Mis meid ühendab?
Mõni uhkeldab rikkuse, mõni esivanemate, mõni võimu ja tugevusega. Mõni teadmistega, aga paljud autoriteedi ja ühiskondliku positsiooniga. Leidub ka neid, kes on uhked selle üle, et nad on nii erilised.
Võtame näiteks V., kes pidas juba koolis end teistest paremaks, sest tal olid enda arvates tõsised huvid. Ta sundis end lugema raskeid raamatuid, et imponeerida nii teisele kui ka endale, aga tegelikult ei mõistnud nendest raamatutest mõhkugi. Jäärapäise järjekindlusega näris ta end läbi rasketest raamatutest, peaasi et saaks astuda teeseldud teadmiste kõrgetel kontsadel. Kuni avastas, et teadmisi pole mõtet ahmida valimatult. Ta avastas, et selle vahel, mida tuleb teada ja mida on võimalik teada, haigutab kuristik.
Ülikoolis valis ta õppesuuna, mis tema arvates väärtustas temataolist erakordset indiviidi kõige rohkem. Enesetunnet tõstis juba see, kui keegi õpingute kohta küsis – siis võis ta uhkusega nimetada oma eriala.
Teooriate, hüpoteeside, suundade, diskursuste, paradigmade, nimede ja teoste hulk oli nii peadpööritav, et kõige selle omandamiseks ja kõiges selles orienteerumiseks tulnuks olla üliinimene. Ta sai üsna varsti aru, et autorite nimed, teaduse voolud ja ideed, millega žongleeritakse, ei tähenda üldse, et nende teoseid oldaks loetud või nendesse teooriatesse süvenetud, seevastu tõendas nendes orienteerumine, et on omandatud professionaalne kõnepruuk, mis lubab teiste hulgas osavalt liikuda.
Sestsaati kasutas V. oma energiat mitte teadmiste kogumiseks, vaid õige keelepruugi omandamiseks ja õigete inimestega lävimiseks. See aitas tal karjääriredelil kiiresti ülespoole liikuda. Tühja sest sõltumatust teadusest, tühja nendest üldistest teadmistest. Tõde on ju suhteline – kes maksab, tellib ka muusika.
V. sai tuntuks oma asutuses, ühingus, erialaliidus, seejärel aina laiemalt nii kodu- kui välismaal. Peagi võis ta end julgelt pidada globaalse haardega spetsialistiks. Ta osales rahvusvahelistel seminaridel ja sümpoosionidel. Õige sõnavara ja sidemed andsid positsiooni, ametiga kaasnes eksperdi staatus.
Suurmehe matustel küsis üks kolleeg teiselt omavahel: „Kas suurmeheks saamiseks peab ohverdama kõik ühe eesmärgi nimel?“
Meie ühiskond kubiseb ekspertidest ja visionääridest, kelle sõnumid muutuvad nagu Eesti ilm. Meie ümbrus kubiseb loosungitest, mis kõik rõhutavad, kui erilised ja unikaalsed me kõik oleme. Aga ehk oleks aeg hakata mõtlema sellele, mis meid ühendab, mis on meis sarnast ja miks meile on kasulik näha maailma laiemalt kui ainult omaenda mätta otsast? Leiaks õige uueks aastaks mõtteid selle kohta, kuidas ühiselt edasi minna.
Rahulikke pühi teile kõigile!
Austatud PEATOIMETAJA!
See kõik, mida Te kirjeldasite , on meie kallis TURUMAJANDUS, kus üha vähem TARKUST ja KÕLBLUST… Et pääseda pildile oleme valmis oma hinge maailmale laiali laotama ja ka oma vanemaid HUKKA MÕISTMA. Minusugune vanamees ei taha niisuguses EESTIS enam elada …
Aga ta sobib tõesti igat liiki nõustajatele-ekspertidele, kes nii pisut varandust kokku ajavad. Õhtulehe järgi olevat lihtne just investeeringuteks raha välja petta … Mis teha – “maailma kõige targem rahvas”!
Kui kirjutasin lookese inimese VAIMSEST tegevusest, siis polnud Lõuna-Eestis ükski väljaanne nõus seda avaldama … andke mõni pilt kasvõi palja tagumikuga vanamehest! Siiski lähen täna veel RAAMATUKOKKU. Lugegem ja AITUMA artikli eest!