelised saama tantsimisest naudingut nii, nagu seda saavad noored ja lapsed.

Taneli Törmä on soome päritolu ja peamiselt Taanis tegutsev tunnustatud koreograaf-tantsija, kelle loomingut esitatakse regulaarselt pea kõigil Põhjamaade tantsulavadel. Ta on mitu korda valitud maineka Euroopa tantsuvõrgustiku Aerowaves esile tõstetud koreograafide sekka. Nii tantsija, koreograafi, kuraatori kui õpetajana otsib ta pidevalt oma loomingu mitmekesistamise, kultuuridevahelisuse ja uuenduslikkuse võimalusi.

Uurisime, mis on koreograafi jaoks tantsu kogukondlikus olemuses oluline ja miks ta avab seda diskotantsu kaudu.

Kuidas jõudsid tantsurõõmu olemust uurides just diskotantsuni?

Klassikaline kuldajastu disco võrsus 1970. aastate Ameerika ööklubidest, Euroopa tantsuväljal on sellest saanud aga eripärane võistlustantsuformaat ning esialgne kogukonnatunne on stiilist kadumas. Võistluslikus diskotantsus on palju piiranguid, näiteks kestab iga esitus vaid 45 sekundit. Nende tantsijate treening sarnaneb kohati rohkem spordi kui tantsukunstiga, suurt tähelepanu pööratakse vastupidavuse ja tehniliste akrobaatiliste elementide arendamisele. Paljud diskotantsuga tegelevad stuudiod kuuluvadki Põhjamaades spordiala-, mitte tantsuliitu ja suur osa professionaalsest tantsukogukonnast ei ole seetõttu sellest formaadist kuulnudki. Sport ja tants siin pisut põimuvad – on see võistluslikkus hea või halb? Kõik sõltub lõpuks õpetajast ning sellest, kuidas noori treeningutes juhendatakse.

Mind huvitab, kust diskotants alguse saanud on, missuguseks see praeguses võistluslikus vormis muutunud on ja kuidas seda taas kogukondlikuks kohaldada. Kuidas nihutada eesmärk esinemiselt ja võistlemiselt taas koosolemisele ja sellest rõõmu tundmisele. Olen püüdnud uurida, kui palju võistluslikus diskotantsus 1970-ndate disco kultuurilisest algupärast räägitud on ja mil määral noortele selle kohta üldse teadmisi jagatakse. 

Praegu näeb palju võistluslikku tantsu ka televisioonis, see kõik on muutnud arusaamu tantsu olemusest ning seda, mida tantsuna mõistetakse. Mida lastele tantsuõppes edasi tahetakse anda? Kas arusaama, et tants seisneb ainult trikkide demonstreerimises? Ka tehnilistel väljakutsetel on tantsuõppes oma koht, aga mulle tundub, et nii võib unustada, mida tantsu olemusest edasi anda soovime. Tantsida võib ka oma elutoas ja selleks ei pea tingimata professionaalseks tantsijaks saama. Tantsida võib iseenda rõõmuks ja teistega osadustunde kogemiseks.

Sotsiaalmeedia on andnud kõigile sisuloome ja selle hetkelise üleilmse levitamise võimekuse. Kuidas see tantsu tähenduse mõistmist mõjutab?

Kiires sotsiaalmeedias jagatavad videoklipid on enamasti maksimaalselt 30 sekundi pikkused. Mida selle ajaga luua ja kommunikeerida saab? Kas võib juhtuda, et noorem põlvkond harjubki vaid selliste ülilühikeste formaatidega? Kuidas tajutakse selle tulemusena pikemaid kestuslavastusi ning mõistetakse tantsu laiemalt? 30-sekundilise tantsufraasi taga on väga suur töö, sest koreograafiat luues tuleb pöörata tähelepanu väiksematelegi detailidele ning see peab liikumises avalduma väga täpselt. See on aga midagi sootuks muud kui nüüdistantsu kaanon, kus aega saab  kasutada väga paindlikult.

Millised on olnud sinu enda kogemused võistlustantsuga?

Teismelisena osalesin tantsijana konkurssidel ja võistlustel päris palju, nii Soomes kui rahvusvahelisel väljal. Enamasti oli tegemist kommertsliku show-tantsuga, ent haridusteest tulenevalt osalesin ka balleti- ja kaasaegse tantsu konkurssidel. See kõik andis kahtlemata hea lavakogemuse, aga töö oli väga mahukas. Tihedamal perioodil võis ühe aasta jooksul toimuda igal nädalal mõni võistlus. Alles hiljem hakkasin mõtlema, kui palju aega, raha ja energiat sellesse panustatakse. 

Võistluste periood oli kogukondlikus mõttes väga lõbus, aga selle varjuküljeks on valdkonnasisene sildistamine. Mul läks kaua aega, et kaasaegse tantsu väljal ümber orienteeruda, kuni minus hakati nägema ka midagi muud peale „endise konkursitantsija“. Pidin end ka põhjalikult täiendama, et mitte vaid ühe liikumiskeele juurde jääda. See ei puuduta ainult liikumistehnikat, vaid liikumisest mõtlemist laiemalt.

