Pole paremat vaktsiini kui küsimine
Miks-küsimus on arengu alus ja eeldus. Miks keegi nii käitub, arvab või ütleb? Miks ta tuli oma seisukohaga välja just nüüd, aga mitte kaks kuud tagasi või viis kuud hiljem? Miks-küsimusi esitades jõuab lähemale vastaja motiividele.
Motiivid annavad omakorda aimu vastaja maailmapildist, väärtustest ja teadmistest. Ka närvikavast. Info kvaliteedi hindamiseks peaks see olema peamine argument. Kõige olulisem üldse. Kuidas oskaksime muidu mõista rääkija motiive. Igal juhul, miks-küsimusi saaks esitada küll ja veel. Aga mida ei ole, on küsijad ja miks-küsimused.
Kuldaväärt kaasteelised
Elame kõik omas inimlikus mullis, võrgustikus, millest suudavad kaugemale vaadata ja lahti rebida ainult uudishimulikud inimesed. Just miks-küsimused sunnivad pingutama, togides ka valitsejad mugavustsoonist välja. Seetõttu ongi mikside küsijad kuldaväärt kaasteelised.
Targa, miks-küsimusi esitava ja enesekindla inimese arendamine peaks olema paljuräägitud laiapinnalise riigikaitse üks peamisi põhimõtteid, sellega kindlustatakse Eesti eluviis. Eesti eluviisi kaitsmine tähendab põhiseaduse preambulis kirjeldatud eesmärkidest lähtuvaid jõupingutusi luua, tugevdada ja säilitada Eesti riiklike huvide edendamiseks soodsaid tingimusi, kaasates eri sihtrühmi (osaliselt) kooskõlastatud sõnumite, plaanide, programmide ja teemade loomesse ja levitamisse.
Seon nutika ja aruka inimese arendamise vajaduse meelega laiapinnalise riigikaitse põhimõttega, kuigi esmajoones on viimane mõeldud töötava kriisivalmiduse olemasolu kindlustamiseks. Näiteks sellisteks kriisideks, mis on tabanud Võru linna või Lääne-Eestit või praegu kogu Eestit ja maailma. Aga kriisid ei teki ainult kurja ilma, tehnoõnnetuse või viiruse tõttu.
Selles maailmas, kus Eesti toimetab, tekitatakse kriise ka sihilikult ja suunatult ning mõttega pöörata just sihtmärgi siseriiklik elu pea peale. Selliseid kriise valmistatakse väga põhjalikult ette. Ühte sellist nägime hiljuti Poola-Valgevene piiril, samuti oli oskuslikult ette valmistatud Krimmi äravõtmine ja Ida-Ukrainasse tungimine. Kõigi nende ja paljude teiste sama agressori korraldatud ettevõtmistega kaasnes massiivne info- ja kognitiivse mõjutustegevuse laviin avalikus inforuumis, peamiselt ühismeedias.
Ellujäämise küsimus
Kremli infomõjutustegevuse loogika on iseenesest lihtne: valeta ja vassi, levita pooltõdesid, täielikke väljamõeldisi ja vandenõuteooriaid. Seejuures võib, aga ei pruugi olla igas loos terake tõtt. Enamasti kübeke ongi, küsimus on pigem tõlgendustes ja vale-tõe suhtes. Igal juhul on eesmärk ujutada inforuum üle oma sõnumitega, sest idanaabri käsituses on eduka sõjapidamise eeldus infoülekaalu saavutamine info- ja küberruumis. Ja kui informatsiooniline üleolek on saavutatud, on tekkinud tohutu segadus, lõputult isearenevaid kuulujutte ja lolli loba, siis ongi saavutatud ka eesmärk.
Praktika on näidanud, et teatud osa rünnaku alla sattunud sihtriigi elanikest käitubki nii, nagu ründaja eeldab ja soovib. Kindlasti mitte kõik, aga teinekord piisab väikesest osast, et korraldada ebameeldiv jama kogu riigi, st meie kõigi jaoks. Et pooltõdede ja lausrumaluse uskujaid oleks võimalikult vähe – nulli ei ole protsenti võimalik pöörata –, peakski laiapinnalise riigikaitse sisustamisse mahtuma ka targa ja uudishimuliku inimese arendamine. See on Eesti kestmise, iseolemise ja ellujäämise küsimus. On alati olnud. Pole mingit kasu kallist tankirusikast või Rahest, kui selle kandja hiilib välkõppusest kõrvale, eirab mobilisatsioonikutset või loobib riigikogu Molotovi kokteiliga.
Targa ja enesekindla inimese kasvatamine peab olema põhikooli (gümnaasiumis on lootusetult hilja) peamine eesmärk. See võiks alata lasteaiast, aga 1. klassist kindlasti. Selleks, et lugeja ei ehmataks poolsurnuks ega arvaks, et siinkirjutaja soovib järjekordse eraldiseisva ainetunni juurutamist, olgu öeldud, et nii ei ole see mõeldud. Palju tõhusam oleks arendada uudishimulikku ja kahtlevat, st küsimusi esitavat inimest loomulikul moel, humanitaarainete kaudu.
Loodusteadustes kerkib õppimise käigus paratamatult palju küsimusi, aga ajaloos või kirjanduses võiks samuti julgustada küsimusi esitama. Sest küsida oleks palju. Diplomeeritud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana tean, kui palju … Seejuures võib vastata eri moel, õigeid ega valesid vastuseid ei ole. On ainult võimalus äratada ellu põnev arutelu, sest tõde on teatavasti kokkuleppeline.
Vaimselt tugev ja (emotsionaalselt) intelligentne inimene areneb kogu inimese elukaare jooksul, kuna maailm muutub äraütlemata kiiresti. See, millest oskame aru saada täna, ei pruugi olla enam homme samamoodi mõistetav. Ajal, mil infomüra matab hinge ja pealkirjadest ei loeta naljalt kaugemale, on eriti vajalik, et osataks miks-küsimusi esitada ja info kvaliteeti mitmekülgselt hinnata.
Vaimselt nõrka ja rumalat inimest on lihtne lollitada ja hirmutada, ajada paanikasse ja suunata tegema otsuseid, mis on talle kahjulikud. Seejuures ei saa ohver ise arugi, et kaevab endale vabatahtlikult hauda. Kui selliste inimeste mass kasvab ja ületab kriitilise piiri – küllap sõltub piir elanikkonna suurusest –, näemegi Kapitooliumi ründavaid horde, Eesti digivormi kanda keelavaid ohvitsere ja ministreid, kes tõemeeli usuvad, et on oma ametis asendamatud, kuigi demonstreerivad järjekindlalt oma vastutusvõimetust ja küündimatust. Et taolisi kriitikameeleta tegelasi jääks vähemaks, peakski laiapinnalise riigikaitse vaieldamatu osa olema kriitilise mõtlemise igakülgne arendamine.