Rakenduskõrgkoolide rahastamisest
Eesti üldiselt kvaliteetne ja konkurentsivõimeline haridus on hakanud omaette brändiks kujunema. Üldhariduskoolide suurepärased tulemused rahvusvahelises võrdluses, ülikoolide järjest kõrgemad kohad kõrghariduse kvaliteedi edetabelites ja mitmed teisedki saavutused räägivad enda eest. Mustrisse paigutuvad kenasti ka rakenduskõrgkoolid, mille lõpetanute tööleasumise ja ka edasiõppimise protsent on kõrge. Näiteks lennundusvaldkonnas üle 90 isegi praegusel keerulisel pandeemiaajastul.
Aga … Probleem on selles, et kõrghariduse rahastamine ei ole aastaid suutnud käia ühte sammu SKT kasvu, inflatsiooni ja teiste oluliste näitajatega, jõudes pooleteise protsendi SKT juurest ca 1% juurde. See tähendab, et akadeemilise töö väärtus on ajaga märkimisväärselt kahanenud, eriti võrrelduna edumeelsemate riikide panusega oma kõrgharidusse, mis ületab paljudel puhkudel 2% SKT-st ja rohkemgi. Teadustöö ja uurimisrühmade juhtimise võimekusega õppejõude ei piisa tõhusaks teadus-arendustegevuseks, palgasurve annab kibedasti tunda ning sellel on õppekvaliteediga vahetu ja otsene seos. Võiks küsida, kuidas see nii on läinud.
Puudulik rahastus
Rakenduskõrgkoolide peaülesanne on edendada tööturu vajadustele vastavat elukestvat õpet, pakkuda õpet ja arendust hõlmavaid teenuseid, teha rakendusuuringuid ning toetada üliõpilastest algatusvõimeliste kodanike kujunemist. Õppurite kaasamine eluliste probleemide lahendamisse aitab neis juba varakult kasvatada ühiskondlikku vastutust. Seda näitas ka tänavune Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu korraldatud visioonipäev „Tuleviku elukeskkond“, kus Eesti rakenduskõrgkoolide õppurid ja õppejõud tutvustasid teadus-arendustegevuse lahendusi, mida on võimalik tuleviku elukeskkonda üle kanda.
Rakendusliku kõrghariduse tugevus ilmneb paljudes valdkondades, nagu näiteks drooniteenused, tark tootedisain ja ringmajandus, tuleviku linnaruum, uued juhtimiskäsitlused, IKT, julgeolek jt. Uued tarkvaralised tööriistad, võimekad simulatsioonikeskkonnad teevad virtuaalmaailmas võimalikuks lahenduste väljatöötamise massiivse mehitamata ja rohelise õhutranspordi korraldamiseks tiheasustatud piirkondades, tootmise tervikprotsesside loomise ja järeleproovimise tööstuse 4.0 keskkonnas.
Tervishoiukõrgkoolid lahendavad kogukonna päevakajalisi küsimusi alates auto lasteturvavarast kuni erakaevude terviseni. Ka on nende loodud rohekeskkond töökohas või betoonalale rajatud ravimtaimeaiana positiivse mõjuga ja kasu sellest meile kõigile käega katsutav. Need on vaid mõned märksõnad rakenduskõrghariduse panusest tulevikuhüppesse, kus lõpetanute ettevõtlikkusest sõltub palju.
Rakenduskõrgkoolide teadus-arendustöö, kui seda eesmärgipäraselt ja süsteemselt teha, toob ühiskonnale olulist kasu. Homsed ühiskonda teenivad lahendused ongi rakenduskõrgkoolide üks peamine tegevussuund. See eeldab aga rakendusuuringuid, mis oleksid aluseks edasisele toote- ja teenusearendusele ettevõtetes.
Innovaatiliste ideede ja lahenduste väljatöötamise võimekus sõltub otseselt rakenduskõrgkoolide teadusarenduse rahastusest, mis on selgelt puudulik. Olukorras, kus riigil on äsja valminud konkreetsete eesmärkidega haridusvaldkonna arengukava aastani 2035 ja käimas on kõrghariduse rahastamise diskussioon kõrgeimal seadusandlikul tasemel riigikogus, on vaja aktiivselt mõtestada rakenduskõrghariduse rolli ja ühiskonna teenimise võimalusi strateegilises kontekstis. Selge on, et kõrgharidusse panustatud ressursse tuleb kasutada efektiivselt ja vältida dubleerimist süsteemis, aga investeeringu tulem algab kõigepealt alati investeeringust endast.
Rakenduskõrgkoolide tugevus
Rakenduskõrgkoolide tugevus ja lõpetajate edu põhineb nende praktilisel sidemel päris eluga – ettevõtete ja organisatsioonidega, kes toodavad, kes teevad asju ära. Koostöös tulevaste tööandjatega käsitletakse digi-, rohe- ja muid pöördeid, innovaatilisi võimalusi parandada meie kõigi elukeskkonda, minnakse appi COVID-i meeskondadele jne. Rakenduskõrgkoolid, tehes koostööd omavahel, teiste õppeasutuste ja kogu ühiskonnaga, toetavad oma lahendustega kogu riigi arengut.
Eesti võiks olla maailma mastaabis hästituntud paik, kust eksporditakse nutikaid lahendusi järjest rohkem. Ettevõtete märksa tihedam koostöö rakenduskõrgkoolidega oleks tervitatav, eriti tuleks otsida sünergiat rakendushariduse ja meie tugeva iduettevõtluse ning IKT-sektoriga.
Rakenduskõrghariduse diplomi võrdsustamine bakalaureusetaseme kraadiga paar aastat tagasi ei ole sisuliselt eriti midagi muutnud, küll aga on andnud sisule õige vormi ja tõstnud rakenduskõrghariduse selle õigesse staatusse. Rakenduskõrghariduse tugevus on selle kohene rakendatavus.
15-protsendiline praktika osakaal kogu õppest on suurepärane ettevalmistus õppuri erialasesse töövaldkonda sisenemiseks. Tugev side praktikat pakkuvate ettevõtete-asutustega võimaldab paljudele õppuritele piltlikult lendstarti tööturule. Lisaks lõpetajatele on ettevõtetele kerge saak ka väiksemate palgavõimalustega kõrgkoolide töötajad ise. Need asjaolud mõjutavad negatiivselt akadeemilist järelkasvu, mis on koolide jätkusuutlikkuseks aga hädavajalik.
Eesti edu saab põhineda mitte mahtudel, vaid nutikusel ja teadmuspõhisusel. Kvaliteetse kõrgema, eriti eestikeelse hariduse andmise jätkusuutlikkus on seepärast kriitiline. Ootame selle tagamiseks poliitikutelt valdkonna rahastusperspektiivide äärmiselt kiiret ja vastutustundlikku käsitlemist. Teades hästi ka avalik-õiguslike ülikoolide aastatepikkust muret selsamal teemal, oleme rahastusmehhanismide erinevusest hoolimata nendega sisuliselt samas olukorras.
Stabiilsuse kindlustamiseks tuleb alustada debatti kõrghariduse rahastamise sidumiseks (indekseerimiseks) SKT-ga vähemalt eeskujuriikidega lähedases määras. Kuna koole ja erialasid ei saa lüüa ühe puuga ning nende mahukate muudatuste läbimõtlemine võtab oma aja, on tarvis alustada kohe.
Sellest kõigest mõtlevadki rakenduskõrgkoolide rektorid kõrghariduse rahastuse keskustelu ajal ja eel.