Õpetajate õiguste tagamine: kas õpetaja vajab täiendavat kaitset?

10. dets. 2021 Jüri Ginter haridussotsioloog - 5 kommentaari
Jüri Ginter.

Toivo Niiberg on viimasel ajal korduvalt tõstatanud õpetajate õiguste teema. Olen temaga nõus, et õpetajate töötasu tõstmine ei saa olla lõputu ega lahenda kõiki õpetajatööga kaasnevaid probleeme. Olen ka ise sel teemal korduvalt sõna võtnud.

Miks aga pole midagi muutunud? Iga õigusega peaksid kaasnema kohustused ja kohustustega vastutus. Võtame kas või õpetaja õigus viisakale, mittesolvavale käitumisele. Ühelt poolt võib ju väita, et sellele õpetajal juba on õigus. Kui õpetaja leiab, et teda on solvatud, võib ta pöörduda tsiviilvaidlusega kohtu poole ja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Selleks peab ta aga koostama hagi, palkama advokaadi ja kulutama palju aega. Teiselt poolt näitab praktika, et kui õpetaja hakkab ennast kaitsma, hakkab avalikkus teda pigem hurjutama või isegi süüdistama. 

Seega peaks täiendama karistusseadustikku ja sätestama vastutuse õpetaja solvamise eest, nii nagu on olemas vastutus kohtuniku ja võimuesindajate solvamise eest. See ei ole kuritegu, vaid on väärtegu, kuid ei peaks sõltuma õpetaja valulävest, vaid olema avalik hinnang, et õpetajat solvata ei tohi.

Täpsustada tuleks ka, mis vanusest alates oleks selline solvamine karistatav. Nooremate õpilaste puhul tuleks vastav keelav säte lisada põhikooli- ja gümnaasiumiseadusse ning analüüsida, kas mõjutusmeetmed on seaduses kohased. Paika tuleb panna ka see, kuidas koolis selliseid juhtumeid menetletakse. Õpetajatel peab olema õigus kohaldada koheselt mõjutusmeetmeid ilma direktorile kaebamata vms. 

Loomulikult peab ta eelnevalt ära kuulama õpilase selgitused ja põhjendama mõjutusmeetme valikut (see nõue on juba kirjas PGS-s) ning kohaldatud mõjutusmeetmetest informeerima ka lapsevanemaid ja juhtkonda.  

Omaette teema on õpetaja solvamine lasteaias. Sageli ei saa laps aru, et tema jutt võib õpetajat solvata. Samas võib laps õpetajat ka sihilikult kiusata ning selleks peavad koolieelse lasteasutuse seaduses olema ette nähtud kohased mõjutusmeetmed. 

Kõik see jutt võib tunduda ahistamise ja sõnavabaduse piiramisena, kuid minu eesmärk ei ole solvajate massiline karistamine. Pigem võib loota, et õpilased, lapsevanemad, kolleegid ja ülemused hakkavad oma sõnu hoolikamalt valima ja viisakamalt suhtlema. Ja kui juhtubki mõni solvavam väljendus, siis on võimalik vabandust paluda ja rahulikult edasi koostööd teha. On ju lepitus ja taastav õigus samuti tänapäevase õigussüsteemi osa.

Nagu juba kirjutasin, on see minu mitmes avalik sõnavõtt õpetajate õiguste teemal. Seni on minu artiklitele järgnenud õpetajate artiklid sõnumiga, et mingeid täiendavaid mõjutusmeetmeid pole vaja. Asi olevat õpetaja kutsemeisterlikkuses ja heal õpetajal polevat õiguslikku kaitset vaja. Pole välistatud, et probleem on hoopis raporteerimiskohustuses – õpetajad ei soovi teavitada kasutatud mõjutusmeetmetest ja kasutavad neid „oma parema äranägemise järgi“. 

Olen õpetajate õiguste teemal rääkinud ka haridusõiguse loengutel. Seal on õpetajad minuga nõus olnud. Huvitav on näha, kas nad nüüd ka sõna võtavad või jääb jälle kõlama seisukoht, et õpetajad ei vaja täiendavat kaitset.    


5 kommentaari teemale “Õpetajate õiguste tagamine: kas õpetaja vajab täiendavat kaitset?”

  1. Tartu õpetaja ütleb:

    Mia jama jutt see on: “õpetajate töötasu tõstmine ei saa olla lõputu”?

    Endiselt on õpetaja palga alammäär alla riigi keskmise. Ja isegi kui ta viimase saavutaks, oleks see ikka naeruväärne palk.

    Kas “eksperdid” ei saa tõesti aru? Sa võid olla õpetaja ükskõik kus maailmas, ületunde sa teed, nädalavahetused ei ole alati vabad ja noored teevad oma käitumises vigu. Sellega tuleb arvestada ja kõik see ei tee õpetajatööd ebameeldivaks.