Oled rääkinud, kuidas lapsena kogetakse tantsurõõmu, teismelisena saadakse aga eneseteadlikumaks ja tundlikumaks sellest, kuidas teised meid tajuvad. Miks on sinu meelest oluline seda teadvustada?

Lastena tantsime tõesti eelkõige iseenda rõõmuks. Teismelisel tekib teatav ühiskonna, pere või iseenda surve: pean otsustama, kas valin selle täiskasvanuna oma professionaalseks rajaks, kas ma olen kutselisel tasemel selleks kõigeks võimeline. See on oluline tegelikkuse tajumine, aga mulle tundub, et väline surve võib tantsurõõmu sageli sootuks suretada. Võib tekkida mustvalge mõtlemine: kui ma sellega professionaalselt ei jätka, milleks siis üldse enam tantsida? Mulle tundub, et see avaldub kahetsusväärselt sageli ka tantsu huvihariduses. 

Usun, et tantsima peab kogu elu, sõltumata sellest, kas valid selle oma professionaalseks teeks või mitte. Paljusid täiskasvanuid hirmutab mõte minna enda liikumisrõõmuks tantsutundi. Meisse on juurutatud, et see on ainult noortele, kes veel arenevad. Mulle tundub, et peame oma mõtlemises midagi selles suunas muutma. Mida tähendab olla tantsija ka iseenda jaoks?

Lavastus „Open Your Heart“ kutsub olema tantsus tõeliselt kohal ja lubama kogeda seda värske pilguga, kutsub minema sellega kaasa, muretsemata liialt selle pärast, mida teised mõelda võivad, kui me kusagil avalikus ruumis tantsime. Isegi mina pelgan seda vahel, ehkki olen professionaalne tantsija!

Enne etendusi toimuvad lavastusprotsessi valitud kohalike noorte tantsijatega töötoad. Millega te nende päevade jooksul tegelete?

Eri riikides etendades on palju sõltunud sellest, milline on kohalike tantsijate taust – kas nad on konkurssidel võistlevad diskotantsijad või mõne muu stiili harrastajad, kes pole diskoga kokku puutunud. Muidugi õpetame neile lavastuse jaoks ka oma versiooni tänasest diskotantsust, aga soovime avada selle taga peituvat teemat laiemalt, jõudes ka algupärase diskostiili ja fenomeni olemuse juurde. See on võrsunud ajast, mil nende vanemad noored olid.

Loodan, et noored jõuavad tundmuseni, et oluline pole niivõrd tehniline sooritus, kuivõrd ühtne, teineteist toetav grupitunnetus. Kuidas grupina selle liikumispartituuri lahendamiseks kokku tulla. Et ei pea olema tehniliselt perfektne, võib teha vigu ning olulisim on koos tantsimise kogemus. Püüan selles protsessis vältida igasugust võistluslikku mõttelaadi. 

Mind on senini meeldivalt üllatanud, mida noored hoopis meile Hildega (lavastuses üles astuv professionaalne tantsija Hilde I Sandvold – M. P.) selles protsessis õpetada saavad. Vastastikune kogemuste jagamine lammutab tavapäraseid õpetamishierarhiaid ning rikastab protsessi.

Oled öelnud, et otsid tantsust kogukonnatunnet. Kuidas tants seda luua saab?

Igasuguses kogukondlikus tantsupraktikas jääb õige tehnika tagaplaanile ja fookus on jagamisel. See võimaldab tantsu palju sügavamalt ja rikkamalt nautida kui üksi tantsides või võistluse kontekstis teistele esinedes. Tants on võrratu viis teistega tuttavaks saada ja inimlikku kontakti luua. See on hoopis teistsugusel tasandil tajutav ühendus, mis võimaldab erisuguse taustaga inimestel ja põlvkondadel kokku tulla. Küsin ka lavastusprotsessis, kas noored on kunagi oma vanemate või vanavanematega tantsinud. Loodan, et nad jõuavad protsessi tulemusena selleni ja õpivad mitte ainult esinema, vaid ka tõeliselt tantsima, nautimaks seda tegevust ja kogemust nii ise kui koos teistega.

Tantsulavastus „Open Your Heart“ („Ava oma süda“)

• Kontseptsioon ja koreograafia Taneli Törmä.
• Esitajad: Hilde I Sandvold (Norra/Taani), Taneli Törmä (Soome/Taani) ja noored eesti diskotantsijad Nele-Liis Juhani, Anete Põltsama, Loretta Kaart, Eliisabeth Kuldmaa, Alice Süvalep, Caroly Nigul, Mona Viilup, Anne-Liis Paenurm, Grete-Ly Avik, Arphine Pogosjan, Emma Anette Juss, Jürgen Sinnep ja Liisbeth Laanisto
• Heliloojad: Søren Lyngsø Knudsen (Taani) ja Esa Mattila (Soome).
• Lauljad: Jutta Jessika (Soome), Hilde I Sandvold, Taneli Törmä ja Lene Lyngsø (Taani).
• Etendused 11. ja 12. detsembril kell 19 Sõltumatu Tantsu Laval.