    Aga on üks komponent selle ameti juures, mis on lihtsalt iga kord kas valus või – kui oled juba harjunud – koomiline. Ja see on õpetaja palgapäev. Selge on ju, et praeguses Eesti riigi arengufaasis ei tohiks õpetaja kätte saada vähem kui 2000 eurot kuus.

    Meie, õpetajad, me saame kõigega hakkama: ebaviisakad õpilased, ebakompetentsed haridusministeeriumi ametnikud, ministriga, kes intervjuus rõhutab, et tema nädalavahetused peavad vabad olema (kas ta ei tea siis, et paljud õpetajad sellest unistavad), … Aga naeruvääristav palk on olnud aastakümneid nii alandav, et pole ime, et järelkasvu ei ole.

  2. Peep Leppik ütleb:

    Austatud JURISTID!

    Jüri Ginteri jutt on õige, kui räägime täiskasvanutest, aga TÖÖS LASTEGA toimivad ju PEDAGOOGILISED põhimõtted, eriti enne murdeiga. Õpetaja peab lapsi õpetama, kasvatama ja ARENDAMA. Selle aluseks on aastatuhandete vanused kirjutamata PÕHIMÕTTED, mis nüüd Eestis kõrvale heidetud … LAPSE mõjutamisel on alati võrdselt tähtsad (LOODUSPÄRASELT!) tunnustamine ja KARISTAMINE (!). Et meil sisuliselt on üle kümne aasta lapse KARISTAMINE KEELATUD, siis me enam ei kasvata – meil KASVAVAD jõhkardid, ülbitsejad – teistega mitte arvestajad. Siin ongi õpetaja Niibergi mõttearendus …

    Alguse sai see 1989.aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonist, mille meie parlament 1991 kehtestas (aruteluta!) ka Eestis. LAPS kuulutati VÕRDSEKS täiskasvanuga – laps on ISIKSUS! Paraku on see JURIIDILINE dokument vastuolus PEDAGOOGIKA ja ARENGUPSÜHHOLOOGIA teaduspõhiste looduspäraste seisukohtadega … Aga loodusseadused on üle inimeste loodud seadustest! Mida teha, härra Ginter?

  3. Hilja ütleb:

    Laps on absoluutselt isiksus. Arenev isiksus. Ja laps on kindlasti täiskasvanuga võrdselt väärtuslik ja omab samavõrd õigust väärikale kohtlemisele. Jah, peavad olema reeglid ja reeglite rikkumisel peavad olema tagajärjed. Aga rõhuasetus peaks olema mitte karistamisel, vaid selgitamisel, miks need reeglid on vajalikud, soovitava käitumise toetamisel ja soovimatute tagajärgede heastamisel. Karistamine kujundab rohkem looduspäraseid hundikarja-väärtusi: “tugevamal on õigus” ja “ära jää vahele”.

  4. Peep Leppik ütleb:

    KOMMENTEERIJAD!

    Katsuge ka lähtuda TEADUSLIKUST arengupsühholoogiast! Laps pole ISIKSUS vaid iga laps on isikupärane, sedagi normaaljaotuse raames (millest lähtub just TEADUS). Isiksuseks võib laps saada pärast tema ARENDAMIST, õpetamist ja kasvatamist. See aeg jõuab kätte pärast murdeiga! ISIKSUS SUUDAB ISE ERINEVATES OLUKORDADES ELUS ALATI TOIME TULLA!

    Enne murdeiga kujundatakse lapses tingitud reflekse ja laps peab õppimiseks läbima erinevaid PROTSESSE ELUS. Keerulised selgitused aitavad siis vähe…
    Karistamine selles eas pole KOHUSTUS vaid pedagoogiline (!) VAJADUS.

    Nagu näeme siin Hilja kommentaarist, levivad meil ajakirjanduse kaudu lausa ideoloogilised, lihtsad, aga teaduskauged SKEEMID. Kordan lõputult – lugege J. Piaget´d, I. Pavlovit, J. Brunerit, L. Võgotskit, J. Gibsonit, R. Atkinsoni ja … selle kommentaari autorit (Hm!), kes tugineb just neile.

  5. Hilja ütleb:

    Isiksus – inimese individuaalne olemus v. laad, tema käitumist määravate omaduste kogum (Eesti keele seletav sõnaraamat 2009)

    Kui kasvatuse sisu on lapses karistuste abil tingitud reflekside kujundamine, mitte lapse mõtlemise ja moraali arengu toetamine üheskoos arutlemisega, siis kasvatuse tulemuseks on täiskasvanu, kes on arg ja algatusvõimetu mutrike või julm ja salakaval võimur.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!